Katja Kettu kujutab romaanis „Ühe kassi ülestähendusi“ kahe soome naise saatust eri ajal ja Soome eri paigus. Vanemateta kerjusplika Eeva elu hakkab Kettu vaatlema 1917. aastast, teine peategelane on tänapäevas elav Kirjanik, autori alter ego. Esiema Eeva on hariduseta, aga leiab armastuse ja saab lapsi – erinevalt Kirjanikust, kes on heaoluühiskonna kasvandikuna küll haritud, ent kaotab nii armastuse kui raseduse katkemise tõttu ka lapse.
Soome ajalugu
Kettu kasutab romaanis eri jutustajaid ja põimib eri stiile: on Eeva peidust leitud päevaraamatu leheküljed, on Kirjaniku minakõne. Ja on kass kui kõrvalseisja ja kommenteerija, vaatleja, kes teeb ülestähendusi.
Kõik need pilgud juhivad lugejat edasi-tagasi tänapäeva ja Soome Vabariigi esimese 30 aasta vahel, Kettu on niiviisi püüdnud justnagu ära rääkida kogu Soome riigi kannatuste ajaloo. Eeva armastatu Mahte on asetatud Tammisaarisse – soomlaste koonduslaagrisse, kus surid ja kannatasid pärast kodusõda tuhanded punased. Tammisaari on sümbol, mis aitab lugejal minna sügavamale soomlaste mõttemaailma ja mõista, miks lõhenes Soome sedavõrd teravalt võitjateks (valged) ja kaotajateks (punased).
Kettu paneb Eeva ja Mahte igatsema „võrdsete ühiskonda“, mis kõlab tänapäeva teadmiste valguses muidugi naiivse igatsusena. Aeg oli aga teine ja tollast infovaegust – või pudenevaid infokilde – kirjeldab Kettu hästi. Soome kehvemad pered elasid kahe unistuse vahel: ühed rändasid paremat elu lootes Ameerikasse, teised läksid unistuste elu elama Nõukogude Venemaale. Ringiga jõudis soomlasi Ameerikast ja Kanadast ka tagasi Nõukogudemaa lubatud piimajõgede ja pudrumägede juurde. Kokku oli niisuguseid õnnemaa otsijaid umbes 17 000, neist kaks kolmandikku leidis õnnetu lõpu 1930ndate aastate keskel alanud Stalini puhastustes. Kettu näib siinkohal osutavat tänapäevale, mil leidub infoküllusest hoolimata rohkelt neid, kes usuvad endiselt Vene või Ameerika eldoraadot. Romaanis toovad infokillud purunenud unistuste kaja ning tõdemuse, et Soomes elatakse küll vaeselt ja kannatatakse ebaõiglust, aga vähemalt elatakse. Elu on raske, aga omamoodi selge ja arusaadav – tuleb süüa, ellu jääda ja armastada.
Eesti lugejale on 1920ndatel Nõukogude poolele pagendatud või ise pagenud soomlaste teema tuttav muu hulgas Antti Tuuri teoste kaudu. Eelmisel aastal jõudis eesti keelde ka Sirpa Kähköse „36 urni“ (tlk Piret Saluri), milles vaadeldakse kodusõjast ja Tammisaari vangilaagrist jäänud traumasid. Soome kodusõda on kirjeldatud mõistvalt punaste ehk vaesema rahva suhtes alates Väinö Linna triloogiast „Siin Põhjatähe all“ (1959–1962). Jah, on ka F. E. Sillanpää vahetult pärast kodusõda ilmunud romaan „Vaga viletsus“ (ee 1923, tlk August Anni) lihtsa punakaartlase elust kuni tema ühishauda matmiseni, ent kodusõja haavad olid toona veel liiga värsked ning teos sai kriitikat liigse šabloonlikkuse tõttu – valged heitsid ette endi kujutamist julmade lihunikena ja punaste meelest naeruvääristas naiivne peategelane töölisliikumist.
Kettu romaanis on taas esindatud olemuslikult julmad lihunikud ja Mahte-sugused heasüdamlikud-lihtsameelsed kehvikud, ent kodusõjast on üle saja aasta möödas ja seesugune vaatenurk aktsepteeritav. Erinevalt Linna aegadest on nüüd fookuses naised – just nende kannatused on olnud pikalt maha vaikitud ning just naised on need, kes kõige kiuste peavad vastu ja hoiavad elu. Sest „naised ei saa valida“ (lk 237).
