Kirjanduse aastaauhindade žüriid on oma töö teinud ja otsused langetanud. Homme, 14. märtsil kuulutatakse välja 2025. aasta säravaimad loomingulised saavutused. Luule-, proosa- ja vabaauhinna žürii juht Elisa-Johanna Liiv jagab tähelepanekuid mulluse kirjandusaasta kohta, aga terase vaatlejana on tal neid rohkemgi. „Kultuuris oleks vaja rohkem julgust,“ tõdeb Liiv. „Me jääme kinni mingitesse mustritesse, mis on toiminud, ega esita küsimust, miks need on toiminud ja kas on ehk aeg neid raputada.“

Kirjanduse aastaauhindu annab välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital koos Eesti Kirjanike Liiduga. Ühes Liiviga kuulusid põhižüriisse Maarja Vaino ja Tiit Aleksejev.

Kirjanduse aastaauhindade žüriil on oma töö korraldamiseks üsna vabad käed. Kuidas kogu protsess seekord käis?

Hakkasime sügisel lugema. Raamatute hankimisega ei olnud vist kellelgi probleemi: suur abi oli raamatukogudest ja osa aasta jooksul ilmunust oli juba endal kodus olemas. Kokku saime esimest korda kokku jaanuari lõpu poole, sest pidime 1. veebruariks esitama kandidaatide nimed. Jätsime endale väikese ajavaru juhuks, kui esile kerkib veel mõni teos, mida kõik žüriiliikmed ei ole lugenud või mida tahetakse pärast arutelu uue pilguga lugeda.

Arutamisprotsess oli hästi meeldiv. Saime Tammsaare muuseumis kokku, rääkisime mitu tundi kirjandusest, vaidlesime natuke ja tõdesime, et niisuguseid arutelusid võiks tihemini olla. Kui tavaliselt räägitakse kokkusaamistel eri raamatutest, siis meil oli sund lugeda samu teoseid – kuna meil on erisugune maitse ja taust, oli arutelu huvitav ja vastastikku rikastav.

Suurte kirjandusauhindade puhul on tavaliselt longlist ja shortlist, pikem ja lühem nimekiri. Tegime ka kõigepealt oma longlist’id. Mõni aeg hiljem otsustasime veebikohtumisel shortlist’i ehk iga kategooria kuus nominenti. Laureaadid tuli valida 1. märtsiks.

Mõni aasta läheb ajalukku proosa- ja mõni luuleaastana. Missugune oli aasta 2025 eesti kirjanduses? Võib oletada, et romaanivõistluse mõjul lokkas ja õilmitses pikem proosa.

Tegelikult oli hoopis luule puhul lõpuks lühikest nimekirja kokku panna keerulisem kui proosaraamatutest. Oli hästi tugev luuleaasta ja selle žanri puhul oli meil ka vaidlemist rohkem. Pärast esimest kohtumist oli meil luule pikas nimekirjas veel umbes sama palju teoseid, kui lõpuks nominentideks sai – kokku üle kümne raamatu. Proosas oli neid vähem, aga samuti ligi kümme.

Mis vaidlusi põhjustas? Kas tihe konkurents või maitsete põrkumine?

Mõlemad. Kui kellelgi oli ikka väga tugev argumentatsioon mõne raamatu kaitseks, siis teised kuulasid ära ja me saime seeläbi kokkulepeteni jõuda. Püüdsime jõuda konsensuseni, ses mõttes oli väga sõbralik žürii.

Hindasime teost kui tervikut: kui raamatus on küll mõned tugevad tekstid, aga tervik ei kanna, siis jäi see üldjuhul välja. Piiratud nimekirjast peab kuidagi noppeid tegema. Arvan, et meil kõigil jäi millegi pärast süda verd tilkuma, aga ju me siis peame isiklikult oma tänusõnad ja kiitused edasi ütlema.

Mis teosed need on, mis jäid välja kuue hulgast, aga leidusid pikemas nimekirjas?

