Mis on „Uit“?
Kadri Lind: „Uit“ on linna avastamise festival, mille eesmärk on meelitada tartlasi linna nurgatagustesse, salasoppidesse ja mõnikord ka täiesti argistesse kohtadesse, kuhu tihti ei satu või kus pole põhjust olnud pikemalt aega veeta. Pikaajalisi muutusi festivali piiratud päevade jooksul teha ei saa, kuid panustame sellele, et eri ruumikasutuse stsenaariumeid läbi mängides tekib linlastel elevus ümbritseva ruumi suhtes ning tärkab soov ise linna kujundamisse panustada.
Marie Valgre: Meie eesmärk on algusaastatest peale olnud muuta linn elanike (ja iseenda) jaoks põnevamaks paigaks – avastada uusi kihistusi, argist Tartut avardada ja panna inimesed hea avaliku ruumi teemal kaasa mõtlema. Programmis on kesksel kohal linnainstallatsioonid, mida külastajad saavad üle linna uudistada. Meil on olnud hea meel, et paljud võtavad linnaretke ette: näha on nii festivalikaardid näpus ringi uitajaid kui ka neid, kes teekonda jalgratastega läbivad. Festivalil osalevad kunstnikena eri distsipliinide esindajad: arhitektid, disainerid, aga ka näiteks kujutava või helikunstiga tegelevad kunstnikud. Nii mõnigi neist saab esmakordse avaliku ruumi loomise kogemuse.
„Uit“ kutsub sel aastal linnas mängima. Mängimist on ikka laste tööks peetud, miks peaks täiskasvanud samuti mängima?
Lind: Eks täiskasvanuks olemine on tihti seotud vastutuse, planeerimise ja rutiiniga. Tuletame selle aasta teemaga ka iseendale meelde, kui tähtis on mõnikord teha midagi sihipäratut … või lihtsalt katsetada, proovida ja avastada.
Valgre: Mängul on nii palju häid mõjusid: see lõõgastab, laseb emotsioone välja elada, võib olla füüsiliselt kasulik ja koos mängides luuakse ka sotsiaalseid suhteid. Inimesed teevad enamasti ikka midagi kindla eesmärgiga ja see võib tekitada rutiini. Üks viis, kuidas mängulisust ka väljaspool otsest mängu, näiteks sport või lauamängud, kogeda, on sihitu ringiuitamine. Selline eesmärgitu kulgemine on suurepärane molutamise viis – see vabastab, laseb ajul puhata ja jätab ruumi ootamatustele. Soovime festivaliga ka sellist mänguruumi pakkuda ja soovitame festivalivälisel ajal rohkem sihitult ringi uidata.
Mida selleaastaselt programmilt oodata võib?
Valgre: Tänavuse teema „Mängu linn“ raames loovad kaheksa kunstnikku ja kollektiivi linnaruumi installatsioone. Neist kolm on rahvusvahelised: mängule keskenduv arhitektuuristuudio Skull, installatsioonikunstnike duo Heidundgriess ning visuaalkunstnik Octavi Serra, kes püstitab linnaruumi ühiskonnakriitilisi sekkumisi. Kohalikest osalevad helikunstnik Lauri Lest, kes loob maailmu vibratsioonikõlarite abil, sisearhitektid Mariann Drell ja Sandra Mirka, helilooja ja installatsioonikunstnik Tõnis Kristian Koppel koos animatsioonikunstnik Sophie Bazalgette’iga, taaskasutatud klaasi väärtustav duo Kollektiir ning arhitektuurikooli linnalaagri lapsed, keda juhendavad arhitekt Liis Uustal ja maastikuarhitektid Kerli Irbo ning Kristin Leis. Teosed on eripalgelised ja meelitavad nii päevinäinud mänguväljakule, ilmetusse autoparklasse mängima kui ka tuttavasse Emajõkke hüppama. Kõige uudsema formaadiga katsetab sel aastal kunstnik Hanna Samoson, kes kutsub uitajad seiklusmängust osa võtma. Meie enda jaoks on eriline veel see, et kuigi oleme tegutsenud juba 2013. aastast, siis jõuame alles sel korral teostega Annelinna. Annelinnas toimub välikinoõhtu „Tule õue mängima!“, kus linnaelu eri tahke avavad lühifilmid on vaatamiseks välja valinud festivali „Valga Hot Shorts“ kuraator Johannes Lõhmus.
Lind: Lisaks mainitule on programmis ka mängupäev, kus Karlova linnaosas saab olla kas mängukorraldaja või mängija. Sel aastal liigume rohkem ringi, kavas on sisemist last äratav Sigrid Savi performatiivne tuur, parkuuri õpituba ja nüüdseks juba traditsiooniks saanud suur ratastega koos sõitmine „Tour d’ÖÖ“, mis toimub tänavu kostüümides ning mis jõuab välja endisesse Samelini saapavabrikusse, kus peetakse festivali lõpupidu.