Autori tänapäev
Kaht ajastut ja eri põlvkondi võrreldes jõuab Kettu naiste rolli ja positsiooni mõtestamise juurde. Paljunemissooviga on naine „tolle primitiivse emase tahte ori“ (lk 51), mis määratleb naise rolli emantsipatsioonist hoolimata. Kettu vaeb katkenud lapseootust samasuguse valu, intensiivsuse ja isiklikkusega kui Maarja Kangro romaanis „Klaaslaps“. Kettu Kirjanik tunneb end lapsekaotuse tõttu koguni fataalselt läbikukkununa ning kui siis ka tema raamat ebaõnnestunuks kuulutatakse, võtabki ta vaatluse alla tänapäeva naise rolli.
Soome kriitikas on viidatud „Ühe kassi ülestähenduste“ äratuntavale autobiograafilisusele, mis mõjuvat kui kirjanduslik kättemaks. Kettu romaanis kannab kriitikute silmis läbikukkunud teos pealkirja „Kodanlase poeg“. Päriselus oli tegemist soome rokilegendi Ismo Alanko elulooraamatuga (2021), mille Kettu kirjutas ning mille kriitika pihuks ja põrmuks tegi. Romaanis kirjeldab Kettu, kuidas kirjastuse Peaboss, Kirjaniku armastatu, naise ta rasedusest kuuldes üksi jättis ning tema raamatu avaldamisele vastu hakkas töötama. Päriselus tegi Kettu kuni viimase ajani koostööd kirjastusega WSOY, mille väikeses harus Johnny Kniga ilmus ka rokkari elulooraamat, ent kättemaksuromaaniks tituleeritud „Ühe kassi ülestähendusi“ ilmus juba Otava kirjastuselt.
Soome lugejale on teos tänapäeva kujutava osa poolest seega omamoodi võtmeromaan, kus tegelased ja situatsioonid on vägagi äratuntavad. Välismaa lugejale on mõned kultuuriviited võõrad ega kõneta samamoodi, ehkki tõlkija on teinud selgitustega kuldaväärt tööd. Kõike ei ole võimalik selgitada, mistõttu kohati jääbki mulje sügavalt soomelikust või soomlastele mõeldud loost. Laiemalt mõistetav on aga ülekohus, väikese inimese lootusetus.
Kassi ja Kirjaniku kultuuriarutelud äratavad seetõttu kohati pisut võõristust. Eluraskused ja kannatused kogu ilguses ja alastuses on emotsionaalselt lihtsalt võrreldamatult mõjuvamad. Tahtmatu vastandus paneb revideerima autori arsenali – romaani lõpust leiab lugeja ka allikate loetelu, mis on ilukirjanduse puhul tavatu. Milleks? Et ei süüdistataks ideede varguses või et oleks näha, kust ammutati ideid ja inspiratsiooni? Sel juhul on viidetest puudu Ismo Alanko elulugu. Pealegi mõjutab kirjanikku kõik loetu-kogetu ja kes seda jõuaks üles lugeda.
Olgu kättemaksuga, kuidas on. Lapseootuse, katkenud raseduse ja ühiskonna mitte-just-leebe surve kirjeldus on romaanis tõepärane ja miljonitele naistele kahjuks vägagi tuttav. Kui lisada naiste ärakasutamine nende töösaavutuste omistamisega meestele, seevastu kui läbikukkumise süü omaksvõtt jäetakse meeleldi naiste kanda, saame läbi aastasadade kestnud mudeli, mille kirjeldamisel Kettu värvi kokku ei hoia.
Kassid ja loomekriis
Kui Kirjanik ütleb, et ei saa loomakaitsesse helistada, sest on tumm (lk 100), jääb see esmalt kummitama. Teose lõpuni jõudnud, taipab lugeja, et kogu romaan räägib olukorrast, kus Kirjaniku sõnad on otsas – tahaksid kirjutada ja oskaksid, aga „sõnu ei ole“, mitte selliseid, mida lausus loitsuna esiema ja milles oli vägi. Eeva rasket sünnitust saatev sünniloits on nii vägev, et võtab kananaha ihule (lk 147).
