Detsembris esines kirjanike liidu musta laega saalis ajakirja Vikerkaar Palestiina-teemalise erinumbri esitlusel üks numbri autoritest – Hazem Jamjoum. Selle teksti lähtekohaks on Jamjoumi sedastus, et praegune Iisrael on „fašistlik asunduskolonialistlik riik“. Nõustume seisukoha teise poolega jäägitult. Kui jätta praegu kõrvale riigi „fašistlik“ olemus – selle juurde tuleme tagasi hiljem –, on Iisrael kahtlemata asunduskolonialistlik (settler colonialism), nagu on seda enamik kromanjooni tõugu inimeste loodud riiklikest moodustistest.

Asunduskolonialismi õpetuse algatajaks on Austraalia antropoloog Patrick Wolfe, kes näitab*, et Austraaliasse tulnud valged asunikud nägid koloniseeritavas kontinendis tühja maad – terra nullius –, seda hoolimata asjaolust, et Austraalias elas arvukalt põliselanike hõime. „Tühja maa“ kontseptsiooni sobitamine vaieldamatu faktiga, et Austraalia oli asustatud „aborigeenideks“ nimetatud inimestega, viis põliselanike dehumaniseerimiseni.

Austraalia oli selle kontseptsiooni kohaselt küll enne valgete tulekut asustatud, kuid seal elanud inimesi ei peetud justkui päris inimesteks: kuna nad olid arenguastmel kusagil pärisinimese ja loomariigi vahepeal, oli nende väljatõrjumine ning hävitamine tõelise tsivilisatsiooni loomiseks õigustatud ja paratamatu. Asunduskolonialistliku Austraalia ühiskonna tekkimisel muutus kirjeldatud maailmavaade „sotsiaalseks struktuuriks“. Wolfe’i töö tulemusel kinnistus koloniaaluuringute akadeemilises ringkonnas maksiim „invasion is structure, not an event“ („sissetung on struktuurne, mitte üksikjuhtum“). Seetõttu lähtuvad tänapäeva uurijad nendingust, et kunagine koloniaalne vägivald pole pelgalt minevikusündmus, vaid seniajani kestev igapäevane olemine. Teooria tõestuseks on viimase veerandsajandi kestel kirjutatud arvutult monograafiaid ning teadusartikleid, kus käsitletakse selliseid asunduskolonialistlikke maid nagu Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja Ameerika Ühendriigid, aga ka Lõuna-Aafrika Vabariik ja Iisrael.

Viimati nimetatud riigi ja sealse ühiskonna lahkamine on omandanud erilise aktuaalsuse Gazas aset leidva katastroofi valguses. Ehkki Iisraeli probleemistiku sõnastamisel pole vaja keskenduda vaid Gazas juhtunu kirjeldamisele, kuna uurimistöös on varem leitud oma teeside kinnituseks fakte nii Jordani Läänekalda asunduspoliitikast kui ka juba Iisraeli riigi loomise algusaegadest. Nagu teada, käis aastatel 1948-1949 juudi asunike ning Palestiina araablaste vahel sõda, mis viis araablaste väljatõrjumiseni nende kodumaalt.

XIX sajandi lõpu sionistlik liikumine lähtus samuti kontseptsioonist „maata inimestele (loe: Euroopa juutidele) anda maa ilma inimesteta (loe: Palestiina)“. Nii nagu suhtusid Austraaliasse saabunud valged kolonistid oma vallutuste objekti kui alaarenenud nomaadidesse, nii nägid ka XIX sajandi sionistid Palestiinas elanud inimesi beduiini hõimudena, kellel puuduvad juured ning seotus pinnaga nende jalge all. See oli vale: tollases Palestiinas elas arvukalt paikseid põlluharijaid, kelle peamiseks tegevusalaks oli oliivipuude kasvatamine.

