Tehnoloogia areng on kujundanud meie maailma viisil, mis on ühtaegu imetlusväärne ja teeb muret. Kuigi kõrgtehnoloogilised lahendused lubavad mugavust ja efektiivsust, kaasneb nendega sageli suur keskkonnajalajälg, sõltuvus taastumatutest ressurssidest ning haavatavus globaalse ebastabiilsuse korral. Keskkonnakriisi tuumpõhjuse, see on taastumatute loodusvarade üha suureneva kasutamise ja ületarbimise taustal kerkib esile vajadus alternatiivsete tehnoloogiliste lähenemiste järele – selliste, mis lähtuvad paiksusest ning toetavad ökoloogilist tasakaalu. Lahendusi võiks senisest rohkem inspireerida pärandtehnoloogia.

Eestis võeti pärandtehnoloogia mõiste kasutusele rohkem kui 15 aastat tagasi Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias teadvustamaks käsitöö avaramat tähendust. Selle all mõistetakse loovat tehnilist ja pärandkultuurilist praktikat, mis lähtub traditsioonilistest paikkondlikest kujunduspõhimõtetest, käsitöötehnikatest, materjalidest ja oskustest. Eesti traditsiooniliste käsitöötehnikate nähtavaimaks rakenduseks võib pidada rahvarõivaid, mis möödunud laulupeoaastal on eriliselt nähtavad olnud. Kuid pärandtehnoloogiad ulatuvad palju kaugemale kui pelgalt ilusad esemed ja nende valmistamise oskused. Need hõlmavad igasuguseid eluks esmavajalikke oskusi, teadmisi, väärtusi ja mitmekesist praktikat, mis on kujunenud sajandite vältel dialoogilises kohastumises kultuuri, keskkonna, kliima ja ressurssidega. Just tänu sellele on siinsel maalapil elatud aastatuhandeid ilma keskkonda pöördumatult kahjustamata. Mida on meil sellest õppida kestlikuma tuleviku kontekstis? Tõstan siinkohal esile kaks olulist pärandil põhinevat tahku: lihttehnoloogiliste lahenduste senisest laiema ja mõtestatuma eelistamise ning kohalike loodusmaterjalide tundmise ja väärtustava kasutamise. Seejuures jääb mu kirjutisest välja pärandtehnoloogiate tähtsus kultuurilise elurikkuse vaates, sest seda pole vist vaja enam kellelegi selgitada.

Lihttehnoloogia suur potentsiaal

Majandusteadlase Brian Arthuri tehno­loogiateooria osutab¹, et tehnoloogiad ei sünni tühjalt kohalt, vaid neid arendatakse olemasolevate komponentide kombineerimisel. Seega jagavad tehnoloogiad ühist päritolu ning segunevad, muunduvad ja segunevad uuesti, et moodustada uusi tehnoloogiaid. Tehnoloogia areneb samamoodi, nagu korallriff ehitab end väikeste organismide tegevusest – loob iseennast iseendast. Iga uus lahendus avab võimalusi järgmisteks. Sellises protsessis kipume unustama juba valmis komponentide jalajälje, see loob aga näilise tunde, et uuendused ei ole kuigi energiamahukad.

Michael ja Joyce Huesemann seavad oma raamatus „Techno-Fix“² kahtluse alla praeguse ajastu peamise para­digma, et arenenud tehnoloogia päästab inimkonna üha kasvavast sotsiaalsete, keskkonna- ja majandusprobleemide koormast. Tehnoloogia areng täiendab narratiivi progressist, kuid tehnogeenseid probleeme ei saa lahendada üksnes uue tehnoloogiaga. Uute tehnoloogiate loomine ei lahenda vanu probleeme, vaid tekitab uusi. Seetõttu on oluline küsida: kas ja millal peaks astuma sammu tagasi? Kas lahendus võiks peituda lihtsuses?

Pärandtehnoloogiate keskmes on sageli lihttehnoloogilised lahendused – baasvajadusi rahuldavad süsteemid, mis koosnevad vähestest, eelistatult kohalikest komponentidest, mida on lihtne kasutada ja hooldada. Need ei vaja keerukaid masinaid ega globaalseid tarne­ahelaid, vaid toetuvad kohalikele ressurssidele ja oskustele. Paiksus tähendab ka materjalide ja ressursside oskuslikku kasutust, mis ei ületa kohaliku ökosüsteemi taluvuspiiri. Kui minevikus oli lokaalsus paratamatu, siis tänapäeval võib see olla meie teadlik valik. Lihttehnoloogiline lähenemine on vastand globaalsele tootmisele, mis nõuab ulatuslikku infrastruktuuri, spetsialiseerumist ja ressursikasutust, tuues kaasa konflikte ja keskkonnakahju. Ka pärandtehno­loogiad on olemuselt paiksed: need on kujunenud konkreetse keskkonna, kliima ja kultuuri tingimustes, kusjuures eelduseks on paiga väga hea tundmine ja isiklik suhe ümbritsevaga.

