Tihedas kontserdisügises Tubina festivali tuulde, Tormise-Pärdi sünnipäevapidustuste keskele ning nüüdismuusika festivali „Afekt“ vahetusse lähedusse paigutatud Eesti Rahvusmeeskoori ja Tallinna politseiorkestri ühiskontsert nõudis eelmainitutega võrreldes esialgu ehk veidi teravamat pilku, et seda oktoobrikuu keskpaiga kirjus kultuuri­sündmuste virvarris märgata. Sedagi kontserti saatis aga tuntav pidulikkuse noot, olgugi et esmapilgul veidi vaoshoitumalt.

Kontserdi keskmes oli sellele pealkirjagi andnud „Te Deum“ – pilk leedu helilooja Laurynas Vakaris Lopase helimaailma, kust leiab enamasti vaimuliku koorimuusika. Suures plaanis heakõlalises teoses leidub ohtralt varjundeid, millega said mängida kõik selle esitajad – just nagu esmapilgul hallis sügises, kui mitmendal ja täpsemal vaatamisel ning udu taandumisel näeb tegelikult ohtralt erksaid värve. Helilooja ei ole teoses kasutanud tingimata üleliia keerukat võttestikku: juba alguses jäi kõrva omajagu kaanoneid, selgeid dialooge ning lihtsuse taotlemist ka selgete kvindi-kvardikõladena harmoonilises pildis. Ajapikku rullus lahti siiski arvestatav kihistuste assortii. Arvestades, et omaenda „Te Deum’i“ loomiseks ja leidmiseks tutvus Lopas teiste heliloojate sama teksti peegeldustega Charpentier’st Pärdini, võis kuulaja soovi korral märgata nii mõndagi sama teksti varasemate teisendusetega seotud mõttelõnga, kuid tsitaate ei tasunud siiski otsida – kõik ideed olid kirjutamise hetkeks saanud siiski helilooja enda pitseri.

Särava pidulikkusega alanud muusikaline kiiduavaldus näitas teose jooksul vaiksema dünaamikaga hetkedel sootuks erinevaid kõlavärvikooslusi. Üllatavate ning hästi toiminud kombinatsioonide hulka kuulusid kindlasti näiteks marimba ja oreli mängulised kohtumised, ent sama huvitav oli näiteks keset muud faktuurilist tühjust kõlanud mõtliku kellamängu ajal tekkinud tahtmatu, ent hiljem maharaputamatu Sumera-paralleel. See pole mõnes mõttes kindlasti ka täiesti asjakohatu: helilooja 65. sünnipäevaks tänuavaldusena valminud „Te Deum“ on siiski Lopase kataloogis märkimisväärne ja sümboolne suurteos ning Sumera kataloogis on säärane lai joon teatavasti igati omal kohal. Seda paralleeli toetas muidugi ka löökpillide märkimisväärne roll (kuni omapärase võttena sootuks käiguvahetusena mõjunud trummikomplekti kasutuseni) terves palas.

Teose puhul on kindlasti oluline ära märkida ka see, et pidulikkuse ja suure­joonelisuse taotlus ei pea alati olema sugugi vali ning jõuline: Lopase „Te Deum’i“ dünaamiline skaala paikneski suures osas piano ja mezzoforte vahel, kuid polnud seetõttu kuidagi vähem suursugune, vaid võimaldas mitme­kesises mõjutuste ja autorikõlade rägastikus leida ning lahti harutada kuhjaga põnevaid detaile. Helilooja näis olevat pööranud väga teadlikult tähelepanu kahe teost esitava suurema koosseisu, koori ja orkestri tasakaalule. Valdavalt on ta partituuris neid vaheldanud niiviisi, et kumbki saaks piisaval määral välja paista ega mattuks teise alla – kuulaja (ning ilmselt ka esitaja) vaatenurgast igati teretulnud lüke. Kaks koosseisu mahtusid üldjoontes küll kenasti lava jagama, ent rahvusmeeskoori üks pisem lauljate grupp seisis siiski teistest veidi eraldatuna päris lava serval. Ma ei tea, kas tegemist oli teadliku otsusega või see lihtsalt ei mahtunud paremini lavale, ent paaris kohas oli ehk seetõttu teatavat laialiolekut – eriti just piano-nüansis oli eeskätt kontserdi algupoolel veidi raske täielikku ühtesulamise efekti saavutada.

