Arvo Pärt on justkui armastus ise ja armastust ei saa kunagi olla liiga palju. Niisamuti on Pärdi muusikaga. Terve tänavune aasta on Eestis ja ka üle maailma möödunud helilooja juubeli tähe all. Kodumaised pidustused kulmineerusid möödunud nädalal lõppenud XV Pärdi päevadel.

Seekordsed Pärdi päevad olid pigem pealinnast väljapoole hajutatud, aga festival oli seetõttu ehk kompaktsem. Kolm kava ei jõudnudki Tallinna publikuni, mistõttu kujunes minu mulje viie pealinnas aset leidnud kontserdi põhjal. Juubeliaastale kohaselt koosnes kava mõne erandiga vaid Arvo Pärdi loomingust ning selle ajaline haare oli sel korral tavalisest pisut avaram. Kui viimastel festivalidel on ülekaalus olnud eelkõige tintinnabuli-stiilis teosed, siis tänavu oli proportsioonikamalt esindatud ka varasem looming: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) esitas sügava loomekriisi ajal kirjutatud kolmanda sümfoonia ning Hortus Musicus tõi kuulajateni Pärdi varased tintinnabuli-katsetused. Nii laienes festivali kõlapilt ja see mõjus publikule värskelt.

Arvo Pärdi kahe selgelt eraldatud loomeperioodi vahele jäävad aastad, mil ta oli modernistlikust helikeelest eemaldunud, ent ei olnud veel tintinnabuli’ni jõudnud. Sel ajal tegeles Pärt palju vanamuusikaga ning uue stiili katsetused sündisid paljuski koostöös Hortus Musicuse ja Andres Mustoneniga. 6. IX esitas ansambel koos rahvusooperi soprani Karis Trassiga Tallinna Jaani kirikus kava, kuhu kuulusid just need varased, veel mitte või juba tintinnabuli-stiilis teosed: Hortusele pühendatud „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten“ (algse pealkirjaga „In Spe“), Helle ja Andres Mustonenile pühendatud „Saara oli 90aastane“ (toonase pealkirjaga „Modus“) ning „Missa syllabica“. Samuti kõlas XIV sajandist pärinev Tournai missa. Kuna kõikide kavas olnud Pärdi teoste algversiooni esiettekandja oli Hortus Musicus koos Andres Mustoneniga, oli kuulajana paeluv kogeda seda, mis lavalt kostis, mitte niivõrd valmis vormina, kuivõrd elava ja kujuneva muusikalise protsessina. Hortuse kontsertidel jääb alati ruumi andresmustonenlikule vahetusele ja pulbitsusele. Ansambli põhisolistide Anto Õnnise (tenor) ja Tõnis Kaumanni (bariton) hääle­tämbriga põimus Karis Trassi oma erakordselt loomulikult, luues orgaanilise ja ühtse vokaalansambli. Ainus, kelle intonatsioon aeg-ajalt pisut kõrva kriipis, oli Riho Ridbeck. Kuna Hortus pole Pärdi päevade laval kuigi sage külaline, mõjus nende seekordne ülesastumine festivalil ergastavalt. Muusikaloolises plaanis oli see pidunädalate huvitavaim kontsert.

Festivali läbikomponeerituima kava esitas Vox Clamantis koos Jaan-Eik Tulvega 10. IX Tallinna Niguliste kirikus, kus ansambel esitles oma uut, juba teist ECMi plaadifirma alt ilmunud albumit „And I Heard a Voice“ Arvo Pärdi a cappella kooriloominguga. Esimene, „The Deer’s Cry“ ilmus üheksa aasta eest. Kontserdi kava, mille tuuma moodustasid uuele albumile salvestatud teosed, esitati ühtse tervikuna ilma vaheaplausideta. Sujuvad üleminekud paari teose sissejuhatusena kõlanud gregooriuse laulult Pärdi teosele toonitasid tintinnabuli ja vanamuusika sugulust. Niguliste kiriku pikk järelkaja lisas Arvo Pärdi muusikale veelgi maagilisust ja õhulisust. Ansambli liikmete selged hääled sulasid kiriku tagaosas kuulaja kõrvus ühte ning kandsid mõtted tahtmatult ajatuse radadele. Tõsi, vahel muutis sama järelkaja helimaastiku ka pisut poriseks.

