Võib ka vastupidi – siis subjektiivne objektivism. Sisu on ühtviisi mõttetus, kuid nii see on, kui vajatakse ekspertide otsust (just nimelt otsust, mitte arvamust). Eriti kehtib see muusika ja selle interpreteerimise valdkonnas, sest siin puudub võimaluski objektiivsuseks, kuna tegemist on ühe subjektiivsema tegevusega kõige subjektiivsemas valdkonnas. Seega on iga interpreetide konkursi žürii otsus objektiivselt hinnates vale ja selle võiks kohtu kaudu tühistada, kui poleks klauslit, et žürii otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Nii see on ja sellega peab leppima juba XX sajandi algusest kuni praeguse ajani. Béla Bartók juhtis tähelepanu asjaolule, et muusika ei ole hobuste võiduajamine, et võistlus selles valdkonnas on lausa ebaeetiline.

Eesti keelpillimängijate konkursi selle aasta finaalis esitas I preemia võitnud viiulikunstnik Triinu Piirsalu aga just Béla Bartóki viiulikontserdi nr 2 (1938), mis on loodud ajal, kuhu kuulub geeniuse väljaütlemine konkursside kohta. Täienduseks pean lisama, et just kuulutati välja 2026. aasta Béla Bartóki pianistide konkurss. Näib, et kõige vintskemad on siis ebaeetilised asjad ka muusikamaailmas.

Eesti interpretatsioonikonkursside ajalugu algab tõesti 1968. aastal, kuid mitte keelpillimängijate erialaga, nagu vihjati kusagil tänavuse konkursi ajalootausta avades. Hea, et see viga lõppvooru teadustuses korduvalt parandati. Algselt oli planeeritud konkursside tsükkel nelja-aastane ja erialad vaheldusid: klaver, keelpillid (viiul, tšello), puhkpillid ja vokaal. See mudel toimis vist lausa paar või kolm korda, kuni hääbus. Konkursi tulemusena oli noortel laureaatidel võimalus siseneda tollase filharmoonia kontserdikorraldusse hooajal lausa kümne kontserdiga, millest mõned ka Estonia kontserdisaalis, s.t karjäärile loodi tingimused. See oli hea ning pani aluse meie interpretatsioonikunsti praegusele eduloole.

Tänavune Eesti keelpillimängijate konkurss oli vägagi soliidselt teostatud ettevõtmine, mille taga olid Eesti Muusikanõukogu, MTÜ Muusikaline Noorus Eestis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Riiklik Sümfoonia­orkester. Korraldusmeeskonnast leiab 18 nime, eesotsas professorid Arvo Leibur ja Henry-David Varema. Eriliselt tähelepanu väärivaks pean väga kvaliteetseid nii helis kui ka pildis toimunud veebiülekandeid kogu konkursi ajal. Selle tulemusrikka töö tegi kuldaväärt mees Marek Vilba. Au ja kiitus talle! Konkursi kõrgtasemel interpreetidest koosnenud žürii oli rahvusvaheline: esimees Paula Šūmane (viiul, Läti), Jari Valo (viiul, Soome) Arigo Štrāls (vioola, Läti), Fabio Presgrave (tšello, Brasiilia) ja Siret Lust (kontrabass).

I voorus tuli lavale 15 viiuldajat, 3 vioolamängijat, 11 tšellisti ja 2 kontrabassimängijat – 31 osavõtjat. Soliidne arv, aga sisaldab ka nõrkusi: vaid kolm vioola- ja kaks kontrabassimängijat. Loodetavasti on põhjused teada meie vastavate erialade pedagoogidel. Konkursi kavad ei olnud ülereguleeritud, vaid andsid osavõtjatele päris vabad käed, v.a ajalimiit. Seejuures oli suuniseid antud vaid I vooru tarvis: see pidi sisaldama virtuoosteost ja barokki või varaklassitsismi kuuluvat teost. II voor lubas sinna pääsenul esitada ükskõik millist kava 30–40 minutit ja finaal eeldas muidugi instrumentaalkontserdi esitust ERSOga.

