$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

„Ilmar Malin. Igaviku hõng“ koondab kunstniku elu ja surma piiril mängiva loomingu sürrealismiks. Paradoksaalsel kombel jääb sellest väheks.

„Mälestused Altai kraist“ hoiab kaugelt maalt tulnud meenutused värske ja kaunina.

Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“ on näitus, mille puhul tahaks öelda: „Jah, aga …“

Dokumentaalfilm Neeme Järvist maalib vaatajale edukalt muusiku portree, kuid jääb müüdiloomena lahjaks, mis ongi äkki hea.

Kaubamärkidest tehtud filmid on sisu poolest reklaamid, millel on kinematograafilisest taotlusest tähtsam turunduslik eesmärk.

„Sügavik“ on imeilus aeglane meditatsioon ajast, elust ja surmast, ning suudab astuda kõrgemale melanhooliast või nostalgiast aja kaduvuse üle.

Ulrich Seidli värske film sunnib vaatajat silmitsi seisma nii surma, tähtsusetuse kui puhta poeesiaga.

Värske vampiirifilm „Renfield“ ei lenda kõrgelt, aga välja paistavad mitmete osakondade hoolsa töö tulemused, näitlejad näivad tundvat oma rollist rõõmu ning paar korda saab naerda ka.

„Netflixi“ selle suve suurproduktsioon „Sandman“ ei jõua algmaterjalile lähedalegi, ehkki üritab üsna tõsiselt.

„Abstract City“ toob vaatajani arhitektuuri vormi ja ilu, pihta on saadud tundele, mis paneb arhitektuuriloolase maja kallistama.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.