Bengt Jangfeldti Nobeli perekonna kulgemise lugu* algab XIX sajandi alguses, hõlmab ligikaudu kahtsada aastat ning kolme põlvkonda. Kuigi perekond on tänapäeval kuulus eelkõige Alfred Nobeli algatatud ja rahastatud teadussaavutuste eest antavate auhindade poolest, on tähelepanuväärsed paljud selle perekonna esindajad. Näiteks 19. aprillil 1894 ilmus Stockholmi ajaleht Aftonbladet esilehel pealkirjaga „Üleilmselt tuntud Rootsi leiutajate perekond“, kus isa Immanuel Nobeli ja tema kolme poega Alfredit, Robertit ja Ludvigit on hinnatud samaväärsete tegelastena. Jangfeldt on kasutanud varasemaid biograafiaid, arhiividokumente ja perekonna kirjavahetust. Kirju on tuhandetes, sageli kirjutasid vennad üksteisele mitu kirja päevas. Sellest ulatuslikust materjalist on vormitud loetav tervik, kus põimuvad isikute saatused, majandustegevus ja laiem vaade ajastule.

Nobeli perekonna tuntud esiisa lugu algab Stockholmist paarsada kilomeetrit põhja pool asuvas Gävles, mis oli tol ajal tuntud laevaehitus- ja laevanduskeskusena. Immanuel Nobel suundus laevapoisina neljateistkümneaastaselt merele ja sattus kohe seiklema Vahemerele. Sellest ajast on pärit hulk hiljem perekonnaringis jutustatud pooltõsiseid, luiskamise sugemetega lugusid. Näiteks, et tal oli nii hea pikksilm, et laevaga möödasõidul nägi ta Elba saarel jalutavat Napoleoni. Merel ja sadamates omandas Immanuel meremeeste lingua franca, mis oli põhiliselt itaalia keele baasil moodustunud kohalike keelte segu. Immanuelile jäi sellest ajast külge omapärane keelepruuk, aga ta polnud suur kirjamees. Küll oli ta andekas kunstnik, õppis arhitektuuri ning projekteeris ehitisi.

1827. aastal abiellus Immanuel Nobel Karoline Andriette Ahlselliga, kellega neil sündis kokku kaheksa last, kellest täiskasvanuikka jõudis neli poega: Robert, Ludvig, Alfred ja Emil. Immanuel oli samal ajal hakanud huvi tundma kummi kasutusvõimaluste vastu. Muu hulgas pakkus ta ühe rakendusena Rootsi armeele kummeeritud veekindlaid sõduriranitsaid. Samal ajal alustas ta lõhkeainetega katsetamist. Tema ideed aga ei lennanud Rootsi äri- ja sõjalistes ringkondades ning 1837. aasta detsembris oli ta olukorras, et kui ta kahe nädala jooksul ei tasu võlga, tuleb minna võlavanglasse. Sellise perspektiivi ees seistes lahkus ta kõigepealt Soome Turu linna ja mõne aja pärast Peterburi.

Immanueli ärid läksid ka Venemaal alguses üles ja siis edasi üle kivide ja kändude. Kõigepealt saavutas ta tunnustuse ja sai rahalist tulu veealuste miinide arendamisega. Siis täiustas ta armee jaoks vintpüssi laskemehhanismi. Selle eest riigilt saadud rahaga rajas ta koos rootslastest kaasosanikega Peterburis metallitöökoja. Ettevõte sai riigilt kümne­aastase patendi uudsele metallrataste seeriatootmise meetodile ning kinnisvara tagatisel laenu 26 aastaks. Võimulähedus andis ettevõttele laenuraha toel monopoolse seisundi kaitstud turul. Niisugune süsteem oli äärmiselt korrumpeerunud, näiteks oli tava, et kuni neljandik riigihangete maksumusest läks ametnikele altkäemaksuks.

