Pärast Eesti vabariigi iseseisvuse taastamist 1991. aastal on Eesti areng piirkonniti olnud väga ebaühtlane. Viimaste aastakümnete jooksul on Eesti peamised rahvastikutrendid näidanud elanikkonna kahanemist ja koondumist suurematesse linnaregioonidesse. Elanikke on enim juurde võitnud pealinn Tallinn ja selle lähiümbrus, kus elab ligi kolmandik elanikkonnast. Väiksemate linnaliste asulate ja maapiirkondade elanikkond on kiiresti kahanenud, põhjustades tervete piirkondade ääremaastumise. Kohalike omavalitsuste rohkus, väiksus ja vähene finantssuutlikkus on olnud aastaid maapiirkondade arengu pidur. See on põhjustanud üle Eesti nii varandusliku, ealise kui ka haridusliku segregatsiooni, mida pole suutnud leevendada ka riigi vastu võetud regionaalarengu strateegiad ja tegevuskavad. Kõik see on kajastunud ka väikelinnade avalikus ruumis, kuhu tehtud investeeringud olid aastakümned peaaegu olematud. Seetõttu sündiski 2014. aastal mõte algatada Eesti väikelinnade linnaruumi nüüdisajastamise programm „Hea avalik ruum“, mille eestvedajaks oli arhitektide liit koos riigikantselei juures tegutsenud vabariigi sajanda aastapäeva tähistamiseks kokku pandud juubelitoimkonnaga. Programmi eesmärk oli tugevdada kohalikke keskusi ja pidurdada ääremaastumist.
Kontekst
2018. aastal avati Põlvas keskväljak, üks esimesi „Hea avaliku ruumi“ programmi projekte. See oli pikaajaliste ühiste jõupingutuste tulemus: keskväljaku sai linn, kus pole keskväljakut kunagi olnud, kuigi keskväljaku mõtted olid linnajuhtide peas ringelnud juba 1990. aastatest.
Põlva keskväljaku esimese arhitektuurivõistluse aastal 1999 võitis arhitekt Toomas Paaveri ideelahendus. 2005. aastal valmis aga Põlva keskosa detailplaneering, kus ei arvestatud arhitektuurivõistlusega. Selle kohaselt pidi praegusele väljaku alale ehitatama mitmeid suuri kaubandushooneid, mille ümber avatud autoparklad.
Keskväljaku asukoht on Põlvas väga oluline. Ümberringi asuvad paarisaja meetri raadiuses Põlva kultuurikeskus, muusikakool, Maarja kirik koos Vabadussõja mälestusmärgiga, turg ja maaliline Orajõgi, mille taga laiub linna ajalooline kalmistu. 2012. aastal asuti väljaku kohal jäätmaad puhastama ja 2014. aastal koos arhitektide liiduga uut arhitektuurivõistlust ette valmistama. Keskväljaku arhitektuurivõistluse võitsid arhitektid Helen Rebane, Egon Metusala, Kaie Kuldkepp, Liis Uustal ja Vilve Enno võistlustööga „Puulinn“. Autorite kontseptsioon oli selge ja lihtne: Orajõe poole aeglaselt laskuva väljaku külgedel asuvad paviljonilaadsed puitkonstruktsioonid, mis raamivad väljakuruumi ja täidavad tühimiku kuni väljaku külgedele kerkivad uued äri- ja teeninduspindadega hooned. Tulevased hooned pidid tulema puidust rõhutamaks Põlva piirkonna puidutööstuse olulisust.
Väljaku valmides kostis kriitikat, et väljak on poolik. Valmis sai vaid keskväljaku maastikuarhitektuuri osa, aga hooned jäid ootele. Teades tollaste vallajuhtide suuri pingutusi maade ostmise ja vahetamise korraldamisel ning detailplaneeringu menetlemise keerukust, on uushoonestuse rajamise protsessi aeglus igati mõistetav. Samal ajal kinnistus keskväljaku heakorrastatud ala rahvaürituste ning kooskäimise kohana. Poliitilistele vastasseisudele vaatamata korraldati 2020. aastal uue vallamaja-raekoja arhitektuurivõistlus, mille võitsid Kolm Koma Arhitektid, ning tänavu suvel, seitse aastat pärast keskväljaku valmimist, avati pidulikult uus raekoda (arhitektid Urmo Mets, Lisette Tiirik ja Dora Mate-Stryker, Annika Laidroo ja sisearhitekt Maarja Mets). Peale raekoja valmis veel väljaku teises servas multifunktsionaalne trepphoone avalike ürituste korraldamiseks (arhitektid Egon Metusala ja Liis Uustal ABMA arhitektuuribüroost). Lisaks korrastati maamärgina endise katlamaja korsten, mille otsas on aastaid pesitsenud kurepaar.
Raekoda
Siinkohal on oluline peatuda sellel, milline on uue vallamaja ehk raekoja tähendus Põlvale. Kindlasti on see hoone Põlva linna uue identiteedi loomisel ülioluline. Eriti olukorras, kus senine maamärk – kaubanduskeskus – on lammutatud.
