9. jaanuaril peeti Prahas Tšehhi Teaduste Akadeemia kirjanduse instituudis konverents „Sõna vägi“, mis oli pühendatud kirjandusteadlase ja estofiili Vladimír Macura (1945–1999) mälestusele. Konverentsile olid eeskujuks Macura algatusel asutatud Läänemere Liidu kongressid (neid oli kokku 25). Eestit esindasid kohapeal suursaadik Gita Kalmet ja akadeemik Jüri Engelbrecht, kes tutvustas tšehhi kolleegidele Hando Runneli algatatud raamatute sarja „Eesti mõttelugu“. Konverentsi korraldasid siinkirjutaja eestvedamisel Tšehhi-Eesti Klubi, Praha PEN-klubi ja Tšehhi Teaduste Akadeemia tšehhi kirjanduse instituut.
Tahaksin eesti lugejale lähemale tuua Eesti sõbra Vladimír Macura Läänemere Liidu loomise ja eesti kirjanduse tutvustamise loo.
Tšehhoslovakkias tekkis 1970ndatel mitu opositsioonilist rühmitist. Eesti vabadusvõitluse ja kaudse toetajana tutvustan siinkohal ühte neist, Läänemere Liitu (Baltsky svaz). Selle opositsioonilise ühenduse tähendus polnud võib-olla kogu Tšehhoslovakkia ühiskonnas kuigi suur, kuid selle väikese rühmitise erilisus seisnes Läti, Leedu ja eriti Eesti rahvale osutatud kaudses ja otseses toetuses. Kuna olin selle liige 1983. aastast, on mul võimalus põgusalt tutvustada Läänemere Liidu tegevust seestpoolt vaadates.
Läänemere Liidu asutamise mõte hakkas idanema kahe hea sõbra Vladimír Macura ja Vladimír Novotný kohtumise ajal. Kas tuldi selle peale eesti kirjanikku ja tšehhofiilist tõlkijat Leo Metsarit külastades või oli selle taga midagi muud, kes seda teab!
Igatahes läks 14. jaanuar 1974 Läänemere Liidu ajalukku eelkõige sellega, et nii see kui ka kõik järgmised kongressid peeti alati jaanuarikuu teisel nädalavahetusel. Leo Metsar tõi Prahasse mitu eesti keele õpikut ning Vladimír Macura asus õppima seda tšehhidele väga rasket keelt, innustades selleks ka teisi. See näitab, kui kõrgelt ta hindas eesti kirjandust tollel ajal.
Läänemere Liidu ajakirja Zdravice/Terekätt 1991. aasta veebruarinumbrist võib lugeda, et liit tekkis „rangelt illegaalse organisatsioonina“ ning „oli nii salajane, et tänapäevani ei ole täpselt teada, kes sinna on kuulunud, hullutades sellega ka meie kauaaegset KGB agenti!“. Oma osa mängis kindlasti ka nn sõprade ringi müstifikatsioon, mida Vladimír Macura väga armastas. Jah, tõesti, väga raske on dešifreerida kõiki eestikeelseid varjunimesid, mida kandsid kümme esimest liiget, kelle hing oli Macura, varjunimega Kreutzwald. Kreutzwaldile lisandusid suur ja tark Aavik, Terenaine, Mesilane ja Sitikas, Vana-Tigu, Ilmarine ja Öökull. Lisaks niisugused tegelased nagu Kalevovna ja Kaarditark (Naděžda Slabihoudová), kelle nimel kutsuti kokku kongress ja kelle ülesanne oli esitada kongressi peaettekanne. Ei puudunud ka opositsioon Venepagana näol („Kalevipoja“ Vanapagana analoog). Liikmeiks olid tõlkijad, kirjandusteadlased, filosoofid ja kõigi kolme okupeeritud Balti riigi poolehoidjad, kes valdasid ka nende rahvaste keeli.