Miks välismaalased sellisele maale trügisid? Vastus peitub Venemaa suures rahvaarvus ja võimalike tarbijate hulgas. Ka pakkus tööstuslikult alaarenenud riik välismaalastele nende riiki meelitamiseks soodsaid tingimusi, kaitstud turgu ja riigi tellimusi. Kuna Venemaal nappis haritud ja oskustega tööjõudu, tuli masinaid kasutavas tööstuses ka töölised värvata eelkõige Soomest ja Rootsist. Sealjuures moodustas välismaine eliit homogeense ühenduse, kes eelistas end eristada teistest Venemaa rahvastest ning säilitas suletud kogukonnale iseloomulikud suhted. Vene keele oskus ei olnud oluline, Peterburi eliidi kultuurilistes asjatoimetustes eelistati prantsuse keelt, ärialal valitses aga saksa keel.

Immanuel Nobelil õnnestus tasuda Rootsist 1837. aastal põgenemise põhjustanud võlad 1850. aastaks. Aastatel 1853–1856 toimunud Krimmi sõja ajal sai tema tehas palju tellimusi nii sõjavajadusteks (tootis suure hulga meremiine) kui ka Venemaale rakendatud kaubandus­blokaadi tõttu (tehasest sai laevamootorite tootja). Krimmi sõja lõpp ja rahvus­vahelise kaubanduse avanemine tõi aga kaasa importkaupade konkurentsi. Nobeli ettevõte ei saanud enam riigilt tellimusi ning läks 1859. aastal pankrotti. Sama aasta suvel pöördus Immanuel tagasi Rootsi, Peterburi pankroti klaarimine jäi poeg Ludvigi õlgadele. Stockholmis jätkas Immanuel lõhkeainetega seotud katsetusi. Tema erilise tähelepanu pälvis aine nimetusega nitroglütseriin, mis oli väga tugeva lõhkejõuga, aga ka väga plahvatusohtlik. Selle omadustega tutvumisele pühendus Immanueli poeg Alfred.

Immanueli pojad Robert, Ludvig ja Alfred alustasid kooliteed Rootsis, aga kui perekond oli Peterburi siirdunud, jätkasid õpinguid seal. Kõik nad õppisid mõnda aega saksakeelses Annenschules, mida ükski ei lõpetanud. Neil olid aga koduõpetajad, kelle hulgas oli väljapaistvaid loodusteadlasi. Poiste ametlik kooli­tee lõppes ligikaudu kahekümnesena, kui nad asusid tööle isa juhitud vabrikus ning alustasid tema käe all mehaanika- ja keemiaalaste tööstuslike katsetustega. Erinevalt vanematest vendadest sai noorem, 1843. aastal Peterburis sündinud Emil Nobel süstemaatilise hariduse ja lõpetas Uppsala ülikooli.

1864. aasta 3. septembril viis ta koos äsja diplomi saanud kaasõpilasega laboratooriumis läbi katseid nitroglütseriiniga, majas viibisid veel abiline ja teenija. Laboratoorium lendas õhku. Kõik neli said surma, lisaks hukkus üks juhuslik mööduja ning maja hävis vundamendini. Kohalikud hakkasid seda sündmust kutsuma Nobeli pauguks. Isa Immanuel sai mõne kuu pärast insuldi, mis halvas ühe kehapoole. Pärast õnnetust siiski jätkati tööd lõheainetega.

Juba 1864. aasta oktoobris asutati Nitroglycerin AB, mille juhatuse esimeheks sai Alfred Nobel. Seoses katsetega kerkisid esile Immanueli ja Alfredi vastu­olud. Immanuel oli rahutu leiutaja­tüüp, kellel puudus süstemaatiline keemiaalane haridus. Alfred soovis direktoriks saades Immanueli ettevõtte juhtimisest üldse kõrvale jätta, lõpuks soostus Immanuel asedirektori kohaga. Igatahes oli õnnetuse järel Alfred Nobelil keskne osa suhete silumisel avalikkuse ja äriringkondadega, mille tulemusena näiteks Rootsi Raudtee ei katkestanud ette­võttega lõhkeaine kasutamise tee-ehituse lepinguid. Mõni aeg pärast Norras tütarettevõtte asutamist ning ülemaailmse laienemise plaanide tuules siirdus Alfred Hamburgi ning kutsus ettevõtet juhtima vanema venna Roberti.