Luule puhul olid meil arutamisel näiteks Tõnis Vilu „Enne lapsi“, murca „Kaks hunti“, Triin Paja „Kuni nooled mu rinnas on päikesekiired“, Hasso Krulli „Hämaruse meelespea“ ja Toomas Kiho „Pundinuiad“. Samuti oli arutamisel Kalle Käsperi „Minu Panteon“, väga humoorikas teos.

Proosas jäi väga napilt lühinimekirjast välja Brigitta Davidjantsi jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“. Davidjantsi raamatu eest ma seisin, aga kuna olen nii selle kui ka mõne teise eelmisel aastal ilmunud teosega tööalaselt seotud, siis niisuguste teoste puhul ütlesin alati oma seotuse välja ning taandasin end otsustamisest. Eks see olnud keeruline olukord.

Lisaks Brigitta Davidjantsi raamatule jäi näiteks välja ka Andreas Kübara romaan „See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta“. Kübara teos sarnaneb mõnel määral Miina Piiri „Noviitsiga“ – nauditav lugemine, aga žürii arutelu käigus jõudsime seisukohani, et ootame huviga, millega need autorid veel välja tulevad. Miina Piiri käsikiri paistis silma kirjanike liidu romaanivõistlusel ja autor on tõepoolest väga paljulubav kirjutaja, tema teos pakkus mulle lugemiselamuse. Proosas olid arutamisel teisedki romaanivõistluse tööd: Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria“, Anu Allase „Allaandmine algajatele“ jt, kuid kuue parima hulgas neid seekord ei ole.

Huvitaval kombel oli proosa kategoorias arutamisel ka Kalle Käsperi teos – tema proosaraamat „Otsi treppi!“. Kalle Käsperil on olnud väga viljakas aasta, tervitused Kalle Käsperile! Žürii töös loeme väga laialdaselt kõike, mis eesti keeles välja antud. „Otsi treppi!“ on ilmunud pisikeselt kirjastuselt, võinuks ehk muidu jääda märkamata ja ega ka kujundus pane seda raamatupoes haarama. Öeldakse küll, et ära hinda raamatut kaane järgi, kuid tegelikult ikkagi hindame. Mulle meeldib hoida käes raamatut, mis on hästi tehtud, ja mulle meeldivad ilusad raamatud. Veel olulisem on, et raamat oleks hästi küljendatud.

Palun räägi neist kirjandusmaailma sopikestest lähemalt. Mis seal veel silma jäi?

Kalle Käsperi romaani „Otsi treppi!“ on avaldanud kirjastus Lambri Raamat. Lisaks Käsperi raamatule ilmus seal eelmisel aastal kellegi Mardi, Raido ja Teedu „Naistemehe memuaarid“.

Hulk inimesi jälgib huviga kirjastuse Hea Tegu tegemisi. Mulle näib, et see kirjastus on natuke pahatahtlik jõud kirjandusmaastikul. Pealtnäha on ju hea, et autorid saavad sealtkaudu oma teoseid välja anda, aga teenusena maksavad autorid kõik selle kinni. Ja tulemus on saamatuvõitu: kirjastus pakub toimetamis- ja kujundamisteenust ja siis lõpuks ilmub raamat, kust mõlemad on justkui puudu. See pole kindlasti nii kõigi nende juures avaldatud raamatutega, aga kaalukauss on liiga tugevalt väikeste katastroofide poole kaldu. Ka Trükiviis pakub sedasama teenust. Nende tegemistel pole ma veel piisavalt silma peal jõudnud hoida, endine omanik Andrus Reinsoo oli väga entusiastlik, tahtis pakkuda lihtsaid, kiireid ja ilusaid lahendusi. Kahjuks ei ole teda enam meiega ja firma tegi seejärel läbi muutuse, mis teenuste hulka on kasvatanud.

Kui palju saaki kokku tuli ja kui palju leidub selles kunstiväärtuslikku?