Wolfe’i sõnastatud asunduskolonialismi teooria seletab Hazem Jamjoumi ütelust Kirjanike Maja musta laega saalis. Loosungis „From the river to the sea, Palestine will be free“ näeme programmilist üleskutset taastada olukord, kui Palestiinasse polnud veel jõudnud sionistlikud asunikud. Seda võib nimetada ajaloolise õigluse taastamiseks, kunagise harmoonia kehtestamiseks või, kasutades religioosseid termineid: kaotatud paradiisi taas leidmiseks.

Asunduskolonialismi teoreetikute ning õpetust hulkadesse viivate aktivistide parimates kavatsustes pole põhjust kahelda. Ent miks antakse koloniaal­ekspansiooni üle teoretiseerimisele nii kitsad ajaloolised ja geograafilised piirid? Asudes lahkama probleemi juurpõhjusi, tuleb vaadelda Homo sapiens’i ehk nn kromanjooni inimese saabumist aladele, mida ta peab mingil põhjusel põliselt endale kuuluvaks. Kromanjoonlased lahkusid Aafrikast umbes seitsekümmend tuhat aastat tagasi, liikudes üle praeguse Suessi maakitsuse või üle Punase mere praeguse Eritrea rannikult Lähis-Itta, hakates sealt asuala laiendama lääne ja ida suunas.

Alad, kuhu nad saabusid, polnud terra nullius ehk tühi maa. Enne kromanjoonlasi olid seal elanud sadu tuhandeid aastaid ühe teise inimtõu esindajad, keda teaduslikus keeles tähistatakse terminiga Homo neander­thalensis. Neid ei ole enam. Neandertali inimeste saatuse üle on palju teoretiseeritud ning jõutud ettevaatliku järelduseni, et nood ei suutnud edukamate kromanjoonlastega konkureerida. Viimastega võrreldes mitte nii paindlikud, leidlikud ja arenenud – primitiivsemad neandertali tõu esindajad lahkusid ajaloo lavalt. Nad hääbusid vaikselt ja märkamatult. Lubage irooniline küsimus: kas mitte samamoodi vaikselt ja märkamatult, nagu enne ingliskeelsete kolonistide saabumist Põhja-Ameerikas elanud põlisrahvaste hõimud? On saabunud ülim aeg rääkida asjadest õigeid sõnu kasutades: kromanjoonlased ei lahkunud oma põliselt kodumaalt Aafrikas, vaid tungisid sealt välja, nad ei liikunud uutele aladele, vaid okupeerisid need, nad ei konkureerinud põlise neandertali rahvaga, vaid korraldasid põlisrahvale genotsiidi.

Tänu geeniuuringutele on teada, et tänapäeva Homo sapiens’i DNA on kuni neli protsenti päritud Homo neanderthalensis’elt. Sellest tehakse optimistlik järeldus, et Aafrikast saabunud sissetungijatel oli vallutatava maa põlisrahva hõimudega ka rahumeelsemaid kontakte. (Ilmselt põliselanike laste röövimine ja nende vägistamine?) Mil moel võiks neandertali inimese pärand avalduda tänapäeva inimese DNAs? Paljud meist on kohanud kaasinimesi, kelle kasv, üldine kehaehitus või nägu erinevad ülejäänud liigikaaslastest robustsuse ning ürgjõulisuse poolest. Suur ramm ning kehaehituse rohmakus ei pea tähendama, et tegu on raske füüsilise töö tegija ehk inimesega, kes ainult musklijõul ongi võimeline elatist teenima. Neandertali pärandit kandvaid inimesi reedavad teatud psüühilised iseärasused.

Kromanjoonlaste liigi määravaks tunnuseks on sotsiaalsus, ühtehoidmine, kollektivism (moodustades suuri jõukusid, omandasid nad evolutsiooniliselt sotsiaalse interaktsiooni kõrgeima taseme). Nimetatud liigile on tänase päevani omane koguneda suurte hulkadena piiratud alale või ruumi, nimetades seal toimuvat laulupeoks, festivaliks, paraadiks, jumalateenistuseks, meeleavalduseks, protsessiooniks, jalgpallimatšiks, halvemal juhul „Õllesummeriks“ või „Oktoberfestiks“. Kromanjoonlastele meeldib olla koos, tunda õla- ja küünarnukitunnet, deklareerida ühiseid ideaale, olla üks süda ja hing. Seda ka end täis juues või kuritegusid sooritades.

