-
Küsimus pole mitte ainult USAga suhtlemises vaid ka ELi võimes mõjutada sündmusi globaalses mastaabis.
Jutud transatlantilise suhte surmast on, nagu ikka, liialdatud. Midagi on USA ja Euroopa sidemetes aga toimumas küll, midagi üsna tektoonilist. Kontinendid triivivad lahku ning ettenähtavas tulevikus pole jõudu, mis need tagasi kokku lükkaks. Paradoksaalselt on triiv kiirenenud terrorismi tõttu, millest uue sajandi algusaastail loodeti pigem aseainet külma sõja negatiivsele stiimulile, mis sarnase sarnasega lahutamatult kokku jootis.…
-
1990ndate alguse staatiline maailmapilt lämmatab avatud välispoliitika võimalused
Eelmise nädala Euroopa Liidu Hampton Court’i tippkohtumise esiplaanil oli sotsiaal-majanduslik vastasseis globalisatsiooniga. Ka suuremate riikide juhtide isiklike suhete silumine oli kogunemise oluline funktsioon. Veidi kaugemas plaanis pakkus tippkohtumine soovijale võimaluse n-ö kombata Euroopa pulssi. Pinnavirvenduse all liiguvad suurema amplituudiga lained, millest ühe harjal asub parajasti Euroopa.
-
Tegemist on osaga suuremast probleemipuntrast, kus haakuvad globaalsed jõujooned.
-
Eesti näeb Euroopa Liidus pelgalt suveräänsete rahvusriikide tahete kogumit.
-
Eesti on tekitanud endale mitmes suhtes moraalset kahju.
Piirileppe sõlmimise farssi tavatsetakse Eestis serveerida kui lugu, mille peamine ülesanne on kujundlikult taasesitada seda, mis on valesti Venemaaga. Sama valjusti, kui mitte valjemini, räägib sama farss aga ka veel üht teist lugu. See on lugu Eestist endast ja selle loo moraalist pole meil sugugi vähe õppida. Pigem vastupidi ? Venemaa ajalugu on üks pikk tõestus võimest üle elada ka kõige halvemad valikud,…
-
Ametnikud ja poliitikud on loonud Euroopa kodaniku fiktsiooni, millel pole tegelikkusega palju pistmist.
Olles olnud nädal enne referendumit veendunud selle läbikukkumises, kaldusin tõlgenduse otsingul mõtisklema Prantsusmaa eist kui Pariisi reaktsioonilisest momendist. Inspiratsiooni sain autoriteetse Brüsseli think-tank?lase Michael Emersoni (Centre for European Studies) arvamusest, et Euroopa ja tema ümbrus on hetkel revolutsioonilise momendi künnisel, mida viimasel paaril sajandil on ehk ette tulnud neli-viis korda. Emerson usub nimelt, et Oran?i, Rooside, Tulpide, jms…
-
60aastaseks saava ÜRO jalgealune kõigub.
ÜRO allakäik pärast külma sõja lõppemist tuleneb kahe faktori koosmõjust, kusjuures mõlemad väljendavad ÜROsse tema loomisest saadik programmeeritud põhimõttelist dihhotoomiat.
-
Uusliberalism on tööriist Euroopa Liidu olelusvõitluses.
Üks tont käib taas mööda Euroopat ringi, vähemalt läänest vaadatuna. Selle tondi nimi on uusliberalism ehk (peamiselt) uute ELi liikmesriikide soov realiseerida ühenduses vabaturupõhimõtted. Minevikuline vihje pärineb Jacques Chiracilt, kes kahe nädala eest Brüsseli tippkohtumisel tähendas, et ?uusliberalism on meie aja kommunism.?
-
Transatlantilistes suhetes on endiselt probleeme, peamine neist Iraan
Condoleezza Rice?i esimene Euroopa visiit möödunud nädalal osutus oodatult antikliimaksiks. USA välispoliitikal on George W Bushi teisel ametiajal eelmisega võrreldes küll uus nägu, kuid tegudes pole suuremat selgust. Üks analüütik teise järel võttis Rice?i visiidi tulemused kokku geneerilise tõdemusega, et USA suhtumises Euroopasse on muutunud ?stiil? ja ?toon?, mida ei saa aga öelda sisu kohta.
-
Euroopa Liit on Ukrainat peibutanud, aga nüüd on löönud araks.
Ajalookirjanduses tuntakse ?Suure mängu? all ligi saja-aastast Briti impeeriumi ja Venemaa vahelist jõukatsumist Kesk-Aasias selle laiemas tähenduses, põhiosas sai see läbi XX sajandi algusaastail. Otsest sõda vältinud mängu tanner ahenes ajapikku Briti India ja Venemaa poolt anastatud lõunaterritooriumide vahele, südameks mängu kõrghetkil Afganistan.