Esimese vooru viiuldajate kavadest oli kõige efektsem I esineja Artti Rao Kudu esitatu: see koosnes ainult soolo­teostest ja rahuldas reglementi nii baroki (Bachi sonaat g-moll BWV 1001), virtuoospala (Paganini kapriis op. 1 nr 24) kui ka eesti muusika (Elleri „Fantaasia“) osas. Kuid selles kavas oli üks sageli ületamatu kari ja see on Johann Sebastian Bachi fuuga. Kui seda kõlaliselt ja intonatsiooniliselt perfektselt ei esita, siis ei aita miski. Bachi fuuga oli valinud kavva kuus viiuldajat ja nendest jõudis finaali kaks, kes esitasid teose perfektselt: Karoliina Kuppart ja Uku Toots, viimasest sai ka laureaat. Tore, et jõukatsujaid oli kuus, aga targemini tegid ilmselt need, kes fuugaga ei riskinud. Kehtib ladinakeelne parafraas: fuga longa, vita brevis. Esimese vooru kuulamisel jäidki juba kõrva tegijad, kellest kaheksa (Maria-Sofia Dõka, Alexander González Pavlova, Karoliina Kuppart, Triinu Piirsalu, Gerli Roost, Uku Toots, Anna Katarina Tralla ja Sofia Vinkel) liigutati ka II vooru.

Vioolade grupis asus kohe liidriks EMTA magistriõppes tegutsev aserbaidžaanlane Ali Amišov, kelle Bachi tšellosüidi c-moll BWV 1011 esitus tekitas küsimusi, kuid Pärdi „Fratres“ ei tekitanud. Edasi pääses ka Kristin Klesment, kelle esituses kuulsime ka György Ligeti vioolasonaati, mis on kuulus oma nn mustade nootide poolest, aga peab teadma, et need on helilooja „kingitus“ ja partituuri sisse kirjutatud. Täpselt mustalt mängimine ei ole üldsegi lihtne.

Ja siis üksteist tšellisti. On üldteada fakt, et eesti tšellomängijad on tegijad igal juhul, aga seda on vaja ikka konkursiga tõestada. Ja ikka see Bach ja tema loomingu esitamine. Möödas on ajad, kui olid reeglid, et nii on õige ja kõik sellest erinev vale. Pigem peaks ikkagi süvenema baroki peensustesse ja välja töötama oma isikupärase interpretatsiooni, aga vita brevis est! Seepärast olid ka tšellistide Bachi-esitused võrdlemisi korrektsed, aga siiski igavalt kohustuslikud. Ikkagi võitsid need, kes teda vältisid, ja reglemendi sundust ju polnud.

Meelde jäid hästi värskelt kõlavad Martin Levaldi (1910–1999) „Neli õhtust lugu“ Maria Martini, Martinů „Variatsioonid slovaki teemale“ Anton Hannes Karini ja kindlasti Tsintsadze „Viis pala rahvalaulu teemadele“ Salome Stroganova esituses. Viimane teos oli kunagi ammu meilgi nii mõnegi esitaja repertuaaris, aga nüüd unustatud. Näib, et edasipääsejad – neid oli neli – hoidusid kõike välja panemast ja piirdusid korrektsusega, mis tagas edasipääsu – levinud konkursitaktika. Edasi läksid Martin, Tarm, Arndt ja Traksmann täie õigusega. Oleksin lisanud ka Karini – ei kuulnud esituses põhjust, miks mitte.

