Kuidas oled jõudnud sellise temaatika ning atribuutika juurde? Kas rühmituse Barbara Lehtna & Co teised liikmed tulid selle ideega hästi kaasa?
Arvan, et osati tuli see temaatika sellest, et olin eelmise aasta lõpus Palestiinas kunstiresidentuuris. Seal elades tajusin islami kultuuri ühtäkki hoopis teistmoodi kui varem, kui sellega vaid teoreetiliselt teoloogiaõpingute ajal kokku puutusin.
Teisest küljest aga sündis idee Postimehe kommentaare lugedes. Mõtlen küll tavaliselt, et ei loe, et pole ju mõtet ennast vihastada, aga mõnikord olen selle saatusliku vea siiski teinud: sallimatus, viha ja hirm, mis anonüümsete inimeste mõtetest läbi kumab, on ausalt öeldes õudne. Me, eestlased, ei salli kohe üldse teistsuguseid inimesi.
Sellest tulenevalt mõtlesimegi tegeleda sallimatuse probleemiga ning kasutada oma hoiaku väljendamiseks just nimelt ühte sümbolit, mis on saanud märkimisväärselt palju tümitada. Muidugi oleksime võinud kasutada ka näiteks geisuudlust, on seegi teema ju praegu õhus, aga kardan, et see oleks saanud veelgi vastakamat tagasisidet.
Burkades läbi linna jalutamine tekitas ka meis algul kõhklusi. Kuna meie rühmituse liikmed vahetuvad sõltuvalt performance’ite teemast, otsisin ka selle performance’it läbi viima inimesed, kes on sallimatusega ise kokku puutunud.
Kuidas on läinud läbirääkimised Tartu linnavalitsusega, et see performance viia läbi ülikoolilinnas?
Siiamaani on tagasiside vaid positiivne ja teades Tartu linna vaba- ja kunstimeelsust, loodan, et 17. mail saame oma sõnumi, seekord muutmata kujul, publikule arutlemiseks ette visata. Kunst kuulugu rahvale, või siis vähemasti kunstnikele!