„Te Deum“, mida viimasel ajal kuuleb Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) esituses harva, oli 5. IX Jaani kirikus antud EFK (koormeister Mai Simson), Tallinna Kammerorkestri (TKO, kontsertmeister Harry Traksmann) ja Tõnu Kaljuste kontserdi peateos, enne seda kõlasid „Stabat Mater“ ja „L’abbé Agathon“. „Stabat Mater’i“ esitas EFK eelmistel Pärdi päevadel koos Concerto Copenhageniga ning too esitus on eriliselt meelde jäänud muu hulgas väga isetu ja ühtlase solistikoosseisu pärast. Aasta eest laulsid solistipartiisid koori­liikmed Marie Roos (sopran), Danila Frantou (kontratenor) ja Toomas Tohert (tenor), kelle tämbrid sobisid omavahel imeliselt ning moodustasid eri kombinatsioonides imetabaseid kooslusi. Seekord esitas sopranisoolosid Frantou ja Toherti kõrval Maria Listra, tehes seda küll väga veenvalt, ent mõnikord polnud solistide kõlapilt päris tasakaalus. Maria Listra leivanumbriks on Pärdi päevadel kujunenud „L’abbé Agathon“ ehk „Isa Aga­thon“: eelmisel aastal esitas ta teose koos Vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkestri ja Rasmus Puuriga, üle-eelmisel TKO ja Tõnu Kaljustega. See on üks vähestest Pärdi teostest, kus jutustatakse lugu. Kuigi süžee on tuttav, on Listra esitus iga kord nii kaasahaarav, nagu kuuleksin pidalitõbise ja isa Agathoni lugu esimest korda. Samuti näib, et pingelisse dramaturgiasse lisandub kord-korralt aina küpsemaid kihte. Õhtu peateos oli „Te Deum“, mille kõlaideaali on kujundanud just Tõnu Kaljuste. Ometi kujunes esitusest pettumus. Nähtavasti on koori koosseis niivõrd palju noorenenud, et teoses, mis mõningatel aegadel on kuulunud EFK lauljate vereringesse, oli arusaamatuid ebakõlasid (eba­täpsed sisseastumised, intonatsiooni­probleemid) veidi liiga palju.

Pärdi päevi raamistas sel korral kaks ERSO (kontsertmeistrid Dalia Dėdinskaitė ja Marta Spārniņa) kontserti. Avakontserti (3. IX) Estonia kontserdisaalis juhatas Tõnu Kaljuste, kaastegevad olid ansambel Vox Clamantis ja EFK ning esitati „Adam’s Lament“, üks Pärdi viimaseid teoseid, „Littlemore Tractus“ ja „In principio“. Sümfooniaorkestrit on kindlasti lihtsam mahutada kontserdilavale, ent kiriku akustikas oleks vaimulikest tekstidest kantud kava mõjunud tõenäoliselt sugestiivsemalt – kontserdi­saali kuivapoolne akustika jättis teoste sõnumi justkui õhku rippuma. Sel kontserdil lummas vokaalesitus: nii EFK kui ka Vox Clamantis kõlasid väga ühtlaselt, pingestatult ja nüansirohkelt. ERSO jäi seevastu pisut hillitsetuks ning mõjus kooriga võrreldes tagasihoidlikumalt. Avakontserdil olid korraldajad publiku olemist hõlbustanud sellega, et tekstitõlked kuvati oreli ette riputatud ekraanile, mis võimaldas publikul esitatuga kogu aeg kaasas olla. Pealtnäha väike, ent mõjuv žest – aitäh selle eest!

Festivali lõpetanud Arvo Pärdi sünnipäevakontserdist kujunes eriline õhtu. Olari Eltsi dirigeerimisel kõlas helilooja kolmas sümfoonia – teos, mis märgib stiilipööret Pärdi modernistlikust loomingust tintinnabuli-esteetika poole ning peegeldab ühtlasi tema süvenevat huvi varajase muusika struktuuride ja kõlamaailmade vastu. Olari Elts ja ERSO tõid teose polüfoonilise faktuuri esile selgejooneliselt ja läbimõeldult: eri pilli­rühmade iseloom oli mängitud väljendusrikkalt ja pillirühmade tasakaal täpselt paigas. Välja mängitud detailid koondusid lõpuks võimsaks ja puudutavaks kulminatsiooniks.

Teisena kõlas „L’abbé Agathon’i“ versioon solistidele, naiskoorile ja keel­­pilliorkestrile. Naiskooriversioonis laulab terve koor teose algversiooni solistipartii unisoonis ning pidalitõbise ja isa Agathoni rolli esitavad solistid. Ellerhein (koormeistrid Ingrid Kõrvits ja Egle Veltmann) sai selle tõeliselt kaelamurdva ülesandega suurepäraselt hakkama, samuti väärivad kiitust koorist võrsunud solistid Jeteli Kaasik (sopran) ja Karoliine Alamaa (alt). Ei tea aga, kas asi oli selles, et tütarlaste­kooril ei ole naiskoori kõlajõudu, või ongi koori­versiooni sisse kirjutatud väiksem ekspressiivsus, igatahes kippus Ellerheina esituses jutustuse pinge kaduma minema. Solist saab kujundada teosest tõeliselt põneva loo, kuid koori esituses jäi see värvituks.

Sünnipäevaõhtu ametliku kava lõpetas meditatiivne „Lamentate“ prantsuse pianisti David Kadouchi esituses. „Lamentate“ on kirjutatud klaverile ja orkestrile, ometi ei ole see klaverikontsert ning Kadouch tabas oma rolli ja üldse Pärdi esteetikat väga hästi. Nii orkester kui ka solistid tõid publikuni teadlikult mõtestatud vaikuse ning see võttis imeliselt kokku Pärdi päevad ja helilooja muusika olemuse.

Kogu Arvo Pärdi sünnipäeva valitses eriline meeleolu, omamoodi ühendav tunne ja pidulikkus, mis sarnanes elevusega vabariigi aastapäeva hommikul Toompeale lippu heiskama minnes. Pärdi muusikast on kujunenud kokkutoov sümbol. See harv, ent seda väärtuslikum ühtsustunne pakub erilist rõõmu just ajal, mil liitvat näib olevat vähem kui lahutavat.