-
Et saime presidendiks Lennart Mere,
vist polnud õige asi.
Neid, kel peas
tõepoolest mõistus on, mis liiga ere,
näeb harva riigijuhtijate seas,
sest nad on tülikad.
Neid ju ei taba
ka parimini läbimõeldud laim,
sest hauaski veel vihastavalt vaba
on nende linnutiivuline vaim,
täis ettearvamatut omapära.
See ikka tekitab ju paksu verd!
Võib-olla niisiis unustada ära
peaks püüdma luust ja lihast Lennart Merd,
et öelda:
Kallis eesti rahva sugu,
see lihtsalt oli sul üks muinaslugu!
-
(Vt Toomas Liiv, “Kaalep – hruštšoviaan ja rapsood”, Sirp 28. X 2005, lk 6.)
-
Vastuseks Toomas Liivi ?arlataansusele.
Esimesega, Jaan Krossiga, on asi lihtne: surun tal südamlikult kätt, õnnitledes sünnipäeva puhul ja mõttes meenutades meie tutvuse algust 1946. aastal Pagari tänaval Julgeolekuministeeriumi keldris. (Pikk sõprus, tohin ma vist öelda: kõigis asjus pole me küll ju mõnikord ühel nõul olnud, kõige tähtsamais aga siiski alati, ja arvan, et seda on tähele pannud meie lugejadki.)
