Pealelend: Barbara Lehtna

Pealelend: Barbara Lehtna

30. märtsil oli teil plaanis Pärnu Martensi väljakul performance „Palvevaip”, et juhtida lihavõttepühade ajal linnakodanike tähelepanu sallivusele või teisiti öelduna sallimatusele. Performance jäi ära, sest Pärnu linnavalitsus ei andnud selle tegemiseks luba. See ei olnud teil esimene avalik väljaastumine Pärnus: veebruaris äratasite linnarahva tähelepanu performance’iga „Tasuta lõuna?”. Kas linnavalitsuses ka põhjendati, miks „Palvevaiba” performance ära keelati? Oli see seotud islami naiste traditsioonilise rõiva burka kasutamisega kristliku püha ajal või oli sellel mingi muu põhjus? Teie esimene avaliku ruumi performance puudutas samuti sotsiaalselt teravaid probleeme.

Barbara Lehtna: Kuna meie seekordne performance oleks kujutanud läbi linna jalutavaid burkasse riietunud naisi, kes oleksid ühel linna peaväljakutest imiteerinud moslemite palverituaale ja seejuures esitanud publikule üsna kriitilisi küsimusi, siis arvan, et tegemist oli ikkagi moslemiteema pelgamisega. Võib ju küll vabanduseks öelda, et ei, meil ei ole ei Pärnus, Tallinnas ega Tartus sallimatusega probleeme, et see teema ei puuduta kedagi ning sellest polegi vaja rääkida. Aga see, et linna kultuurikomisjon niimoodi kardab, näitabki, et meil on probleem ja see on märksa sügavam kui meie kunstirühmitusena võib-olla adudagi suudame. Seda enam, et burkadesse riietumine ei oleks üldse niivõrd olnud seotud kristlike või mittekristlike pühadega, vaid et see on väga tugev sümbol, et juhuslikult mööda kõndiv eestlane hetkeks mõtlema panna.

Alguses käis ka jutt loa saamisest juhul, kui oleksime nõus oma kohati provotseerivat sõnumit muutma, aga ka see ei tundu just demokraatlikule ühiskonnale kohane teguviis, sest sisuliselt võib see tulevikus tähendada, et kui ükskõik milline kunstnik joonistab pildi ja see linnavõimudele sobimatu tundub, siis võivad ametnikud pildile näiteks kirsi juurde joonistada, sest nende arust on nii korrektsem. See aga tundub vähemalt mulle veelgi hirmutavam kui üks ärakeelatud performance.

Tegelikult võibki öelda, et performance sallivuse ja sallimatuse teemal tegelikult juba toimus ja toimis, ilma et meie oleksimegi pidanud osalema.

Kuidas oled jõudnud sellise temaatika ning atribuutika juurde? Kas rühmituse Barbara Lehtna & Co teised liikmed tulid selle ideega hästi kaasa?

Arvan, et osati tuli see temaatika sellest, et olin eelmise aasta lõpus Palestiinas kunstiresidentuuris. Seal elades tajusin islami kultuuri ühtäkki hoopis teistmoodi kui varem, kui sellega vaid teoreetiliselt teoloogiaõpingute ajal kokku puutusin.

Teisest küljest aga sündis idee Postimehe kommentaare lugedes. Mõtlen küll tavaliselt, et ei loe, et pole ju mõtet ennast vihastada, aga mõnikord olen selle saatusliku vea siiski teinud: sallimatus, viha ja hirm, mis anonüümsete inimeste mõtetest läbi kumab, on ausalt öeldes õudne. Me, eestlased, ei salli kohe üldse teistsuguseid inimesi.

Sellest tulenevalt mõtlesimegi tegeleda sallimatuse probleemiga ning kasutada oma hoiaku väljendamiseks just nimelt ühte sümbolit, mis on saanud märkimisväärselt palju tümitada. Muidugi oleksime võinud kasutada ka näiteks geisuudlust, on seegi teema ju praegu õhus, aga kardan, et see oleks saanud veelgi vastakamat tagasisidet.

Burkades läbi linna jalutamine tekitas ka meis algul kõhklusi. Kuna meie rühmituse liikmed vahetuvad sõltuvalt performance’ite teemast, otsisin ka selle performance’it läbi viima inimesed, kes on sallimatusega ise kokku puutunud.

Kuidas on läinud läbirääkimised Tartu linnavalitsusega, et see performance viia läbi ülikoolilinnas?

Siiamaani on tagasiside vaid positiivne ja teades Tartu linna vaba- ja kunstimeelsust, loodan, et 17. mail saame oma sõnumi, seekord muutmata kujul, publikule arutlemiseks ette visata. Kunst kuulugu rahvale, või siis vähemasti kunstnikele!

Sirp