Luulekogusid ilmus üle saja ning proosa­raamatuid teist samapalju – kokku üle 300 nimetuse, aga osa pealkirju ESTERis kordub või liigitub hoopis näiteks lasteluule alla. Ei saa öelda, et nauditavaid raamatuid oleks nende hulgas vähe. Iga kirjandusaasta on ise nägu – seekord mõistsime selgelt, et on väga tugev luuleaasta, aga see ei tähenda, nagu oleks olnud kehv proosa-aasta. Huvitaval kombel oli lühiproosa seejuures domineerivam kui pikk vorm. Kandidaatide nimekirjaski on vaid kaks romaani: Eva Koffi „Õhuskõndija“ ja Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“. Andrus Kasemaa raamatut „Minu kangelased“ käsitlesime pigem jutukoguna.

Muide, mulle tuli üllatusena see, kui sageli arvatakse, et proosaauhind antakse romaani eest. Proosa on ju märksa laiem žanr. Kas see on siis mingi varasem arusaam või kas see ütleb midagi lühivormi kohta … Ise olen suur lühivormifänn.

Kas esile tõstetud raamatute puhul leidub peale žanri veel mingeid ühisnimetajaid?

Kõik kolme kategooria kuus parimat raamatut on ise nägu, aga eks ikka ühisnimetajaid leidu. Näiteks tahab Kreutzwald sisse hiilida nii Andrus Kiviräha jutukogusse „Eesti rahva uued jutud“ kui ka Mehis Heinsaare „Eesti keelde sukeldujasse“, kas või nimiloos. Jutustamisviisi poolest sarnanevad Kiviräha pajatused mingil määral Andrus Kasemaa lugudega, aga see ei ole siiski päris sama.

Kindlasti on proosas esil põlv­kondade­vaheline suhtlus: Eva Koffi romaani „Õhuskõndija“ tegelasi seob perekonnaliin ja Kairi Loogi romaanis „Tantsi tolm põrandast“ samamoodi – tüdruk, vanavanaema, ema lahkumine … Põlvkondade suhtlus tuleb esile ka Kasemaa raamatus ja Aliis Aalmanni jutukogus „Kes aias“. Aga põlvkondlikkus väljendub muide ka selles, et need teosed kõnetavad eri vanuses lugejaid.

Luules on poliitilist kommentaari – nii Martin Alguse „Elektros“ kui ka Carolina Pihelga luulekogus „Ikka veel“, samuti torkab Riste Sofie Kääri „APS!“. Berit Kaschani „Aprilli“ ja Doris Kareva luulekogu „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ seob mütoloogiline element.

Ja Patsin … Oih, sulandasin praegu kogemata kokku Paavo ja Matsini. Paavo Matsini luulekogus „Baeri laulud“ leidub pajatusi läbi aja. 4. märtsi nominentide õhtul rääkis Patsin, et ükski tekst ei ole välja mõeldud, vaid on kirjutatud minevikus aset leidnud seikade põhjal või siis on teksti aluseks mõni tema enda juhtumine, millele ta on lisanud mingi vimka. „Baeri laulud“ haakub nii teiste proosa- kui ka luuleraamatutega.

Luules on ajakajalisust ja poliitilist kommentaari rohkem kui proosas. See ongi loogiline, kuna mahukam proosa valmib enamasti aeglasemalt. Aga ka luuleraamat ei pruugi olla kirjutatud kiiresti: Kareva „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ on valminud väga pika aja jooksul ning ka Matsini „Baeri laulude“ esimene osa on juba varem kirjutatud.

Mis laadi poliitilistele teemadele eesti luuletajad reageerivad?