Immanuel aga jätkas ka ratastoolis ohjeldamatult leiutamist. 1870. aasta alguses avaldas ta brošüüri „Katse luua elatist, et maha võtta praegust puudusest tingitud väljarändamispalavikku“. Selle taustaks oli aastatel 1867-68 Rootsis toimunud viljaikaldus, mis käivitas Rootsist väljarändamise, eelkõige USAsse. Immanueli arvates tuli töökohti luua saevabrikutes suures koguses tekkiva saepuru väärindamisega. Ta esitas töös 63 toote kavandid, mida saaks pressitud saepurust valmistada (alates sigarikastidest kuni kokkupandavate majadeni, mida oleks võimalik kasutada suurehitustel nagu Suessi kanal ja hiljem Panama kanal). See pidanuks andma tööd tuhandetele inimestele.

Ta konstrueeris ka seadmeid nende toodete valmistamiseks, millest üks oli treipink pressitud puidu töötlemiseks. Tema muud suured projektid olid „ohutud kirstud“ (milles surnu pähe mahamaetud elus inimene saab endast märku anda), Rootsi kaevanduspiirkonna ühendamine Norra rannikuga läbi Skandinaavia mäestiku (Kiruna-Narviki raudteeliin rauamaagiveoks saigi 1903. aastal teoks), Golfi hoovuse sooja vee juhtimine Põhjalahte, bioloogia- ja keemiarelvade arendamine, et saada „sõja ja rahu valitsejaks“. Suure avaliku tunnustusena sai Immanuelile osaks jagada Kuningliku Rootsi Teaduste Akadeemia 1868. aasta Letterstedti auhinda, mille põhjenduses oli märgitud: „Ühiselt hr. I. Nobelile ja tema pojale A. Nobelile, esimesele üldiste teenete eest nitroglütseriini kasutamisel lõhkeainena, ning teisele eriti dünamiidi leiutamise eest“.

Nobelide teine põlvkond

Immanuel Nobel tähendas 1848. aastal kirjas naisevennale Ludvig Ahlsellile oma poegade kohta järgmist: „Ludvig on kõige geniaalsem, Alfred kõige suurema töövõimega ning Robert kaldub kõige rohkem spekulatsioonidele, mille ulatus mind viimasel talvel mitmel korral üllatas.“ Kui Immanuel 1859. aastal tagasi Stockholmi pöördus, jäid nende ühise Peterburi ettevõtte pankrotiasjad Ludvigi korraldada. Ludvig osutus ärialal väga süsteemseks tegutsejaks ning samal ajal olid tal olemas vajalikud tehnilised teadmised. 1862. aastal oli tal võimalus rentida väike mehaanikatöökoda, kus valmistati tsiviilotstarbelisi tooteid nagu raudahjud, kütteradiaatored ja -torud. Sarnaselt isa Immanueliga konstrueeris ta töökoja jaoks mitmesuguseid seadmeid nagu höövlid, puurid ja suruõhuhaamrid.

1870. aastal peetud Prantsuse-Preisi sõda tõstis ka Venemaal orbiiti sõjatööstuse, näiteks kavandati kogu armee varustamist USA koloneli Hiram S. Berani välja töötatud uue vintpüssi mudeliga. 1871. aasta viimasel päeval kirjutas noor baltisaksa päritolu ballistikaeksperdist ohvitser Piotr von Bilderling koos Ludvig Nobeliga alla Vene riigiga sõlmitud lepingule, millega võttis seitsmeks aastaks rendile Iževski relvatehase. Projekt osutus Ludvigile edukaks ning pani aluse tema varandusele.

