„Ikka veel“ on Carolina Pihelga kõige ilusam raamat. Õieti saanuks alustada ka teisiti: „Ikka veel“ kui kõige valusam Pihelga raamat. Või isegi: kõige vihasem, mis ma temalt lugenud olen. Kui kunagi kirjeldasin siinsamas Sirbis Pihelga loomingut kui pigem introspektiivsele, tunnetuslikule ning väiksele tähelepanu pööravat kirjandust – „tekst justkui tolm“ –, siis alates „Lõikejoonest“ on tema loomingus midagi otsustavalt ja jäädavalt muutunud. „Ikka veel“ on kirjutatud nimelt verega. Kogu oma ihu ja sellel toime pandud vägivallaga. Ma ei mäleta autorit, kelle mitu viimast raamatut oleksin niisuguse hoo ja ühe tulise januse jutiga läbi lugenud! Ja siis veel ja veel ja veel. Ajapikku on saanud Pihelgast Eesti üks olulisemaid kirjanikke ja vaevalt vaid minu silmis. Tema raamatuid loetakse, ostetakse, tsiteeritakse, kingitakse ning tuletan lugejale tagasihoidlikult meelde, et tegemist on ka esimese naiskirjanduse auhinna laureaadiga! Teps mitte väike asi.
Kuidas sai aga lüürilisest ning pigem impressionistlikust vaikelu-kirjanikust feministlik tornaado, kelle hiljutised teosed on justkui jäämägi meie (mees)kirjandusmaastiku Titanicule?
Isiklik on poliitiline
1960. aastate lõpus sai väljendist „isiklik on poliitiline“ läänemaailmas üks feminismi keskseid loosungeid. Selle mõte on, et naiste (ja teiste marginaliseeritud gruppide) isiklikud kogemused ei ole kunagi vaid individuaalsed, vaid peegeldavad ühiskonnas prevaleerivaid võimusuhteid, johtuvad neist. Naise kogemus tööjaotuses või lähisuhetes ei ole kunagi pelgalt „tema isiklik probleem“ ning seda ei saa käsitleda üksnes ühe inimese individuaalse tragöödia või juhtumina – tegemist on ühtlasi ühiskondliku probleemiga, mis nõuab vastavaid poliitilisi lahendusi. Selle tuules on kirjutatud ka Pihelga viimased raamatud, milles räägitakse vaheldumisi nii isiklikus elus kui ka ühiskonnas toimuvast.
„Lõikejoon“, milles käsitletakse päevikuformaadis toksilisest suhtest väljumist, toimis tõenäoliselt omamoodi rituaalse kirjandusliku soone lahtilõikamise aktina, mille tulemus ning jätk on ka uus kogu „Ikka veel“. See raamat ei meenuta mingit pidi ühtegi eelnevat Pihelga luulekogu. Eks on siingi veidi seda eelnevalt mainitud tolmu ja melanhooliat, ka sotsiaalkriitikat on ta ju varemgi kirjutanud. Kuid mitte kunagi sedasi: „millest me räägime kui eliitkooli õpetaja saadab õpilastele munnipilte aga / üksnes neile kes on juba kuusteist täis kui lugupeetud kirjanduse õppejõud / topib üliõpilase kellega tal on suhe auto pagasiruumi ja sõidutab metsa lihtsalt / väikeseks hoiatuseks kui palavalt armastatud lavastaja annab parklas noorele / näitlejale jalahoope kui ooperidirektor käperdab sõbralikult teatri koridorides“ (lk 53). Luuletuses „mida teab vägivald minust“ vastab autor üheainsa reaga: „rohkem kui tahaksin“ (lk 11).
Millal tuleb aeg, mil naised ei pea enam niisuguseid kirjandusteoseid kirjutama? Millal tuleb aeg, mil naised ei pea elama (loe: kannatama) säärast elu, mida kirjeldavad nii Carolina Pihelgas kui ka näiteks Andra Teede värskelt ilmunud raamatus „Lind ei ole“? Vaevalt et varsti. Maailmas ruulivad psühhopaatidest mehed nii idas kui ka läänes ning see, mis toimub makrotasandil, tilgub aegamisi, kuid seda jäädavamalt ka ühiskonna alumistele astmetele. Säherduses maailmas ongi võimalik, et Taliban keelab naistel omavahel rääkimise ja teineteise hääle kuulamise ning heaoluriigis Saksamaal lastakse tegutseda ligi 70 000 kasutajaga chat’il, kus mehed vahetavad omavahel vägistamise nippe. Maailma, kus tihti saab karistamatult naisi ahistada, vägistada ja/või tappa, ei saagi juhtida keegi muu kui sama loogika järgi toimivad vägivallatsejad. Putin, Netanyahu ja Trump on korraga sellesama psühhopaatilise macho-süsteemi isad ja pojad, pärandajad ja pärijad. Kui maailma tähtsaim mees teatab, et naisi tuleb mõnest kehaosast krabada („grab them by the pussy!“), ei erine see laadilt sellest, mida tegi näiteks Gisèle Pelicot’ abikaasa, kui ta lasi oma naist enam kui 70 mehel aastakümnete vältel vägistada. See on ühe ja sama vägivalla spekter, sellesama mõtlemise eri „väljendused“.