Läänemere Liit alustas oma kongressi alati hümniga „Kui Tallinna järv täitub veega“ (Tálina-nimeline järv asub Lõuna-Tšehhis). Heisati kolme okupeeritud Balti riigi lipud ning seejärel lauldi rahvushümne originaalkeeltes, s.o eesti, läti ja leedu keeles. Eesti Vabariigi hümni laulmine Läänemere Liidu liikmete esituses puhtas eesti keeles üllatas isegi ametireisil (1995) Eesti presidenti Lennart Merd, kuigi Läänemere Liit polnud talle tundmatu. Nii oli Meri veel välisministrina maininud 1991. aasta algul häid suhteid Läänemere Liiduga Raadio Vaba Euroopa tšehhikeelses saates. Mainitud ametireisil Meri vaikis pikalt, öeldes lõpuks liigutatult, et Kesk-Euroopas Eesti hümni oma keeles kuulda on tõesti haruldane.
Zdravice esimene väljaanne ilmus 1986. aastal. Ajakirjast võib näiteks leida „Kalevipoja“ X laulu, Enn Vetemaa „Eesti näkiliste välimääraja“ ja Juhan Viidingu luuletuste tõlkekatkendeid. Ei puudunud ka teade Eesti kirjanike kongressil toimunu kohta. Jälgiti ja kritiseeriti vigu toona Tšehhis ilmunud sõnastikes jm, kus oli esitatud NSVLi valeandmeid. Kiideti Juhan Viidingu poeesiast Praha televisioonis tehtud tunniajast filmi. Või siis visati õhku soov püstitada Eesti klassikule A. H. Tammsaarele mälestusmärk Šumavas või nimetada Praha Estonsko tänava restoran ümber Tallinnaks. Kokku jõudis numbreid ilmuda seitse. Viimases, 1991. aasta veebruarinumbris tõstetakse esile kriisi teema, mis „on alati olnud Läänemere Liidu loomulik olek“. Macura kirjutab: „Sõbrad, meenutagem, mida kõike Läänemere Liit on läbi elanud, libisedes läbi Orwelli aasta lõksude, saades hakkama perestroika murrangutega, olles endiselt murdumatu“. Edasi võib lugeda, et tookordne (ehk 1991. aasta) kriis erineb siiski eelmistest 17 aasta jooksul, mil Läänemere Liit tegutses sügavalt illegaalsena: Läänemere Liit oli end registreerinud ja proovis tulla „maa-alusest pimedusest“ valguse kätte.
Peale ajakirja väljaandmise korraldas Läänemere Liit igal aastal salajase kongressi. Millest seal räägiti? Põhiliselt kolmest Baltimaade rahvast, reisimuljetest, kirjandusest ning juba olemas ja võimalikest tõlgetest tšehhi keelde. Arutati kirjandusõhtute korraldamist või kuidas anda endast parim, et vältida eesti, läti ja leedu rahva unustusehõlma langemist. Kuna tolleaegne Tšehhoslovakkia ametlik poliitika pani kõik NSV Liidu rahvad ühte patta, sai Läänemere Liidu ülesandeks tõlkida just nende kolme rahva kirjandust, tuletades kõigile meelde 1940. ja 1944. aasta sündmusi.
Alates 1990. aastast, mil tuldi põranda alt välja, hakkas liit korraldama ka suuremaid avalikke poliitilisi üritusi, meenutades kõigile, et Eesti, Läti ja Leedu olid kuni Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamiseni iseseisvad vabad riigid. Ühe niisuguse mõjusa ettevõtmise tõstangi siinkohal esile. See üritus toimus 1. ja 2. veebruaril 1991 Praha Realistlikus Teatris „Res Baltica“ pealkirja all. Mõlemal korraldatud õhtul räägiti avalikult ikka veel Nõukogude okupatsiooni võimu all eestlastest, lätlastest ja leedulastest. Näitlejad esitasid stseene Nõukogude Liidu sõjaväebaaside pealesurumisest Balti riikidele, jutuajamistest Stalini ja Molotoviga ning Molotovi-Ribbentropi pakti salajasest lisaprotokollist 1939. aastal. Sügavale mällu on sööbinud pealtvaatajate reaktsioon, sest niisugusest NSV Liidu asjaajamisest polnud enamik kohalolijaist loomulikult kuulnud. Vaheajal täiendasid ajaloolist tõsiasja värsked videolõigud 1991. aasta jaanuari veresaunast Vilniuses. Videofilmis nähtud NSV Liidu juhtkonna jõukasutus relvitu rahva vastu suurendas kahtlemata