Kavasse Lopase kõrvale rivistatud vaieldamatute eesti klassikute Ester Mägi, Mart Saare, Eduard Tubina ning Veljo Tormise loomingu kõrval oli autorina igati teretulnud lisandus aga Rein Ploom, kelle arvestatavast puhkpillimuusika-varamust kõlas hilisloomingusse kuuluv „Eesti capriccio“. Teos on vaieldamatult sümfoonilise joonega, ent mahutab endasse ka hulga kammerlikku tunnetust. Kavalehelt Ploomi biograafia ja loometee kohta lugedes jäi mulje, et heliloojal võis rööprähklemise poolest – pillimängust pedagoogi- ja dirigenditööni ning muusika kirjutamiseni – olla mõndagi ühist kontserdi ühe dirigendi Riivo Jõega.

Kontserdil kõlas eesti autorite teoste kolm uhiuut seadet, mille autor on Riivo Jõgi. Muidu suhteliselt kodumaise koori­klassika kargevõitu kõlailmast läbi imbunud kavapoolde oli proovitud tuua vaheldust muu hulgas laval dirigentide märkamatu vaheldumisega ning ka teoseid oli üritatud omavahel traagel­niidiga ühendada. Kui Mikk Üleoja on Eesti Rahvusmeeskooriga nüüdseks juba kaua koos töötanud nagu igati hästi õlitatud masinavärk, siis teine dirigent tõi mängu­lauale kindlasti teistsugust hingust. Paistis, et koor oli ka paigutisest loksumisest hoolimata valmis Jõe nüansi­rohke ja küllalt emotsionaalse dirigeerimisstiiliga kaasa minema.

Tuleb siiski nentida, et orkestri ja koori kõlaline balansseerimine, mis on sääraste koosseisude ühendamisel sageli murekoht, ei õnnestunud just kontserdi teises pooles – kodumaistel maastikel – päris ideaalselt. Näiteks Mägi „Nõmme liivakella“ ajal oleksin väga soovinud kuulda Heljo Männi kujundkeelt muusikas peegeldumas, kuid instrumentaalne nivoo oli vokaalsest kaugelt üle ning seega jäi sõnaline pool kahetsusväärselt enamasti mõistetamatuks. Sealjuures tuleb aga öelda, et a cappella lõikudes oli selgelt kosta täpne töö artikulatsiooniga ning neil hetkedel õnnestus teksti ka peensusteni tabada.

Kontserdi eesti poolest tõusid esile veel Ester Mägi „Tuule tuba“ – autorikäekirja põiming tema õpetaja Mart Saare printsiipide ja muusikalise tunnetusega – ning tunnipikkust muusikalist retke lõpetama jäänud Veljo Tormise „Laulja“. Mõlemat teost on rahvusmeeskoor aastate jooksul esitanud omajagu, seega kajas neist vastu ajas leitud äratundmine ja läbitunnetatus. Eduard Tubina „Karjase pühapäev“ oli see-eest teretulnud meeleolusüst sel kontserdi poolel enam kõlapinda saanud tüünete ja tõsisemate toonide keskele.

Kiidusõnad kuuluvad sel kontserdil kahtlemata politseiorkestri löökpillirühmale: Estonia kontserdisaalis suudeti panna kärgatama pikne, kuid pakkuda ka sootuks kammerlikum kogemus. Rahvusmeeskoor ja politseiorkester on koostööd teinud varemgi ning mõjusid sel korral valdavalt mõõdutundlike partneritena. Jään huviga ootama, milliseid vähem kuuldud pärleid õnnestub selle koosseisu esituses kuulda edaspidi.