Kui viiulitel ja viooladel olid juba liidrid paigas, siis tšellodel nii selget seisu polnud. Kontrabassistidega oli keeruline lugu: päris taset nagu polnudki, aga mõlemad said edasi – ju siis polnud selge, kumb oli kehvem. Nende arvelt oleksin kindlasti ühe tšellisti ja ka viiuldaja II vooru saatnud, aga toonitan, et see on minu subjektiivne arvamus. II vooru pääsesid niisiis 8 viiuldajat, 2 vioolamängijat, 4 tšellisti ja 2 kontrabassisti. Olen oma arvamuse öelnud ja jään selle juurde, aga žürii otsus on objektiivselt õiglane.

II voorus olid viiuldajad ja üks vioolamängijatest valinud kavva õigustatult duosonaadi, et näidata oma muusikalist maailma täies mahus, ja nad olid õigel teel. Hea, et meil on ansamblipartnerluseks saada kõrgtasemel pianistid. Rõhutan, et see ei ole kontsertmeistri töö, vaid võrdväärse partneri, koguni juhtiva-inspireeriva partneri osa loomingus. Sellistest duosonaatidest said aga II vooru ja isegi kogu konkursi muusikalised tippsündmused. Eelkõige Uku Tootsi (viiul) Schuberti fantaasia C-duur esitus koos pianist Jorma Tootsiga ja seda vaatamata õnnetule keelekatkemisele keset teost. Maailmanimega pianist Nikolai Luganski on öelnud, et selle Schuberti teose klaveripartii on keerulisem kui kõik Rahmaninovi kontserdid kokku. Tootsid esitasid teose rahuliku ja meisterliku üleolekuga ja see oli kindlasti konkursi tippsaavutus. Edasi Richard Straussi viiulisonaat Triinu Piirsalult koos pianist Benjamin Arnika Skydsgaardiga. Tagatipuks esitas pianist duosonaadi peast – nagu ka kõik esimese vooru kontsertmeistri saated. Suurepäraselt orgaaniline ansambli­partnerlus! Siis pianist Lea Leiteni supertöö kolme sonaadi partnerina. Need olid Griegi viiulisonaat Maria-Sofia Dõka partnerina, Brahmsi sonaat op. 120 Ali Amišoviga ja Šostakovitši tšellosonaat Ekke Rainer Arndti partnerina. Selle tulemusena sai Leiten muidugi konkursi eriauhinna parima pianistina. Kuid tal oli ju veel kontsertmeisterdada kümmekond osavõtjat esimeses voorus. Väga kõva sõna! Kuid sellesse ritta tahan lisada veel tšellist Brendan Aleksander Tarmi Lanzetti sonaadi esituse koos Leho Kariniga – kindlasti konkursi parim barokkteose interpretatsioon.

Siis tuli otsus, kes pääsevad finaali: 15 viiuldajast Karoliina Kuppart, Triinu Piirsalu ja Uku Toots, vioolamängija Ali Amišov ja 11 tšellistist Ekke Rainer Arndt, Maria Martin, Brendan Aleksander Tarm ja Aleksander Traksmann. Žüriile jõudis vist kohale, et kontrabassi­mängijatele seal kohta pole. Finaalis oli kindlasti parim Triinu Piirsalu Bartóki viiulikontserdi esitus ning kõik tema etteasted konkursil erinesid küpsusastme, artistliku vabaduse ja energeetilise laengu poolest kogu ülejäänud seltskonna omadest – nii saigi ta I preemia. See-eest II preemia sai kolm muusikut: Uku Toots, Aleksander Traksmann ja Ali Amišov, III preemia napsas Ekke Rainer Arndt ja veel oli kolm diplomi saajat: Brendan Aleksander Tarm, Karoliina Kuppart ja Maria Martin. Kui kedagi huvitab veel minu subjektiivne arvamus, siis Brendan Aleksander Tarm väärinuks laureaaditiitlit ja Anna Katarina Tralla finaalikohta.

Konkurss on lõppenud. Elagu konkursid, mis ikkagi on hädavajalikud arengu stiimulid – ja kuidas me ikka muidu teame, kes mängib kellest paremini.

Toomas Velmet on esimese Eesti keelpillimängijate konkursi (1969) laureaat.