Naiste alandamine on ühiskonniti niivõrd normaliseeritud, et ka Eestis nimetavad mõned ajakirjanikud vägistamiseks liigituvaid akte oma artiklites „väikeseks näpukaks“. Ülikoolid tihti kaitsevad predator’eid – kiskjaid-ahistajaid, kõrgetel positsioonidel oma võimuvertikaali kuritarvitavaid mehi. Kasutasid ära oma võimupositsiooni naisalluva sebimiseks, kusjuures juba siis, kui ta oli su tudeng ja sina tema õppejõud? Ära üldse muretse, natuke aega oled performatiivselt „tühistatud“, aga siis tuleb uus kursus! Siin on sulle uus ülikool! Lõid oma alluvuses töötavatele kolleegidele külge või isegi lausa ahistasid neid? Cool, siin on sulle uus teater! Ja siis veel mõni imestab, miks naised nii vihased on.
Tegelikult peabki hakkama institutsioone ses osas rohkem survestama. Eeldan, et ülikoolid, kes on võtnud nõuks lasta teada-tuntud predator’eid tudengite juurde, on võtnud nõuks ka ennetavate meetmete juurutamise uute juhtumite takistamiseks, eks? Vastasel juhul peab uute vägivalla- ja ahistamisjuhtumite eest vastutusele võtma juba terved institutsioonid – kõik need inimesed, kes on võimaldanud predator’itel noortega töötada, peaksid kandma vastutust. Vastavalt peaks siis vallandama ka kogu juhtkonna ning välistama nende edasise töö noortega.
Vihaste naiste renessanss
„Aga kõik mehed ei ole ju sellised!“ – kuulen juba kaugelt mõne niutsuvat häält. Jah, kõik ei ole. Leidub ka normaalseid mehi (jumal tänatud), aga vägivallatsemise kaalukauss on ometigi tugevalt meeste poole kaldu. Viimastel aastatel olen nii uudiseid, oma sõbrannasid kui ka lihtsalt tuttavaid naisi kuulates hakanud mõtlema, et olla naine ja olla mitte vägistatud paistab olevat juba … privileeg. Justkui luksus, mida kõik naised ei saagi endale lubada. Ja see on ikka sõnulseletamatult perversne ja kole mõte, eks?
Mida tahan lõpetuseks soovitada meestele: kuulake neid naisi, kellele on haiget tehtud, keda on löödud, keda on ahistatud, keda on vägistatud ja alandatud. Laske meil olla vihased ja püüdke sellest vihast aru saada. Feminism ei seisa pelgalt naiste õiguste eest, sest patriarhaadi all kannatavad kõik ning meie kõigi võimuses on seda maailma võrdsemaks, õiglasemaks ja hoolivamaks muuta.
Olen seda ennegi öelnud ning ütlen ka nüüd: mehed võiksid, ja tegelikult peaksid, nendel teemadel rohkem sõna võtma, ning mitte stiilis „kõik mehed pole sellised“. Hea algus on ka naiste valusate kogemuste kuulamine-lugemine, nende reflekteerimine. Lugege näiteks Pihelga uut kogu teadlikult empaatilise pilguga ja vaadake, mis juhtub …
Mulle ei meeldi kiretuid hinnanguid anda, aga „Ikka veel“ on üks selle aasta tähtsamaid luulekogusid, kui mitte kõige tähtsam. See raamat ei ole sündinud kergelt – lugedes on aimatav, et autor on pidanud nii isiklikus kui ka kirjanduslikus plaanis üle saama (vale)-häbist, valust, pidanud vaatama silma oma traumale, meie ühiskonnale. Siin on midagi kaalul, need pole sõnad, mis püüavad kõigile meeldida. Kaugeltki mitte. Ning tulemus ei saagi olla midagi muud kui ilustamata toores jõud: sõna kui korraga relv ja eneseabi, jõud ja õrnus, rõlgus ja teraapia.
Õigupoolest peaks vist asi käima vastupidi – mida noorem autor, seda vihasem, lammutavam ja kompromissitum luule. Pihelgas liigub oma tekstidega aga hoopis vastupidises suunas: „mis on veel parem kui noor / vihane naine? jah see on keskealine vihane naine“ (lk 50). Nii on. Jääb vaid loota, et nüüd kirjutab mõni veel vanem naine lisaks paar(kümmend) vihast raamatut siinsele feministlikus renessansis mõnulevale kirjandusmaastikule! Sest mis on veel ilusam kui keskealine vihane naine? Just, õige – see on pensionieas vihane naine! Vihase vanaema kirjandus, me ootame sind!
