$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Vaba Lava „sugu: N“ on naiste kollektiivne appikarje, kümmekonnast ministseenist koosnev allegooriline süüdistuskõne.
Tartu Uue teatri „Baskin“ kujutab enesest rohkem estraadi, huumori ja oma nimitegelase peiesid kui reanimatsiooni või rehabilitatsiooni.
„Ma olen Ivo Linna“ on Raivo E. Tamme lavaline läbikukkumine iseenda rollis, autobiograafiliste anekdootide kiretu karaoke.

„Tõde ei anta kellelegi andeks“ on justkui summutatud komöödia, mis hoiab end tagasi lootuses, et vaatajani jõuab seeläbi ka tragöödia, mida dramaturgia ja lavastus ometi välja mängida ei suuda.

Jon Fosse „Sügise unenägu“ on draamana kitši ja sentimentalismi meistriklass.


Ooperis „Mihhail ja Mihhail mängivad malet“ on provokatiivsel moel teostunud kunstist pärit romantilise geeniusemüüdi ülekanne spordi valdkonda.

Kertu Moppeli lavastuses „Liha luudel” ei jäljenda teater elu, vaid püüab kirikliku sakramendi kombel sellesse otsesel moel sekkuda, seda transformeerida.

Kalevi Aho ooper „Frida ja Diego” üritab kujutada sürrealiste ja sürrealismi sürreaalselt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.