Raekoda seisab peaväljaku kõrgemas punktis ja raamib väljaku esinduslikumat külge. Tumedast puidust fassaad ja mätaskatus haakuvad hästi keskväljaku autorite nägemusega Põlva uuest puitarhitektuuri domineeritavast linnasüdamest. Kõrge fuajee koos esindusliku trepiga lisab raekojale väärikust. Omaette väärtus on volikogu suurest saalist avanev panoraamvaade kogu väljakule. Hoone autorid on öelnud, et kui väljak on liigendatud ristkülikukujulisteks väikevormideks ja tegevusaladeks, siis hoone arhitektuur astub nendega dialoogi: fassaad on liigendatud justkui eri suurusega ekraanideks.
Nüüd jääb oodata, millal saavad hoo sisse vahepeal soikunud plaanid keskväljaku teiste külgede hoonestamiseks.
Olulised muutused on toimunud ka veidi eemal asuva Põlva kultuurikeskusega, mille katusel asub nüüd uus menukas kontserdi- ja etenduspaik. Järgmisena tuleks planeerida ja välja ehitada linna kultuuritelg, mis ühendab kultuurikeskuse uue vallamaja ja keskväljakuga.
Regionaalareng
Põlva linnaruumi areng annab tunnistust linnajuhtide pikaajalisest strateegiast ja selle teostumisest linna uueks kujundamisel. „Hea avaliku ruumi“ programmi ühe eestvedajana aastaid linna- ja vallajuhtidega suhtlemise tõttu olen aru saanud, kuivõrd palju võib erineda teadlikkus elukeskkonna kvaliteedist ja linnaehitusliku pika vaate rollist linna arengus. Tihti ei tajutagi seost linnaruumi arendamise ja paikkonna maine kujunemise vahel ning rahanappuses on alati midagi olulisemat, millesse investeerida. Arhitektide liit on üle kümne aasta täitnud puudunud riigiarhitekti ametkonna rolli, nõustades kohalikke omavalitsusi ning aidates linnajuhtidel teha strateegilisi otsuseid linnakeskkonna paremaks muutmiseks. Seeläbi on arhitektide liidu eestvedamisel läbi viidud programm olnud ka oluline regionaalarengut mõjutav töövahend.
Tänu „Hea avaliku ruumi“ juubeliprogrammi 15-le õnnestunud arhitektuurivõistlusele (2014–2017) on ehitatud Euroopa Liidu regionaalarengu rahastusprogrammide toel valmis 12 linnakeskust. „Hea avaliku ruumi“ jätkuprogrammi (2019–2024) arhitektuurivõistlused toimusid 21 asulas: Lihulas, Paides, Tapal, Võsul, Jõgeval, Sindis, Audrus, Arukülas, Kiviõlis, Kosel, Sõmerus, Kadrinas, Loksal, Sakus, Türil, Kilingi-Nõmmel, Narvas, Kallastel, Vändras, Mustvees ja Jõhvis. Praegustest Euroopa Liidu regionaalarengu rahastusprogrammidest sai raha ehitamiseks vaid viis! Ilmselgelt oli väiksematele kohalikele omavalitsustele probleem vähene finantsvõimekus, samuti rahastusmeetmete kõrge omaosaluse määr, mille alandamist ei pidanud rahandusministeeriumi regionaalarengu kujundajad korduvatele ettepanekutele vaatamata siiski vajalikuks.
Kas ja kui palju projekteeritud keskustest lõpuks valmis ehitatakse, sõltub paljuski riigi regionaalpoliitika suunajatest. Koostamisel üleriigilises planeeringus „Eesti 2050“ oli algselt vaatluse all Eesti arengu neli arengustsenaariumi: pealinnastuv Eesti, regioonikeskuste tugevnemise Eesti, väikelinnade Eesti ja sisserändel põhinev kasvav Eesti. Neist esimene ja ka viimane ei ole kahtlemata ühiskonna kestliku ja ühtlase arengu osas jätkusuutlikud. Lahknevus seniste regionaalarengu dokumentide ja tegeliku elu vahel on aasta-aastalt järjest suuremaks kärisenud. Nii on Tallinna ja Harjumaa elanikkonna kasv ja sellega kaasnev valglinnastumine võtnud pidurdamatud mõõtmed, ka sisemajanduse kogutoodangu näitaja elaniku kohta on Eestis piirkonniti järjest ebaühtlasem (juba 2020. aastal Harjumaal 120,6 protsenti ELi keskmisest, ülejäänud Eestis alla 50 protsendi). Uudised ministeeriumide ja ametkondade kavast sulgeda kokkuhoiu eesmärgil kohalikud loodusmajad, rahvaraamatukogud või väikekoolid ei sisenda usku, et lähiajal toimuks käimasolevates protsessides mingeid sisulisi muutusi. Seega võime 2050. aastal olla vabalt olukorras, kus kõik regionaalarengu negatiivsed tendentsid on märkimisväärselt võimendunud. Regionaalarengut puudutavad otsused on praegu killustunud eri ministeeriumide vahel ja otsene vastutaja puudub. Äkki tasub siinkohas kaaluda Põlvas kuuldud mõtet anda üleriigilise planeeringu regionaalpoliitikat puudutavate otsuste täitmise vastutus otse peaministrile?