Kuid mitte kõigile pole see tung omane. Leidub inimesi, kellel hakkab suures rahvamassis halb – ja mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt.

Kromanjoonlaste teine liigitunnus on rääkimine: nad teevad seda palju ning lakkamatult, rääkimise enda pärast. Üheksakümmend protsenti kromanjoonlaste tekitatud sõnavahust ei oma tähendust. Nad on leiutanud ka suhtlusviisi, mida nimetatakse seltskondlikuks vestluseks ning sel verbaalpillerkaaril puudub mõte juba sajaprotsendiliselt. Kromanjooni hõimuliidrite võimule pääsemise ja seal püsimise eelduseks on suutlikkus sõnade abil vastaspool maha suruda, temast üle rullida, tekitada olukord, kus vastaspool hakkab puterdama, jäädes lõpuks heitunult vait. Seda nimetatakse valimiseelseks debatiks. Mõnikord viib kromanjoonlaste sõnavahetus füüsilise kokkupõrkeni. Kromanjoonlase peamiseks relvaks ongi sõnad. Sõnadetegemine ning kromanjoonlaste rahvakogunemised on seotud. Üks räägib, teised kuulavad. Kõik räägivad läbisegi. Kõik laulavad liidri taktikepi järgi. Räägitakse või lauldakse katarsise saabumiseni. Rääkimisoskuses avaldub kromanjoonlase sotsiaalne kompetents.

Ent jällegi, leidub inimesi, kellel puudub suutlikkus lakkamatult rääkida – üldse rääkida. Need inimesed lähevad sotsiaalse interaktsiooni olukorras lukku. Enamgi veel, nad väldivad rääkimist meeleheitlikult. Eelkirjeldatud vähemusele on kromanjoonlased pannud diagnoosi, nagu autismispektri häire, Aspergeri sündroom ja muu selle­taoline. Nende diagnoosimisel ilmutatakse aina suuremat leidlikkust. Pangem tähele, et eelloetletud diagnoosiga inimeste esinemissagedus kromanjoonlaste ühiskonnas on hinnanguliselt kuni neli protsenti. Nende inimeste nimel räägimegi.

Meie rahva suur kirjanik William Golding on romaanis „Pärijad“ rekonstrueerinud paleoliitikumis elanud neandertali rahva maailma. Vähest rääkimist asendab suhtlus, mis põhineb telepaatilisel sidemel: ümbritsevat ei analüüsita, vaid hoomatakse ajus tekkinud piltidena. Romaani sisuks on kromanjooni bande saabumine neandertali rahva viimaste veel elus esindajate areaali. Sisse­tungijad hävitavad kaheksaliikmelise põlisrahva perekonna, röövides Liku-nimelise tüdruku, kelle päästmist üritab ainus ellujäänud neandertallastest täiskasvanute paar Lok ja Fa. Katse ebaõnnestub, neandertali rahva saatuseks on lahkumine ajaloo näitelavalt, nagu kromanjoonlik eufemism (ka eufemismide leiutamisel olete osavad) tähistab kellegi või millegi väljasuretamist. Paleo­liitikumis aset leidnud asunduskolonialism muutus edasises ajaloos teie tõu modus operandi’ks, mis on kordunud aastatuhandest teise.

