Nagu teada, ei hüüa geniaalsus tulles ja parimad on varakult haistnud, et prügi on meie ajastu fenomen, erakordne ressurss ja väärtus, millest saab uusi asju, energiat ja kunstigi. Kui see ressurss ise sülle ei jookse, siis tasub selle eest ka võidelda. Vaevalt Kasemets selle eest võidelnud on, aga aukartust äratavad konkurendid nagu Ragn-Sells, Veolia jt on ta endale saanud. Kasemetsa järgijaina oskavad nad kõik ehk prügist lisandväärtuse juba välja võtta, kuid esteetiliselt lööb Kasemets neid pika puuga, ehkki tema taskutest ei kostu kullakõlinat, mis konkurentide taskust vastu kajab. Tühja sellest prügist!
Partnerlus kunstiga
Pärast seda, kui kunst on lõuendilt maha kolinud, on kunsti ja prügi üksteisele lähenemine jõudnud diplomaatiliselt uude seisu. See on siiski paljudele raskesti mõistetav ühtsus. Kasemetsa taktikepi alla organiseerunud kunst ja prügi on minetanud oma vastanduse ja jõudnud täieliku üksteisemõistmiseni. Uskumatu! Aga kindel see. Olen nõus Ave Randviiruga, et Kasemetsale pole prügi eesmärk, vaid abinõu. Nürimeelsest rämpsuga mehkeldajast eristab meie autorit see, et ta on tegelikult valiv. Olla valiv – see tähendab loovat seisukohta. Igasugune juhuslik tühi-tähi talle ei kõlba. Tema aktsepteeritud tetrapakk, plekkpurk, sigaretipakk, CD polegi rämpsu, vaid mooduli tähenduses. Moodul on matemaatiline ühik, seega struktureerimise lähtepunkt ja materjal üheaegselt. Multikunstniku Kasemetsa alafailidest on just tema „prügikunst” olnud mulle paeluvaim. Üldsegi mitte igapäevaste pöördumistega maali poole, see on tõenäoliselt üsna ahistav rutiin. Näituse olukorras see sekulariseerub. Pigem omapoolsete struktureerimistega seisatada hetki ja organiseerida ruumi fataalses aegruumis, mida võimaldab kunstnikult oodatav hullus. See on justkui võitlus Koljatiga, kuid kaotatud võitlus, arvestades eriti inimese ja tema elu lõplikkust. Tobedalt kangelaslik, kuid ikkagi vägev viis elus vastuseid hankida. Kunstnik aktsepteerib aega, selle massiivset voolamist kui ülijõudu, kust vaid hetkeks oma eluga läbi vilksatame. Siinjuures on ruumiline suhe hõlpsamini taastoodetav, mis kehtestab end näituse kontekstis. Prügisse kodeerimine on justkui liivasse kirjutatu mälu. Hetkelised välgatused kunstiprotsessis, mis kunagi ei kaunista uudistes intervjueeritava tippametniku seljatagust. Ometi on Kasemets totaalse kunsti rajajoonel ainus jõuliselt tegutsev Eesti kunstnik, keda tean.
Kasemetsa Hääle juhtkond teavitab, et esimene Kasemets oli Kurt Schwitters. See on nii ja naa! Kes kunagi on Hannoveri Merzbaud külastanud, mõistab, et Kasemets on palju valivam, järjekindlam, kontseptuaalsem, suurejoonelisem ja uskumatu süsteemimees. Liiati on Kasemets oma tegemistes tõemeelselt aus. Mõlemat lavastajat köidab protsess ja mäng, kuid lahknetakse dadaismi pinnalt. Kasemetsas pole avaldunud veel dadaistile nii omane küünilisus. See, mille kohta José Ortega y Gasset ütleb: „Küünik, kultuuri parasiit, elab selle eitamisest just sellepäras, et ta on veendunud: kultuur ei jäta teda kunagi hätta.”
Ta on vaimselt seotud pigem selliste kunstnikega nagu Roman Opalka ja Christo. Kasutades talle antud aega, viib Opalka läbi maaliühikuteks killunenud seeria „0 – lõpmatus”. Siingi on aja ja numbrite voolus hoomatav sugulus üksikisiku eksistentsiga vastamisi. Avalikus ruumis tähenduslikke kohti ajutiselt sisse pakkiv Christo manifesteerib tühisuse saladust nii nagu mitte keegi teine. Aeg kokku kanda, aeg laiali pillutada – kõlab piibellikult. See joonis on mõneti omane ka Kasemetsa installeerimistele, kuigi mastaabilt ja esteetiliselt jõult on Christo mitu korda globaalsem. Pean endalt aga küsima, mida õigupoolest tähendab 13. II 2013 „Lõpu-performance?” Kohal suur prügikonteiner!
On see nullvariant Kasemetsa moodi?
Järellugu
Kujutlegem olukorda saja aasta pärast, kui prügiga askeldavad kunstnikud on taasavastamise ringil jälle kilbile tõstetud. Rahvusvahelist rändnäitust võõrustab Tartu õitsev kunstimuuseum. Ekspositsioon on nähtavate raskustega ära mahutatud. Kuid kõik on nii, nagu peab: konverents, töötoad, kataloog, mille tiraaž on kohale lohistatud uuskasutuskeskusest. Kohal on peaaegu väärikas publik, sest enamus on läinud Stockholmi, kus just samal ajal avatakse Moderna museet’i viies filiaal Idiotiska museet. Erci Kasemetsast kui meie mehest Havannas räägitakse nüüd kui tõelisest inspiratsiooni-gurust. Tema moodulite ees on tõsist tunglemist, häiriv asjaolu on vaid üks eksponaat: kasti pandud kokkupühitud rämps pürstiga. See lehkab kuiva tolmu järele juba pooleteise meetri pealt ja on liiga lähedal Kasemetsa puhastavalt mõjuvale ekspositsioonile. Olgugi et osa selle teose detaile on hangitud mustalt turult ning hooletult võltsitud pakendeilt kumavad läbi hieroglüüfid, on tulemus suurejooneline. Väikeste kohandustega on uuesti trükitud isegi Kasemetsa Hääl, tõsi küll, klantsväljal ja erakordses 3D-kvaliteedis.