Nii Martin Alguse kui ka Carolina Pihelga luulekogus on käsitletud sõda, üleüldse vägivalla teemat. Pihelga luulekogus on tugevalt esil naistevastane vägivald. Riste Sofie Kääri torge ei ole nii otsesõnaline, aga mängu kaudu ta ikkagi torkab ära, näiteks luuletuses „*kõigepealt on tarvis vabastada kõik olendid kannatustest“. Käär on huvitav hääl kirjanduses. Ta mõjub hästi vahetult tänu sellele, et teda justkui ei huvita, mida mõni institutsioon või Suur Kirjandus temast arvab, ja just see hoiaku ehedus tema juures teisele poolele meeldibki. Hindan kirjanduses ehedust kõrgelt. Kunstilise teksti puhul ei ole kunstlikkus hea. Ehedus väljendub selles, kas ma usun tegelast – näiteks Aliis Aalmanni tegelased on väga hästi välja joonistatud.

Ka Aliis Aalmann on niisugune hääl, kelle puhul huviga ootan, mida ta veel teeb. Iga tema raamat on järjest parem ja ka tema intervjuusid on huvitav lugeda. Ta on üks neid autoreid, kelle puhul see, kuidas ta mõtleb ja räägib, paneb lugema seda, mida ta kirjutab.

Mille põhjal valisite vabaauhinna kandidaadid?

Vabaauhind kadus vahepeal ära, aga seda hakati siis kohe taga igatsema ja nüüd on see juba teist aastat tagasi. Vabaauhind asetati meie vastutusalasse, aga tegelikult suhtlesime ka kõigi teiste žüriidega. Näiteks soovitas esseistika žürii kogumikku „Printsess ja trubaduurid“, Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetust Marie Underi ja Artur Adsoniga. Nende soovitus on ka Helga ja Enn Nõu „Need meie väga vanad armastuskirjad“ – äärmiselt ilus teos. Lauri Sommeri „Sugupuud“ olime juba ise märganud. Indrek Koffi ja Olena Londoni raamatu „Ära oota midagi“ soovitus tuli lastekirjanduse žüriilt. Kindlasti soovitan silma peal hoida Heneliis Nottoni tegemistel, tema debüütteos „Tähed Agnesele“ on väga lahe raamat. Ka Jaan Aru on huvitav kirjutaja, kelle „Aju vabadus“ ja kogu tegevus väärib tähelepanu.

Kas pidasite silmas ka kandidaatide vanuselist ja soolist tasakaalu või see kujunes ise?

See kujunes ise. Vaatasime küll lõpuks nimekirju selle pilguga, kas on tasakaalus, ning saime aru, et ei ole vaja midagi muuta.

Mõistan, et varasematel aastatel on see olnud valukoht. Olen minagi neid arutelusid jälginud ja kaasa elanud. Olen nüüd näinud asja teist külge ja olen žüriide otsuste suhtes empaatilisem, sest tegelikult sa töötad selle materjaliga, mis sul on. Lõpuks kõneleb raamat kõige rohkem enda eest ja meie žüriis tõesti oli nii.

Olen vahel mõelnud, mis on kirjanduse aastaauhindade eesmärk. See on ajas pisut muutunud, aga märksa aeglasemalt kui kirjandusväli tervikuna. Kas aastaauhind saab üldse täita kõiki ootusi …

Ma ei tea, kas auhind seda eesmärki täidab, aga lugeja tunneb puudust raamatusoovitustest. Seda on tugevalt tunda. Arvan, et kulka auhindade eesmärk ei ole anda soovitusi või tulla lugejale vastu – auhind on ikkagi tunnustus meisterliku töö eest, tunnustus tegijatele. Esile tõstetud teoseid võib küll ühtlasi võtta kui pikka lugemissoovituste nimekirja. See ei ole peamine eesmärk, aga me ju tahame, et neid raamatuid märgataks ja need saaksid tähelepanu, mida väärivad. Kirjanike liidu videod ja raamatupoe väljapanek – kõik aitab sellele kaasa.

