-
Katastroof Haitil, mis siiani seostus külalislahkuse ja lillepärgadega kaunitaridega, on paigutanud selle piirkonna meie silmis uude positsiooni: hävitatud inimelu ja kokkukukkunud riigiga põrgu eesruumi, mis meenutab sotsiaalsete struktuuride haprust siis, kui loodus meie süül või ilma selleta tavalised elutingimused põrmustab.
-
Aasta viimastel kuudel võtab maad üldine kokkuvõtete tegemine, aruandmine ja otste kokkutõmbamine. Üha sagedamini kuuluvad sellesse ritta ka auditid ja eneseanalüüs, mille kasulikkus on enam kui küsitav. Nõudmised oma tööd etteantud lahtritesse toppida on tihti omavahel verivaenus või tekitavad üksteist täpsustades või järgmisega eelmise parandamist nõudes uskumatu kuhja igasuguse mõtteta lisatööd.
-
Solarise keskuse valmimine on kodanikuaktiivsuse võimetuse triumf ja annab põhjust süvenevaks küünilisuseks ning pessimismiks – ja Stanisław Lem ilmselt keerleb hauas. Kunstpuud ja libalätlus, magedad naljatlused nimedega ja lõputu rodu säravate lambikeste alla ritta seatud poekesi pakuvad järjekordse võimaluse mõne eseme või paaritunnise kahemõõtmelise elamusega oma elu tühisus unustada.
-
Mitmed varased sotsiaalfilosoofid on rõhutanud ühiskonna olulisust inimelu väärtuse kujunemisel. Hobbesi kirjeldus „armetu, jõhker ja lühike” elu enne ühiskondlikku kokkulepet on selle mõttekäigu üks tuntumaid. Üks viimase aastakümne olulisemaid filosoofe Giorgio Agamben osutab „loomuliku elu” (zoe) ja „poliitilise elu” (bios) eristusele Vana-Kreekas. Poliitika eesmärk ei ole tagada mitte lihtsalt „elu”, vaid „hea elu” oma kodanikkonnale. Olukord, kus surm on inimesele ilma teiste toeta väga lähedal, saab ületatud poliitilistes kokkulepetes, robustne…
-
Üleilmastumist peetakse üldiselt nähtuseks, mille tagajärjel moondub kohalik kultuuriline paljus ühtlaseks globaalseks püreesupiks. Niisugusele hirmule on vastatud mitmeti, muu hulgas on ka UNESCO suulise ja vaimse pärandi ja maailmapärandi nimekirjad loodud kohalike iseärasuste väärtustamiseks ja mitmekesisuse alalhoidmiseks. UNESCO hoole all on juba Eesti laulu- ja tantsupeod, Kihnu kultuuriruum ja Tallinna vanalinn, õige pea võib sinna lisanduda seto leelo. Organisatsiooni tegevuse algusajal polnud aga sihiks niivõrd mitmekesisuse kaitse kui rahvaste rahumeelse…
-
Suvi tähendab paljudele eestlastele kohtumist suguvõsaga – veidra sotsiaalse nähtusega, mida ülejäänud aasta jooksul jõudumööda välditakse. Suvine aeg soosib aga teadupärast igasugu imelikke vabaõhuüritusi. Suguvõsa kokkutulekuid tehti usinalt juba Vene ajal, mil suguvõsa eri harud üksteist defitsiidi kokkuajamisega üle trumpasid, et seda siis kusagil põõsa vahel mitte eriti üksmeelsel moel süüa vitsutada.
-
Oma „manifestis“ kuulutab Kristiina Norman, et uurib Eesti lähiminevikku erapooletu antropoloogi vaatevinklist. Ei oska arvata, millest lähtub Norman antropoloogiat nii defineerides, ilmselt peab ta silmas pigem üldist inimeste vaatlemist, mis võib võtta äärmiselt erinevaid vorme (reaalsus-TV vuajerismist inimkatseteni Kolmandas Reich’is), mahtumata sellepärast veel antropoloogia kui inimteaduse alla. Kindlasti oli aga ettevõtmise näol tegemist eksperimendiga, kuigi ühekordne eksperiment, kus puuduvad kontrollgrupp ja muud võimalused vaadeldavaid parameetreid reaktsiooni mõistmiseks ohjes hoida, pole…
-
Värskes inimarengu aruandes on keskne elukvaliteet. Kuigi ette valmistatud enne, kui majanduskriis Eesti maadligi surus, rõhutavad autorid üksmeelselt, et elukvaliteet koosneb palju enamast kui majanduskasv või rahvuslik kogutoodang. Kõrge elukvaliteedi loob ühine arusaam ühiselu põhiväärtustest. Kriisis rahatuks jäämise risk on niisiis ühiskonna intellektuaalse eliidi pannud üheskoos huikama veel kõvahäälsemalt seda, mida enamus neist kogu aeg on ütelnud: õnn ei seisne rahas.
-
Minu ämma sahvris kõrgub terve seinatäis kummalisi torne. Osa nendest pärineb ajast, mil mu mees oli veel päris väike poiss, ja paljud neist tornidest on perekonnaga ühest elukohast teise kaasa kolinud. See veider kollektsioon koosneb aegade jooksul kogunenud plastiktaarast. Seal on margariinikarpe, jogurtitopse ja -ämbrikesi, jäätiseanumaid ja ka spetsiaalselt ostetud plastiktaarat, mis ajas uskumatult kõverdunud ja väändunud, kuid endiselt hellas kasutuses. Nädalavahetustel koju saabunud poegade autod laetakse täis totsikuid ema…
-
Briti pudi-padi poodide üheks uueks hitiks on hoiupõrsad. Igas vormis, suuruses ja värvis. Lisaks põrsastele pakutakse mündipraoga kasse, ronge, jäneseid ja lennukeid, kellele raha kõhtu mahub. Korraga on kõik haaratud soovist kokku hoida ja investeerida panga asemel isikliku riiuliloomakese sõbralikku ja kontrollitavasse keresse. Naeruvääristavad lood memmekestest, kes hoiavad raha madratsis või sukasääres, on asendunud teatava humoorika respektiga.