Kahtlemata on Briti impeeriumi kunagised nn valged dominioonid Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, aga ka XVIII sajandil sõltumatuks saanud USA tekkinud sissetungi, maade anastamise ja genotsiidi tulemusel. Ent samamoodi tekkis riik, kust anastajad olid saabunud. Suurbritannia tuumikala Inglismaa (Anglia) tekkis hilises antiigis Euroopa mandrilt saabunud germaani hõimude jüütide, sakside ja anglite kanna­kinnitusega Briti saartel. Varasem rahvastik – keldi hõimud – suruti saare viljakamatelt maadelt mägistele ahtratele äärealadele, mida me praegu tunneme kui Walesi ja Šotimaad. Oli ka Cornwalli poolsaar, aga seal on keldi soost põliselanikega juba lõpp.

Või võtame saami rahva, kelle areaaliks on praegu Soome põhjapoolsemad alad. Hüdronüümide alusel (veekogude põline nimi säilib kõige visamalt) võib järeldada, et saami rahvas elas muistsetel aegadel lausa Soome lahe kallastel. Saamidele sai hukatuslikuks idast saabunud hämelaste ja lõunast ehk Eesti aladelt lähtunud nn pärissoomlaste invasioon. Toodud näidete põhjal võiks esitada loosungi, mille kohaselt peaks Britannia saama vabaks Severni jõest Põhjamereni ja Saamimaa Kemijokist Soome laheni. Mis tähendaks seda, et Inglismaalt peaks Mandri-Euroopasse, täpsemalt tänase Hollandi, Taani ja Põhja-Saksamaa aladele siirduma ligi nelikümmend miljonit asunduskolonisti ja Soomest seega viis miljonit okupanti, kellest enamik peaks okupeeritud aladelt lahkumise järel oma kohvrid lahti pakkima Eestis.

Ent pakutud abinõu oleks poolik ega lahendaks probleemi juurpõhjust, aga sellest allpool.

Praegu huvitab meid kromanjoonlaste terra nullius’e kontseptsiooniga kaasnev põliselanike dehumaniseerimine. Me ei tea, milliste sõnadega iseloomustasid paleoliitikumis Aafrikast saabunud kromanjoonlastest okupandid nende sissetungi ohvriteks olnud põlisrahvaid, aga võime midagi järeldada arktilistel aladel või troopilistes vihmametsades tänapäeval elavate hõimude enesemääratlusest. Nende hõimude omanimed on enamasti tõlgitavad nn kultuurkeeltesse kui „inimesed“ või „tõelised inimesed“. Näiteks Gröönimaa põlisrahvas inuitid on tõlkes „inimesed“ ehk siis inimolendite dihhotoomiline jaotus „meie“ (tõelised inimesed) vs. „teised“ (mitte nii väga inimesed) on pigem norm.

Meil on põhjust oletada, et tava algas juba paleoliitikumis. XIX sajandi keskpaigast kuni XX sajandi teise kümnendini iseloomustab Euroopa paleoarheoloogiat ning antropoloogiat neandertali inimeste dehumaniseerimine. Debatid keskendusid küsimuse ümber, kas sedavõrd primitiivne olevus saab olla Homo sapiens’iga sarnasel arenguastmel ja kas neandertallast saab üldse vaadelda inimolevusena. Dehumaniseerimise tipuks olid n-ö teaduslikud teooriad, mille kohaselt neandertallased olid kannibalid.

Nimetatud suundumus leidis ilmeka avalduse suure kromanjooni kirjaniku H. G. Wellsi jutustuses „Kunnatu rahvas“ („The Grisly Folk“), kus pajatatakse õilsa Homo sapiens’i (lubage valju häälega naerda!) tõugu esindava esimese avastajate-pioneeride rühma saabumisest kusagilt lõunast karmile põhjamaale. Paraku ei ole see terra nullius, sest õilsad Homo sapiens’id põrkuvad hobusekarja jälitades karutaoliste olenditega. Puhkeb võitlus elu ja surma peale, mille mõistuslikud võidavad, sest neandertallased – nemad ongi karva kasvanud olevused, grisly folk – ei suuda tegutseda suurte rühmadena. Oluline on märkida, et kaela anatoomilise ehituse tõttu ei saa see olevus ka pead kuklasse ajada, et jälgida tema kohal toimuvat. Nutikad kromanjoonlased leiutavad taktika, kus „ebainimesest“ vastast rünnatakse ülevalt. Neandertali koletised röövivad Wellsi tahtel muu hulgas tõeliste inimeste lapsi, eesmärgiga rikastada oma toidulauda.