Kirjandusest peaks üldse rohkem rääkima. Raamatupoodide soovitusi täielikult ei usaldata, sest need võivad olla antud müügi eesmärgil. Puudust tuntakse sõltumatutest soovitajatest. See on ilmselt põhjus, miks krimilugejate seas on Jaan Martinsoni soovitused väga populaarsed. Ka Mart Juurel on arvukas publik ja tema soovitused n-ö lendavad – need täidavad tühja auku. Kirjandussaateid on kokku korjatud. Vikerraadios on „Loetud ja kirjutatud“, samuti kajastab Klassikaraadio „Delta“ kirjandust kenasti, kuid televisioonis ei taheta kirjandusele anda head eetriaega: on hilisõhtune „OP“, vahepeal mõni soovitus „Terevisioonis“ … Kui „Plekktrummis“ soovitatakse mõnd raamatut, läheb asi täitsa hulluks. Televisioon mõjub raamatumüügile ja -laenutustele väga hästi, see toob raamatud rahva vaatevälja. Kuidas teha nii, et kirjandus ei mõjuks televisioonis nagu tööõnnetus, mis kogemata sattus eetrisse, vaid oleks seal pidevalt au sees?

On veel ka tore saade „Presidendi raamatuklubi“, aga see haakub pigem soovituste rubriigiga ja sai raamatu­aastaga läbi. Tuleb ka märkida, et kõik need soovitajad on soliidses eas härrad ja neil on oma maitse. Oleks vaja lahedaid nooremaid hääli! Kaisa Lingi „Gogol“ Klassikaraadios andis vahepeal lootust, et tuleb uuesti. Kaisa on väga hea saatejuht, tal on lai maitse ning oskus inimestelt vastused kätte saada. Kõigile meeldib kuulata, kuidas kirjanik avab oma teose tausta, ja teda seejuures ka näha, aga kus neid näha, kui kirjandusfestivalid on ainult mõned korrad aastas. Kõigi autorite puhul see ei toimigi, sest kõik autorid ei ole head esinejad, ja nad ei peagi olema head esinejad, sest see ei ole nende esmane väljund.

Tulen korraks tagasi usaldusväärsete raamatusoovituste juurde. Soovitaja võiks olla erapooletu, nooremas eas … Ja võib-olla vahelduseks naissoost?

Võib vabalt olla. „Loetud ja kirjutatud“ on ka väga huvitav saade ja mõlemad naissoost saatejuhid on väga ärksa suhtumisega, aga võib-olla on sealgi juurde vaja nooremat saatejuhti. Üks põhjus on see, et noorte tekstid saatesse jõuaksid, aga noorem publik vajab ka samastumisvõimalust. Otsige niisiis noort erapooletut talenti, kes loeb ja kes oskab sellest rääkida.

Täna-homme tõmmatakse pidulikult kokku eesti raamatu juubeliaasta otsad. Suur töö on ära tehtud. Pisut annab siiski tunda, et korralduskomitees ei olnud ühtegi alla 30aastast inimest. Kui räägime raamatuaastast, siis millest me räägime ja kellele – kas see on viis öelda, et meil on käsil uhke asi, või tahame öelda, et meil on uhke asi ja me soovime, et ka järgmised põlvkonnad sest osa saaksid? Kuidas sa kutsud neid osa saama, kui neil puudub samastumis­võimalus?

Saara Liis Jõerand ütles ühes festivali „HeadRead“ vestlusringis väga hästi: kui kultuuris toimetavad professionaalid on üle koormatud ja väsinud, siis pöörduge ometi noorte poole, sest meie ei ole. Nii lihtne see ongi. Hanna Linda Korp toimetas Värsket Rõhku oma südameverega ja nüüd teeb seda Saara Liis samamoodi ja Värskel Rõhul läheb väga hästi. Aprillis tuleb ajakirja 100. numbri ilmumise puhul karneval, kus esineb teknoluuleansambel … Kõik on seotud kirjandusega, aga väikese krutskiga. Samasugust julgust oleks kultuuris rohkem vaja. Me jääme kinni mingitesse mustritesse, mis on toiminud, ega esita küsimust, miks need on toiminud ja kas on ehk aeg neid raputada.

Kirjanduse aastaauhindade kandidaatide nimekiri ilmus 13. veebruari Sirbis.