Julgen öelda, et just keel on hea põhjus see raamat kätte võtta. Katja Kettu keel on taltsutamatu ja võimas, see töötab ka siis, kui justnagu „sõnu ei ole“. Kadri Jaanitsa tõlkes on stiliseeritud murdekeelt, nagu võis kohata ka Rosa Liksomi „Koloneliproua“ tõlkes (2018). Ülimalt nauditav, mahlakas, leidlik ja nüansirikas tõlge taasloob eesti keeles kirjaniku poeetika, kohati keel lummab oma kujundlikkusega ning tänu sellele saavutavad romaanis kujutatud loodus-loomad-linnud ja inimtüübid allegoorilise üldistusjõu. Näiteks hullunud hobune, kes kellegi kabjaga tapab, teist hirmutab ja oma inimest metsapiirilt varjuna jälgima jääb, on ju Pegasus.
Ka lugude ühenduslüliks oleva kassi abil paistab autor püüdvat konstrueerida romaanile tähendustest tiinet sümbolitasandit. Kirjastus väidab isegi, et „lugeja jaoks saab temast peategelane“. Ometi püüan lugemise lõpuni mõista, miks on antud kassile üks jutustaja roll. Mida see juurde annab? Kas kassi puudumine oleks muutnud loo vaesemaks? Kassi pilguga antud kirjeldused on imeilusad, sügavad ja vaimukad, kohati absurdsed (näiteks luuleline orgasmiülistus, lk 204), ent neis on raske leida mingit spetsiifilist kassi vaatenurka – tegemist on tavapärase kõiketeadva jutustajaga.
Kassiinimese Katja Kettu vaatenurk on mõistetav. Intervjuudes öeldu põhjal on tal vajadus olla samas ruumis elusolendiga, keda ta armastab, ning kassid täidavad selle vajaduse. Romaani jutustajakassi eeskuju ongi autori oma kass. Tema silmade kaudu on kirjanikul oma suguvõsa valusat ajalugu olnud turvalisem uurida, kass aitab luua distantsi. On ju sündmusi, mida romaani Eeva ei usalda isegi päevaraamatutele, kass aga näeb kõike ja lõpuks ka kõneleb. Kassil on ka võime tänapäeva Kirjaniku segamini peas ja südames korda luua ning talle õige teeots kätte juhatada.
Kahtlemata on kass ennekõike sümbol, kes liigub inimmaailma ja loomade piirimail. Kassile rolli andmises ei ole midagi eripärast – on müütilisi kasse, nagu muinaspõhja jumalanna Freya kaarikut vedavad kassid või eesti mütoloogia musta kassina esinev luupainaja. On kirjanduslikke kasse nagu Bulgakovi kaost ja pahandusi külvav Peemot või Paavo Matsini kassid romaanis „Lenini valss“. Võib-olla on vastus niisama lihtne, nagu muusikali „Cats“ lõputõdemus (mis omakorda põhineb T. S. Elioti luulekogul): kassid on niisugused nagu inimesedki.
Kettu kass ei tõuse siiski kahele jalale, romaanis kassi nahka sattunud hing on ka ise oma välisest kestast hämmingus. Kass loob siin loomalikku ja metsikut lähedust – „seda kass minus vajab, lähedust“ (lk 255). Kettu kass on otsekui antiikmütoloogia deemon, üleloomulik vaimolend, jumalate ja inimeste vahendaja, inimese kaitsehaldjas. Ütlebki kass enda kohta, et on hing ja vaimne teejuht, olgugi et kaotab vahepeal suuna käest. Filosoofilistes arutlustes jõutakse koguni hingede rändamise ja nende ülesanneteni järgmises elus.
Paraku näib just kassi „vaatenurga“ kaasamise tõttu romaan liialt konstrueeritud ja teemasid kuhjav. Lugejana näen romaani tugevust sootuks mujal – raevukas, kujundlikus ja intensiivses keeles.
„Ühe kassi ülestähendused“ ei ole isegi niivõrd maagiline realism, kuivõrd maagiline naturalism. Kahes paralleelselt kulgevas loos tõusevad esile eeskätt soome naiste põlvkonnad, „kes on küll mõnikord põlved vastu kivi veriseks löönud, aga surunud ikka hambad risti, end küpsiküüsi püsti ajanud ja edasi läinud“ (lk 276). Nõnda kõneles Kass kõigile ja ei kellelegi.