Pärandtehnoloogiad kattuvad suuresti ka niinimetatud kohalike ja traditsiooniliste teadmistega (local and traditional knowledge). Need viitavad arusaamadele, oskustele ja maailmavaadetele, mis on kujunenud ühiskondades pikaajalises suhtluses oma loodusliku keskkonnaga³. Need teadmised kanduvad edasi põlvest põlve ning hõlmavad keele, vaimsuse ja loodusvarade kasutamisega seotud paikkonnaspetsiifilist tarkust.

Lihttehnoloogiate miinuseks võib pidada seda, et need võivad olla praeguse majanduse vaates ebaefektiivsed ja kallid. Seevastu pole kohalikel ressurssidel põhinev kohalik tootmine aga nii haavatav kui globaalne kõrgtehnoloogiline tootmine. Selleks et ühiskond oleks vastupidav, on vaja teatud määral ebaefektiivsust – analoogilisi tagavarasüsteeme, mis ei sõltu digitaalsest infra­struktuurist. Seesugune ebaefektiivsus ei ole puudus, vaid vastupidavuse garantii.

Kohaliku materjali väärtustamine

Pärandtehnoloogiate oluline tahk on kohalike taastuvate loodusmaterjalide tundmine ja väärindav kasutamine. Esimeseks takistuseks sellel teekonnal on globaliseerunud majanduse tuules kujunenud olukord, kus taastumatutest loodus­varadest valmistatud tarbevara maht kasvab ja enamik ajaloolistest kohalikest taastuvatest käsitöömaterjalidest on muutunud jäätmeks. Suurem osa lamba­villast ei leia piisavat väärindamist⁴, kütitud metsloomade nahk jääb metsa⁵, koduloomade puhul tarbitakse vaid liha ja kõrvalsaadused (luud, sarved, sooled, nahad) jäävad enamasti kasutamata. Puidu kogumisel ja töötlemisel lähevad arvesse vaid standardsed materjalid, mida on võimalik koguda suurtööstuste jaoks piisavalt suures koguses.

Üks sommeljee taustaga Norra villa­ekspert ütles kord, et vill on nagu vein: selle omadused sõltuvad sordist, kasvukohast, pinnasest, kliimast ja muidugi valmistamise protsessist. Sama võib öelda ka enamiku teiste loodusmaterjalide kohta: neid iseloomustab märkimisväärne omaduste variatiivsus, mis on nii miinus kui ka pluss. Miinus on see suurtootmise vaates, kuna ebaühtlaste omadustega materjali puhul on keeruline tagada sama kvaliteediga suurt ja odavat tootekogust. Plussiks muutub see osava materjali tundva pärandtehnoloogi või väiketootja käes, kes saab materjalide omadusi kasutada targalt toodet vastu­pidavaks kujundades või valides iga tooteliigi jaoks sobivaima materjali. See nõuab aga väga head materjalide, keskkonna ja tehnoloogia tundmist, kuid vastutasuks on taastumatute ressursside kasutamise vähenemine.

Pärandtehnoloogiate kasutamise väljakutse

Kuigi pärandtehnoloogiad on sageli vähem efektiivsed ja kallimad kui globaalne suurtootmine, annavad need väärtusliku sisendi teaduslikuks arendustööks. Kui rakendada praegune teaduslik teadmine ja uurimismeetodid lihttehnoloogiate parendamiseks, võiks see tuua kaasa kestlikke lahendusi, kus on ühendatud traditsiooniline tarkus ja nüüdisaegne innovatsioon.

Selline lähenemine eeldab muutust mentaliteedis, loobumist mõttest, et areng tähendab alati keerukuse kasvu. Selle asemel võiks näha traditsioonilistes oskustes ja teadmistes potentsiaali tänapäeva probleemide lahendamiseks. Minevikku ei ole mõtet idealiseerida, vaid pärandit tuleb kasutada kriitiliselt ja loovalt.

Autor tänab Madis Vasserit ja Kaspar Kruupi, kelle ettekannetest ja mõtte­avaldustest on selle kirjatüki tarvis inspiratsiooni ammutanud.