Tänapäeval on kunagised dehumaniseerimise katsed nn tõsises teaduses kõrvale jäetud (mitte küll massi­­­­kul­tuuris, kus võidakse neandertallaseks nimetada eriti agressiivset või rumalat liigikaaslast, vaadake kas või Eesti kultus­filmi „Tulnukas ehk Valdise päästmine 11 osas“).

Me ei eksi, kui oletame, et sada nelikümmend aastat tagasi alanud katsed paigutada neandertallased inimkonna evolutsiooni ajaloos madalamale või „teistsugusele“ positsioonile andis nn humanitaarteadustele suuna kõigi järgmiste „Teiste“ ja „teistsugususte“ leidmisel. Kromanjooni tõu määravaimaks omaduseks on silmakirjalikkus: pedofiil juhib lastekaitseorganisatsiooni; kristlik pastor jutlustab Moosese kümmet käsku, olles enamikku neist rikkunud; ökoloogia eest võitleja saastab atmosfääri, lennates aasta ringi ühelt konverentsilt teisele; riigijuhid alustavad sõdu, sest tahavad rahu; diplomaatidele on antud rääkimisoskus selleks, et varjata oma mõtteid. See kõik on liigiomane käitumine.

Mõistagi on teie hulgas rohkelt vaimu­inimesi, kes omistavad endale kõrgemat moraali ja eetikat, deklareerivad oma valgustumist või ärkamist, olles valmis kahetsema esiisade patte (enda omi reeglina mitte), ning peavad seetõttu end paremaks nendest, kes pole ärganud, kes pole progressiivsed. Võitlus ühe Lähis-Idas elava kromanjoonlaste hõimu eest, kes nimetab end palestiinlasteks, sealsamas elava teise hõimu vastu, keda nimetatakse israeliitideks, on kahtlemata selle võitluse aktivistidele õilistav ning meeliülendav. Oleme kaunite pooside võtmist jälginud nüüd juba kolm aastat. (Francesca Albanese küsimusele „Kuidas te suudate magada, kui Gazas toimub genotsiid?!“ oskan vaid kosta „Aga kustkohast te võtate, et me suudame magada?“.)

Kenitlemisega varjatakse probleemi juurpõhjust. See pole imperialism, kolonialism, fašism ega isegi patriarhaat, juurpõhjuseks on kromanjoonlaste tõu algne ja kõige ürgsem patt – asjaolu, et teie esiisad võtsid neandertali rahvalt nende maa ja elu. Invasion is structure, not an event, nagu õpetab üks teie progressiivseid gurusid. Struktuur tuleb lammutada, see tuleb eemaldada. Oleks ülim aeg hakata kromanjoonlaste kuritegusid heastama. Ei, jutt pole kompensatsioonist. Seitsmekümne tuhande aasta kestel kordasaadetut ei saa kompenseerida isegi terve maailma rikkustega.

Pealegi, tundes teie tõule omast alatust, võib kindel olla, et hakkate esitama väiteid, nagu oleks neandertali rahvas kompensatsiooni juba täiega kätte saanud. Hoolekandesüsteem, tugiisikud, koolides rakendatud individuaalõpe autistidele, aspergeritele, ATH-diagnoosiga lastele. Kõik see teie humanism ja osavõtlikkus! Neandertallased olgu tänulikud esmalt diagnoosi ja siis ka diagnoosile vastava menetluse eest. Aitäh. Saabub aeg ja me tuletame teile seda lahkust meelde.

