Tallinna Linnateatri äsja valminud uus maja ei kerkinud tühjale kohale. Auk oli ammu olemas – veel rublade eest kaevatud vundamendiauk, mis täitis vanalinnas terve kvartali sisehoovi. Uute aegade tulles täideti see esialgu unistustega. Siis suveteatriga, kus musketärid rahvast hullutasid. Sügise saabudes tehti valmis tulevase lava kelder ehk Põrgulava ja publikut aina vooris. Kõige kiuste loodeti ühel päeval august kerkivat uut teatrimaja. Seda maja ei tulnud kunagi. Ei tulnud ka järgmist, moodsamat, ehkki sellegi ehituseks oli kõik justkui valmis. Ent teater oli sisehoovi tühjust armastama hakanud – niivõrd, et tekkis hull idee uus saal tervenisti maa alla kaevata ning teha maa peal vabas õhus teatrit edasi. See maja saigi teoks. August oli tasahilju kogu pikale veninud lavastuse peategelane saanud.

Esimene vaatus

Pole kahtlust, et äsja avatud Salto Arhitektide Linnateatrile loodud julget ruumilist lahendust ei oleks vanalinna kerkinud ilma eelneva proloogita. Uue maja juured ulatuvad otsapidi Tallinna vanalinna kaitsmise ja välja arendamise ajalukku. Sarnaselt tänapäevaga läbis ka 1970.–1980. aastatel vanalinnateemalisi diskussioone küsimus atraktiivsusest tallinlaste endi jaoks, muinsuskaitselistest piirangutest, kultuuriasutuste rollist ja õhtustest pimedatest akendest ehk vähesest elavusest. Lühirenti ja merevaigupoode küll polnud, aga oli kõige eriskummalisemate ametiasutustega täidetud räämas vanalinn, millest Poola restauraatorid olid olümpiatuules jõudnud vaid murdosa korda teha. Kultuuris nähti vastasjõudu venestuvale avalikule ruumile ja 1980. aastate keskpaigaks oli Tallinnas kavandamisel rida suurprojekte: uus ooperimaja, rahvus­raamatukogu, riiklik noorsooteater, Harju tänava kunstigalerii ja Vanalinnastuudio teatrimaja – viimased kolm just vanalinna. Linnateatri eelkäija riiklik noorsooteater oli Lai 23 maja enda käsutusse saanud juba 1966. aastal, ent idee vanalinna regenereerimise raames kogu IX kvartal¹ teatrile anda ning sisehoovi uus 500 kohaga saal ehitada marineeris kaua. Alles 1987. aastal valmis vanalinna projekteerimisinstituudis töötaval Kalle Rõõmusel projekt Interklubi nime all teatri ehituseks.² See käivitas avalikkuses äärmiselt terava pärandipoliitilise diskussiooni, mida ja kuidas tohib vanalinna ehitada. Ühel pool pragmaatiline soov vanalinna sobiv funktsioon täide viia – olemas oli nii projekt, raha kui ka Poola ehitajad, kellest oli oht muidu ilma jääda. Toodi välja arvud: vanalinna 1500 hoonest oli 1984. aasta seisuga restaureeritud 35! Vastased leidsid, et siia võiks taastada elamud või tuua väiksemad kultuuriasutused, sest kavandatud maht lõhub kõik vanalinnale omase. Uus teater olla hullem kui sõjapurustused … Muide, noorsooteatril soovitati kolida Skoone bastionile, kaevudes vaadete säilimise huvides sügavale pinnasesse. Uutmine oli alanud ja uus avalikkus tärganud, vastuseis Moskva rahastatud suurprojektidele nullis lõpuks kõik kultuurihooned peale rahvusraamatukogu. Arvan, et muinsuskaitsele aastateks jäänud negatiivse kuvandi juured on selles positsioonisõda pidanud ajas. Kaduva aja viimse ohkena asus poolakate Budimex betooni appi võttes maju Laia tänava ääres siiski restaureerima, hoovi kaevati auk juurdeehitise jaoks ja teelt lammutati ajalooline hoovimaja, millega loodi ruumilised eeldused selleks, et 35 aastat hiljem on meil samas hoovis uus teater.