Robert oli vendadest vanim, andekas, aga püsimatu iseloomuga. Ta proovis õnne mitmesuguste äridega. Kuna ta oli abiellunud soomerootslasest naisega, kelle perekond asus Helsingis, olid ka Roberti projektid esialgu Soomega seotud. Need aga ei võtnud vedu ning 1860. aastate lõpus üritas ta end kurssi viia õllepruulimisega. Siis aga lahkus Alfred Nobel enda asutatud Nitroglycerin AB direktori kohalt ning pakkus seda Robertile. Nelja aasta pärast loobus Robert sellest ametist ja hakkas töötama koos Peterburis asunud Ludvigiga. 1873. aastal läks ta Kaukaasiasse otsima vennale kuuluva tehase vintpüssi lepingu jaoks pähklipuud, millest valmistati püssikabasid, aga sattus Bakuusse just naftabuumi algusaega.

Sama aasta alguses oli lõppenud nafta ammutamise riiklik monopol ning suur hulk maad läks linnas ja selle ümbruses oksjonile ning müüdi eraette­võtjatele. Robertile polnud naftatöötlemine tundmatu projekt, Helsingis oli ta müünud naftast valmistatud petrooleumi, mida kasutati valgustites. Äri võttis suured mõõtmed pärast seda, kui Ludvig oli koostanud tulevasele ettevõttele „Bakuusse rajatava naftatöötlemise ja -transpordi ettevõtte prospekti“. Sinna hõlmas ta koos nafta ammutamise ja töötlemisega ka suure hulga keerulisi logistikaprobleeme.

Tuli rajada torujuhe, mis ühendas esialgu nafta puurimise kohad rafineerimistehasega. Torujuhet pikendati hiljem Bakuu sadamani. Nafta ja valmistoodangu hoiustamiseks kavandati suur hulk reservuaare ja ladusid. Nafta transportimine pidi toimuma mööda Kaspiat Volga suudmeni ja sealt edasi kanalite kaudu kuni Peterburi ja Läänemereni. Selleks lasi Ludvig konstrueerida ja hiljem ehitada Rootsis Norrköpingis asunud Motala laevatehases kümmekond tankerit, mis olid esimesed maailmas. Osa laevamootoreid ning palju muid masinaid ja seadmeid valmistati Ludvig Nobeli Peterburi masinatehases.

Ludvig Nobel oli elu viimasel kümnendil üks tuntumaid Venemaa ettevõtjaid, kes sai vajaduse korral maardlate julgestamisel ning torujuhtmete kaitsmisel abi ka armeelt. Samal ajal oli ta aga üks esimesi rahvakapitalismi algatajaid, ettevõtte jaotatud kasumist läks aktsionäridele 60% ja 40% jagati töötajate vahel. Ka rajas ettevõte nii Peterburis kui Bakuus tööliselamuid ja kultuurimaju.

Samal ajal kui Ludvig ja Robert tegutsesid valdavalt Venemaal, arendas Alfred Euroopas lõhkeainetööstust. 1867. aastal patenteeris ta dünamiidi Suurbritannias ja 1868. aastal Ameerika Ühendriikides. Dünamiit muutus laialt kasutatavaks tunnelite, kanalite ja raudteede ning maanteede ehituses. 1870. ja 1880. aastatel rajas Alfred Nobel Euroopas lõhke­ainete tootmiseks hulga ettevõtteid ning lõi nendest nii tootmist kui turustust hõlmava võrgustiku. Kuigi ta oli äriringkondades tuntud eelkõige dünamiidi leiutajana, kuulus talle eluajal kokku 355 patenti ning tema tehnoloogiat ja patente kasutas umbes 90 ettevõtet. Tema leiutiste hulka kuulusid lõhke­ainete kõrval ka näiteks kunstsiid ja -nahk.