pahameelt ning mõjutas kokkutuleku õhkkonda. Õhtu teises osas tulid lavale Läänemere Liidu liikmed ja algas elav arutelu publikuga. Põhiline arutlusküsimus oli, kuidas aidata kõige tõhusamalt kaasa kolme väikese rahva võitlusele iseseisvuse taastamisel. Poliitilisel taustal korraldatud teatriõhtul olid kohal ka Harta 77 esindajad ning Tšehhi Vabariigi toonane välisminister Jiří Dienstbier (Harta 77 manifestile allakirjutanu). Läänemere Liit pöörduski esimesena välisministri poole, kes omakorda soovitas pöörduda just valitsusväliste organisatsioonide, näiteks üritusel viibinud Harta 77 esindajate poole. Teatriõhtu „Res Baltica“ üheks tulemuseks sai Balti rahvaste iseseisvumisele toetusallkirjade kogumine. Meenub, et paar kuud hiljem istusime Vladimír Macuraga Praha Rahvusteatri klubis, kus tõdesime rahuloluga, et meil õnnestus koguda suur hulk allkirju kolme Balti riigi iseseisvuse taastamise püüdluste toetuseks. Allkirjad toimetati seejärel Macura sõnul Harta 77 abil Helsingisse. Õhtu tulemiks oli ka kutse esineda meedias, täpsemalt raadios, kus arutati Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist. Tol ajal polnudki see nii iseenesestmõistetav: Tšehhoslovakkia oli ise alles hiljuti vabanenud totalitaarsest ülemvõimust ning NSV Liidu sõjavägi oli ikka veel riigis kohal.
Läänemere Liidu toetus jätkus ka pärast kolme Balti riigi taas iseseisvaks saamist, jätkati kirjandus- ja luuleõhtute korraldamist, kuid nüüd juba teistes tingimustes. Meie tegutsemisele pöörasid tähelepanu mitmed institutsioonid. Näiteks võib tuua Tšehhoslovakkia föderaalse parlamendi välisosakonna esimehe Miroslav Sychra tehtud huvitava pakkumise toetamaks ja abistamaks Eestit. Pöörduti küll otse minu poole, sest olin tollal tihedalt seotud peale Läänemere Liidu ka Tšehhi-Eesti Klubi ja Eestiga ning olin nähtav. Olin muidugi Eestile tehtud abipakkumise eest väga tänulik ning pärast konsulteerimist Eesti poolega võtsin selle vastu. Kõigis pakilistes küsimustes, milles Eestile abi anda, paluti pöörduda otse hr Sychra poole. Lisaks sain loa kasutada ükskõik mis ajal föderaalse parlamendi välissuhete kantselei telefoni-faksi. See tegi asja igati käepäraseks, sest töötasin tollal selle kõrval asuvas Rahvusteatris.
Omapärase opositsioonilise Läänemere Liidu tegevus hoogustas eesti, läti ja leedu keelest tõlgitud raamatute ilmumist ning nende rahvaste lähemat tutvustamist Tšehhoslovakkias. Vladimír Macura oli tõeline Eesti sõber, kes pühendas suure osa oma energiast eesti kirjanduse tõlkimisele ja kõigele muule, mis oli Eestiga seotud. Igas tema tšehhikeelses kirjatöös võib leida märke Eesti kohta. Tänu tema osutatud pidevale survele loodi ka Tšehhi-Eesti Klubi (1.-2. veebruaril 1991 „Res Baltica“ õhtul), mille liikmeks astus enamik Läänemere Liidu liikmetest. Baltimaade rahvaste keeltest tõlgitud teoseid oli tänu Macurale kokku saja ümber. Macura ise tõlkis tšehhi keelde tosina kirjaniku teoseid ning kirjutas ka raamatu A. H. Tammsaarest ja tema panusest maailmakirjandusse. 2003. aasta septembris täitus Vladimír Macura unistus – korraldada eesti keelest tõlgitud kirjanduse näitus „Eesti – väike maa, suur kirjandus“, seda aga juba Tšehhi-Eesti Klubi ning Läänemere Liidu liikmete ühiste jõupingutustega. Enamik rühmitise liikmeid on senini aktiivselt tegevad, Läänemere Liidu liikmete puhul kõigis neis valdkondades, mis on seotud Eesti, Läti või Leeduga. Endiselt püütakse korraldada aastas vähemalt üks suurem sündmus laiemale huviliste ringile. Äsjane konverents „Sõna vägi“ näitas, et Macura ideed on endiselt aktuaalsed.