Vaheaeg

Linnateatri maja lugu näitlikustab muu hulgas hästi, kuidas lähiajaloos on uut arhitektuuri vanalinnas nähtud. Muidugi näis see olevat sobiv koht postmodernistlike mängude harrastamiseks ajal, kui kulisside ja tsitaatide kasutamine oli moes ning käsitletav vastuhakuna ühetaolisele tüüpehitusele. Rõõmuse sõnul pidi tema projekt väljendama vanalinnatunnet, kus ruumid on täis üllatusi ja näilist juhuslikkust,³ ehkki maht oli toonast tehnoloogiat arvestavalt väga suur. Kui 2003. aasta arhitektuurivõistluse tulemusena valmis arhitektuuristuudiol Siim & Kreis uus teatrimaja projekt, oli see mitte kuliss, vaid minimalistlik tahukas, mis hoovi peitununa oli oma iseolemises kompromissitu. Romantiseeriva vanalinnatunde asemel pakuti siin kontrasti ja tihedust, mis sobis ka muinsuskaitse põhimõttega, et vana peab eristuma uuest. Linn koos ehitusrahaga hüppas siiski viimasel hetkel alt ära. Realiseerus järjekorras kolmas, 2018. aastal uue lähteülesandega välja kuulutatud konkursi võidutöö Saltolt. Nüüd keerati idee vanalinna mahtumisest negatiivi ja võeti julgelt ette maa alla ehitamine. Olgu öeldud, et osa teatri masinavärgist ehk kõik ruumimahukad töökojad ja laod koliti Lasnamäele. Seni proovitud kopeerimisele või vastandumisele keerab uus maja vindi peale, suur maht pihustatakse eraldi ruumilisteks olukordadeks, mis kõik astuvad ootamatutesse suhetesse ajalooliste majadega. Kaevumisliigutus toob välja täiesti uue vaatenurga vanalinnale – alt üles. Klaassein laseb selgelt­nägija kombel vaadata läbi maja – tänavalt otse sisehoovi. Kui ronida väli­tribüüni tippu, muutuvad ümbritsevad majad vaatemänguliseks dekoratsiooniks (kus mõnes seinas on rohkem betooni kui ajaloolist substantsi).

Teine vaatus

Salto arhitektid Maarja Kask ja Ralf Lõoke noogutavad, kui küsin, kas see on nende seni kõige keerulisem maja. „Isegi kui riigihanke tingimused konkursil olid katastroofilised, mis tegi projekteerimise ülikeeruliseks, oli idee meie jaoks nii intrigeeriv, et otsustasime konkursil osaleda,“ ütleb Maarja. Lahti seletatult tähendas see büroo jaoks lõpuks miinust, sest hankelepingu kohaselt tulnuks kõik 15 vana maja lihtsalt sanitaarremontida. Paraku töö käigus tellija ja teatri soovid aina täienesid ning pärast kips- ja muude konstruktsioonide lammutamist kujunes sellest hoopis kapitaalne ümberehitusprojekt. Linn tellijana hankelepingu tingimusi ei muutnud. See päädis olukorraga, kus Saltol tuli teha suur hulk tasustamata tööd.

Sanitaarremondi ja keeruka reaalsuse vahe tuleb ilmekalt välja ambitsioonikast ettevõtmisest – Lai 25 maja soklikorruse alla kaevati näiteks täiesti uus kelder, kust tuli välja keskaegne kaev. Vastu ootusi valgus see peagi vett täis – paraku asus kaev keset kostüümiladu! Ülesanne polnud kergete killast: ühelt poolt 15 vana hoonet, teisalt soov saada kokku nüüdisaja nõuetele vastav teater.

