-
Eesti näitusekülastajate kunstihuvi on viimastel aastatel tõusnud. Eriti väärib märkimist kooliekskursioonide arvukuse kasv. Kas publik varem siis magas? Tartu Kunstimaja galerist Markus Toompere väidab, et ta mitte ainult ei kuule gümnasistide valjuhäälseid kommentaare, neist paistab asjatundja pikaaegset vaatluskogemust: „Mitu aastat see kunstnik juba sama asja teeb?”.
-
Vedelik on valla, juba paarkümmend aastat. Vedelik on vanem kui vabariik, vanem kui Non Grata akadeemia, Al Paldrok üks vedeliklane, kirjutab niimoodi: „Üldsusele täiesti tundmatu ja ka kunstimaailmas vaid ähmaselt nimetamise tasemel veerandsaja jooksul aeg-ajalt läbi lipsanud nähtus ilmutab ennast tapva järjekindlusega ikka ja jälle, samal ajal kui mainstream’i tähelepanu nautivad kunstibändid tulevad ja kaovad pärast oma viitteist püüneminutit”.
-
Jonas Mekase ja Seppo Renvalli ning Ishbel Whitakeri ja Marc Hawkeri loomingust.
Kuidas iseloomustada idamaade mõju lääne kultuurile pärast Teist maailmasõda? Kõige ilmekama väljenduse leidis see hipinduses, mis oli midagi muud kui möödunud sajandi lõpus pead võtnud new age’i värk. Viimast iseloomustavad esoteeriline klantskirjandus ja müstikamaiguliste suveniiride globaaläri. Mitte et need kaks asja teineteisele täiesti vastanduksid: ka hipid ostsid nõiakaupa ning new age’i laias maailmas võib kohata tervemõistuslikku elulaadi ja head…
-
Ekspositsioon „HALL SIGNAAL” Vaalas 29. X – 14. XI. Osalesid: Jevgeni Zolotko – uurija, leiutaja, Toomas Mikk – arhivaar, Jaan Lüsi – lektor ja Kiwa – kuraator.
Nad meenutavad võidukat nelikut mõnest kangelaskoomiksist. Jevgeni Zolotko ehitas monumentaalskulptuuri-installatsiooni Vaala galeriisse, nagu oleks endistesse tootmisruumidesse tootmine tagasi toodud. Jõupingutus on üliinimlik, ajavõidu nimel läksid käiku paisuvaht keevisena ja hambaorgid neetidena, et ühendada tsemendi-savi halle detaile. Vanemskulptor Toomas Mikk jättis musklitöö nooremskulptorile ning…
-
TIINA TAMMETALU näitused „La dolce vita” SEB i galeriis kuni 30. X ja „Selected Ground” Draakoni galeriis 28. IX – 10. X.
Tiina Tammetalu kaks näitust „La dolce vita” („Ilus elu”) ja „Selected Ground” („Valitud pinnas”) esindavad kahte peamist suunda tema loomingus: aistingumeenutusi ja materjalitegelikkust. „La dolce vita’ga” ühte komplekti sobivad varem Hobusepea galeriis nähtud „Venice Diaries” („Veneetsia päevikud”), mille kuuepildiline valik on väljas praegu M-galeriis. Sellise kunsti juured ulatavad…
-
SILJA SAAREPUU ja VILLU PLINGI näitus „Maal” Ark Royal’i galeriis kuni 3. XI.
Kui Tšiili päritolu arheoloog Milton Núñez Soome jõudis, oli see juba jääajast saati asustatud. Ta kaes neidsamu potikilde ja inimkonte, mida kohalikud arheoloogid kogu aeg näinud olid. Mõni teine teadlane aimas võib-olla sama, aga mitte keegi polnud varem välja öelnud: me tulime otse Aafrikast ja jäime jäääärde laagrisse. Kuigi nemad olid seal enne, nimetame külalisteks rändrahne ja…
-
Stuart Brisley (1933) kahe installatsiooniga näitusel „Crossings” („Ületamised”) Tallinna Linnagaleriis nägi tema hilisemat loomingut. Teda peetakse Briti performance’i ristiisaks, taluvuse piiri otsivaks šokikunstnikuks. Linnagaleriis kasutas ta lihtsaid vahendeid: üks paat, kolm sinist halogeenlampi, üks makk ja üks videopleier.
-
Film Jaan Varesest on täis inimesi, lihast ja luust, kipsist ja pronksist. Siima Škopi kodu on täis raamatuid, pilte ja puhtust nagu muinasjutumaailm.
Dokumentaalfilm „Kahe peaga Jaanus”, 25 min, Raamat-Film, 2009, Rein Raamatu käsikiri, lavastus ja montaaž, operaatorid Arvo Vilu ja Rein Raamat, produtsendid Helvi Raamat ja Rein Raamat. Esilinastus 10. IX Tallinna Kinomajas.
Dokumentaalfilm „Siima Škopi muinasjutuline maailm”, 27 min, Raamat-Film, 2009, Juta Kivimäe käsikiri, Rein Raamatu lavastus ja montaaž,…
-
LY LESTBERGI ja RAUNO THOMAS MOSSI näitus „Polyreality” („Polüreaalsus”) Vaalas kuni 29. IX.
Ly Lestbergi ja Rauno Thomas Mossi näitus on kunstikampaania, täis pettemanöövreid ja otserünnakuid laste mänguväljakukilgete katte all. Vaadates pilte ja lugedes kolme saateteksti kahe autori ning Eha Komissarovi sulest, tekib Kutuzovi tunne Borodino lahingu ajal – temagi üritas vastukäivate aruannete najal tegelikust olukorrast aru saada. Kogu näituse tähendus on sama mõistatuslik nagu pealkiri, mis on seda sorti sõna,…
-
Ülo Õuna näitus Kumus on hoolikalt ette valmistatud ja igati õnnestunud. Mulle jäi meelde üks seinalt loetud kommentaar, et vaatamata portreede modernistlikule deformatsioonile ning portreede sarnasuse küsimärgi alla seadmisele päevakajalise kunstikriitika poolt on Ülo Õuna kujutatud inimesed selgelt äratuntavad ka tagantjärele. Ülo Õun mitte ainult ei deformeerinud, ta tegi seda muheda mängulisusega, igakord isemoodi. Tema modellid on vanaks jäänud, mõned juba surnud, sest mitte ainult kunstnik ei moonuta inimest, vaid…
