$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Tartu kunstimuuseumi näitustelt paistab välja ports pisikesi, kuid hoolega tehtud otsuseid, mille juures ühe aja kunstnikud on aimanud teise aja omade eelistusi. Sellest on sündinud midagi ilusat.

Eero Alev, Marleen Suvi ja Brenda Purtsak on tekitanud liikumise transtsendentaalselt transtsendentsele. Pretensioonitult, edvistamata ja vististi endalegi teadvustamata sügavusastmel.

Indrek Peilist ja Siiri Vallnerist rääkiv dokk „Lokaalsed linlased“ illustreerib nii oma majade nägu arhitekte kui peaga vastu Tallinna linnavalitsuse seina jooksmist.

Kas unistada oleks kergem, kui me ei teeks seda silmadega? „Heli. Müra. Ruum“ õpetab, kuidas tajuda ruumi, kuidas olla tähelepanelik ning usaldada kõrvu.

Kolm eripalgelist dokumentaalfilmi pakuvad üllatavalt kerget juurdepääsu Pimedate Ööde filmifestivali sädeleva südameni.

Jüri Arrak töötab igavikus, mis on täis universaalsust. Seal, kuhu mahub argipäev, nõnda et suurte sõnade suitsuvine hajudes selgub, et see vist ongi kõik.

„Maailma halvim inimene“ annab millenniumipõlvkonna sihitusele hääle nõnda, et see on empaatiline ja inimlik, aga ka põnev vaadata.

Riia nüüdiskunsti festivalil „Survival Kit“ on võetud lähivaatluse alla hoolitsuse osa ühiskonnas, kus hoolitakse vaid võimekusest.

Veneetsia arhitektuuribiennaalid õnneks tulevad ja lähevad. Eesti väikelinnad loodetavasti jäävad. Ehk tuntakse seal rõõmu uute keskväljakute üle.

„Ivanna elu“ pakub karmi ja elulise sissevaate noore neenetsi keerulisse ellu ja inimsuhetesse.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.