Salto võidutöö trump oli saalikompleksi mitmest kohast vertikaalselt läbi korruste avanev siseruum ning tänavalt maa alla ja sisehoovi avanevad vaated. „Alati, kui seista all saali ees, siis sa ikkagi näed välja Aida tänavale, sa lokaliseerid ennast. Samas tajud, et oled maa all,“ ütleb Ralf. „Majal on kolm selget põhiideed: et maa all olev osa oleks visuaalselt avatud tänavale, et Aida tänavalt säiliks vaade hoovi ning et lavatorni katus oleks ühtlasi tribüün – torn on osa maastikust, mitte eraldiseisev asi.“ Hoovinurgas maa alt üles tungiva kolmnurkse tribüüni alla on rätsepatööna peidetud lavatorn ning tehnoruum. Miski ei reeda, et tegu on ainult jäämäe veepealse osaga, kus teater on hoovi all üheksa meetri sügavusel ja et ainsa puu sügavikust päästmiseks tuli ette võtta aasta looduskaitsja väärilisi ehituslikke imetrikke. Teatri haldusjuht Rain Raabel, kes kogu kurnava projekteerimise ja ehituse kaasa tegi, tõi kõneka näite: hooviauk on umbes sama suur kui Draama­teatri ehitusalune pind! Kui kahes eelmises projektis oli maja keskmeks olnud suur, ligi 500kohaline itaalia tüüpi saal koos lavatorniga, kus lava ja publikuala on selgelt eristatud, siis nüüd sellest loobuti. Toonane teatrijuht Elmo Nüganen tahtis teistsugust, vahetumat kontakti pakkuvat saali, samuti tuli sisehoovis säilitada võimalikult palju vaba ruumi suvise mänguplatsi jaoks. 350 kohaga kolmnurkse saali publikuosa on proportsioonidelt üsna lai ja lühike, lava aga madal ja lai, kus näitleja asub pigem publiku keskel. Peasaali kõrvale maa alla kavandati väiksem black box, üldse on majas koos proovisaalidega kümme saali (ja 260 ruumi!). Vana ja uue kokkuõmblemine ei olnud kerge ja et kõrvuti asetsevad ajaloolised majad ringiratast läbitavad oleks, tehti kõik uued läbimurded keldrikorrustele ja sügavamalegi. Peasissepääs Laialt tänavalt tähendab, et publik saab uude saali suundudes ka ajaloolistest interjööridest aimu. On oht, et Aida tänavale ei kiigatagi, ometi leiab just siit täiesti uue tänavaseina: ajaloolist hoonemahtu kopeeriva musta maja ning kahelt poolt klaasitud fuajee koos hoovi poolt peegelklaasiga kaetud trepi­kojaga. „Klaasist tühimik on teistpidi pööratud ajalookihistus,“ arvab Märten Peterson. „Puuduv maja on ka ajaloo osa ja see on ainus koht, kus sa kvartalit tervikuna näed.“ Kogu arhitektide eluaja oli see auk seal tühi olnud ja kõik olid arvanud, et sisse näha on inimõigus. Muinsuskaitsel on sellistes olukordades määrav roll: „Nemad otsustavad, mis lugu selle hoonega rääkima hakatakse,“ lõpetavad Salto arhitektid.

Enne eesriiet

Vanalinn on võitnud suure tüki avalikku ruumi tallinlaste endi jaoks, on teostunud see, millest juba 1980. aastatel räägiti. Uuel ajal vanalinna ehitamisest on valminud näidisobjekt, mis pakub põnevust nii muinsuskaitsjatele kui ka uue arhitektuuri fännidele – tõsi, maja saamislugu on niivõrd erandlik, et seda korrata ei saa. Teatri ülesanne on õhtust õhtusse täita suur hulk saale. Mida rohkem piiranguid, seda huvitavam, ütlevad maja autorid ja neile pole see kaugeltki esimene juurdeehitis ajaloolisse keskkonda. Uus saab eristuda mitmel viisil, Salto puhul on selleks oskus autonoomse objekti asemel maastikku projekteerida – liita sise- ja väliruum teistsuguseks, elamuslikuks tervikuks, kus korruste, akende ja seinte asemel on ristuvad tasandid ja vaated. Ehkki kõik jätab justkui kerge mulje ühest suurest ruumilisest liigutusest, on selle taga tohutu töö. Loodame, et teatri uus juhtkond väärtustab oma maju kui arhitektide ja sisearhitektide loomingut ning seda teeb ka avalikkus – kui uue maja puhul tehti ERRis Linnateatrist pikk hommikusaade, ei mainitud arhitekte kordagi. „See polnud meil fookuses,“ sai Salto küsimise peale vastuseks. Nii nagu Linnateatri identiteet peitub neis vanalinna saalides, nii loob hea arhitektuur raamid inimlikule kogemusele, mis suunab väärtushinnanguid ühe või teise eluvaldkonna suhtes. Ilma lühtrite ja uhkete teatrimajadeta poleks Eestis teater niivõrd kõrgelt koteeritud kultuuri­valdkond. Aplaus.