Kolmanda põlvkonna Nobelidest oli kõige mõjukam Emanuel Nobel (1859–1932), kes oli kakskümmend üheksa aastat vana, kui talle pärandati pärast isa Ludvigi surma perekonna Venemaal asuvad ärid. Ta oli selleks ülesandeks hästi ette valmistatud, kuna oli juba teismelise east alates osalenud nii masina­tehase kui ka naftaettevõtte töös. Emanueli ülesandeks jäigi põhiliselt naftaettevõtte BraNobel juhtimine ja see saavutas maailmas juhtiva positsiooni, jagades Esimese maailmasõjani ülemaailmset naftaturgu Ameerika ettevõttega Standard Oil ja pankurite Rothschildi perekonnale kuuluvate ettevõtetega.

Emanuel Nobeli puhul tasub nimetada üht Eestiga ühenduses fakti. Sakslane Gustav Lessner asutas 1853. aastal Peterburis masinatehase G. A. Lessner Ltd., mis asus samas piirkonnas kus Immanuel Nobeli tehas, kui see veel Peterburis tegutses. 50 aastat hiljem oli tehas läinud Lessneri nelja poja kätte, kellest Artur Lessner oli enam-vähem üheealine Ludvigi poegade Emanuel ja Carl Nobeliga. 1912. aastal otsustati ettevõtte G. A. Lessner oskused torpeedode tootmisel ühendada Nobeli masinatehase oskustega diiselmootoreid valmistada ning asutati Noblessner Ltd., mis tegutses Tallinnas Kopli poolsaarel.

Osalt oli tehase asutamise põhjuseks see, et riigile kuuluvad laevaehitustehased (sh Vene-Balti laevatehas) ei saanud keerukamate tellimustega hakkama. Noblessner Ltd. oli raha ja tellimustega hästi kindlustatud, esimese tagas omanikeringi kuulunud kommertspank ja teise tihedad sidemed sõjaliste ringkondadega. Noblessner sai 1912. aastal tellimuse neljale ja 1913. aastal veel kaheteistkümnele allveelaevale, aga tehnilisi raskusi esines sellelgi ettevõttel. Kui 1916. aastal lähenevate Saksa vägede tõttu evakueeriti ettevõtte varad Venemaale, oli valmis saanud kaheksa allveelaeva.

Pärast bolševike revolutsiooni oli Emil Nobel Venemaal, üritades päästa perekonna ettevõtetele kuulunud varasid. 1918. aasta suvel aga kaotasid nad korraga nii naftaettevõtte kui ka masina­tehase. Emil viibis veel põhiliselt Kaukaasia piirkonnas. 1918. aasta oktoobri keskel otsustas ta siiski põgeneda. See teekond kujunes keeruliseks, maksta tuli nii punastele kui valgetele, aga tal õnnestus koos kaaskonnaga jõuda Rostovisse, kus Rootsi konsul väljastas neile viisad ning edasi viis tee läbi Kiievi ja Berliini Stockholmi. Teised Peterburi jäänud Nobeli perekonna liikmed pääsesid samuti 1918. aasta detsembris läbi Soome põgenema ning nii kohtutigi jõulude ajal Stockholmis. Üks pikk teekond oli lõppenud.

Alfred Nobeli pärandus

Alfred Nobel oli väljapaistva mõistusega rohkete paradokside ja vastuolude hõlmas olev üksildane kuju. Osalt pessimist, osalt idealist. Ta leiutas moodsa sõjapidamise kõige võimsamad lõhke­ained, aga asutas maailma kõige prestiižsemaks peetavad auhinnad inimkonna hüvanguks osutatud intellektuaalsete teenete eest. Alfred elas suure osa aktiivsest elust Pariisis, aga reisis palju ja külastas väga paljusid maid. 1891. aastal oli ta aga sunnitud Prantsusmaalt peaaegu et põgenema ning asus elama Itaaliasse San Remosse. Põhjuseks oli asjaolu, et Prantsusmaa valitsus oli tema vastu alustamas riigireetmise süüdistusega protsessi, kuna ta oli müünud Itaaliale uudset lõhkeainet (ballistiiti).