Aga praegu hüüdkem valjul häälel: Neandertalimaa saagu vabaks jõest mereni! Mereks on Atlandi ookean koos selle ääresoppidega, nagu Läänemeri ja Vahemeri. Jõgede asetus on esialgu veel diskuteeritav. Pigem pole need Volga koos Tigrisega, vaid ikkagi Obi ja Indus, kuigi pole välistatud, et me räägime Gangesest ja Jenisseist veelgi kaugemal idas.

Kohvreid pakkides toppige sinna kõik oma ideoloogiad, religioossed ja filosoofilised õpetused, riigiteooriad ja praktika, olgu need fašistlikud, kommunistlikud, islamistlikud, monarhistlikud, oligarhilised, liberaalsed, natsionalistlikud, feministlikud või ükskõik millised – teie riik ei ole kunagi lihtsalt riik, vägivallaaparaadina on selle konstruktsiooni alati kätketud mingi ism. (Siin on palestiina õpetlasel Jamjoumil õigus: Iisraeli riiki iseloomustab kindlasti mingit sorti ism. Ja valik on lai.)

Võtke kaasa see, mida te nimetate „tsivilisatsiooniks“, kõigis selle avaldusvormides. Pakkige sisse kogu oma kultuur, kirjandus sealhulgas. Teie kirjandus on üks lõputu omaenda naba imetlemine, alates kõige vanematest religioossetest tekstidest. Jumal lõi teie veendumusel maailma ja teid endid selleks, et saaksite aegade lõpuni mediteerida küsimuse üle, mida jumal teist tahab ja milleks kogu see maailm. Pakkige kohvrisse kogu oma vaimukultuur, mis on loodud samade eneseimetluslike tungide ajel Platonist ja Aristotelesest kuni eksistentsialistideni. Võtke kaasa Zoroaster, Jeesus ja Muhamed. Buddha ent jätke siia, tema pole teie mõtleja. Buddha mõtles oma olemise tee välja selleks, et teist lahti saada. Aga te olete kavalad, te ei läinud liimile.

Pakkige sisse kogu oma klassikaline muusika. Aga ärge puutuge džässi, see jätke siia, seda muusikastiili pole teie leiutanud. See on liiga improvisatsiooniline, vähe struktureeritud ja täiesti distsiplineerimatu, sellist muusikaliiki ei saanud välja mõelda kromanjoonlased, sellele muusikale panid aluse neandertali inimesed.

Lahkudes ärge unustage kaasa võtmast reeturiks osutunud Greta Thunbergi, neandertali rahva vahvat tüdrukut, kes alustas võitlust täiesti õigete asjade eest, katsudes päästa keskkonda, teha lõppu tarbimismajandusele ning majanduslikule ekspansionismile ehk kõigele, mis on kromanjoonlaste liigile sama omane nagu genotsiidide korraldamine. Sest ka ökotsiid on teie liigiomane käitumine. Millal ja kuidas see juhtus, et Thunberg pani jääkarud, metskitsed ja vaalad ühele pulgale Lähis-Idas elava ning ennaktempos paljuneva kromanjoonlaste hõimuga, kes nimetab end palestiinlasteks, jääb saladuseks.

Aga sellega neandertali rahvas oma pead vaevama ei hakka. Tehke Aafrikas kromanjooni teadust edasi ja otsige muu hulgas – kui soovite muidugi – vastust suurele müsteeriumile, kuidas juhtus nii, et mõned neandertali rahva silmapaistvad esindajad läksid reetmise teed, asudes edendama kromanjoonlaste eneseõigustuslikku agendat. Meid see ei huvita. Viimase asjana: enne kui vabastate meid oma ülimalt koormavast naabrusest, minnes tagasi sinna, kust te seitsekümmend tuhat aastat tagasi levima hakkasite, kasutage oma geenitehnoloogiat korraks Neandertalimaa põlisrahva kasuks – andke meile tagasi meie mammutid.

* Patrick Wolfe, Settler Colonialism and the Transformation of Anthropology. Continuum, 1999.