Alfred Nobel oli andekas keeltes ja tundis huvi kirjanduse vastu. Peale rootsi keel valdas ta prantsuse, saksa, inglise, vene ja itaalia keelt. Tema sulest tuli luuletusi, romaane ja näidendeid, millest ta aga peaaegu midagi ei avaldanud. Enne surma 1896. aastal oli ta trükki andnud näidendi „Nemesis“, mis põhineb XVI sajandi teisel poolel elanud itaalia aadlidaami Beatrice Cenci elulool (samal teemal on näidendi kirjutanud Percy Shelly, on lavastatud filme ja näidendeid). Uuesti ilmus see Rootsis 2003. aastal ning on tõlgitud sloveeni, prantsuse, itaalia ja hispaania keelde. 2005. aastal lavastas selle Stockholmi Intima teater ning kavalehe järgi otsustades on see lugu seksist, piinamisest, keelatud lõbudest, kättemaksust ja usulisest fanatismist.

Alfred Nobeli pärand oli 33 miljonit Rootsi krooni, millest ta eraldas 31 miljonit auhindadeks igal aastal inimkonnale kõige suuremat kasu toovate saavutuste eest, milleks pidi moodustatama eraldi teaduslik fond. 1 miljon pidi minema eraisikutele (nende hulgas tema kauaaegne sekretär Sofie Hess) ja 1 miljon sugulastele, kellest 300 000 läks vennapojale Emanuel Nobelile. Kui testament avaldati, oli rahulolematuid palju. Rootsis tekitas pahameelt, et auhinnasaaja rahvust ei oldud nimetatud, Prantsusmaa maksuamet arvas, et pärandilt tuleks pärandimaksu tasuda just selle riigi kassasse. Ilmajäänud sugulased esitasid kohtukaebuse ja nõudsid testamendi tühistamist. Mõned kuud enne surma oli Nobel lausunud: „Südames olen ma sotsiaaldemokraat, mööndustega muidugi. Eriti arvan ma, et suured päritud varandused aitavad kaasa ainult inimtõu moraalse koe mürgitamisele.“

Majandusauhinda Alfred Nobeli viimases tahteavalduses ei olnud ja ilmselt oleks ta sellisesse ettepanekusse kahtlevalt suhtunud. Fondi nõustumisel uue auhinnaga võis olla mingi seos fondi vahendite maksustamisega (keskpank küll ei tegele fiskaalküsimustega, aga mingites asjades võivad majandusringkonnad olla ühe mütsi all). Igatahes oli pärast fondi positiivset vastust vaja saada nõusolek ka Nobeli perekonnalt. Marta Nobel-Oleinikoff, kes oli siis 87 aastat vana, andis teda külastanud fondi esindajatele kirjaliku tunnistuse selle kohta, et ta pole vastu auhinna loomisele, aga seda tuleb algsetest Alfred Nobeli testamendiga määratud auhindadest eraldi hoida ning nimetada tema mälestuseks antavaks auhinnaks. Nobeli teised perekonnaliikmed ei olnud otsusest vaimustatud. Peter Nobel on väitnud, et tegemist oli teatud liiki paleepöördega ning näitega edukast kaubamärgi kahjustamisest. Hiljem on auhinna nimetust täiendatud ja see on nüüd Rootsi Panga majandusauhind Alfred Nobeli mälestuseks.

* Bengt Jangfeldt, Immanuel Nobel & Söner: Svenska snillen i tsarernas Ryssland. Albert Bonniers Förlag, Stocholm, 2020. Bengt Jangfeldt, The Nobel Family. The Swedish Geniuses in Tsarist Russia. Bloomsbury Academic, 2023.