Lasnamäe tühermaad on paeluvad. Nad on tühjad ja suuresti ebamäärased, justkui ootavad realiseerimist, nad on millestki üle jäänud. Sellegipoolest neid kasutatakse. Tühermaad võimaldavad oma ebamäärasuses rohkem kui kellegi poolt dikteeritud valmis ruum. Tühermaades on midagi vabastavat.

Viinis elades kogesin äärmuslikku korrastatust. Sealne linnaruum on esteetiliselt lõpetatud, defineeritud, valmis. Linn mõjub kui detailideni viimistletud joonistus. Tuleb nentida, et see oli nauditav, linna oli mugav kasutada, kuid sisemuses jäi alati midagi kripeldama. Linnas, kus iga nurk on täienisti disainitud, on ära võetud juhused, kõrvalekaldumised, võimalus mitte kuuluda.

Tallinna naastes taipasin, et just Tallinna ruumilised katkestused – tühermaad, võsastunud alad, jääkruumid – on hingamiseks vajalikud. Isegi kui linlased seda endale ei teadvusta ega neid ruume märka. Mind hakkas huvitama, miks neid ruume tihti negatiivselt tajutakse, kui just seal peituvad ootamatused ja vabadus. Praeguse linnaplaneerimise loogika kipub otsima igas ruumis n-ö potentsiaali – võimalust ehitada, tihendada, määratleda. Aga ehk vajame ka kohti, kus potentsiaal seisneb hoopis olemise võimaluses, mitte täitmise vajaduses?

Jääkruum ja märkamata ruum

Lasnamäe tühermaadega sarnaseid ruume leiab ka tihedamast kesklinnast. Need on olemuselt määratlemata, neil justkui polegi otstarvet. Need ruumid on jääkruumid. Jääkruume leidub hoonete vahel, tänavanurkadel või äärealadel. Jääkruumil on mitmesuguseid tekkepõhjuseid: planeeringud, finantsid, ehituslikud ja ajaloolised asjaolud.

Kuna neid ruume justkui ei tajuta, on need jäänud ka märkamata. See on eelkõige taju seisund: ruum, mida tihti läbitakse, kuid mille olemasolu ei teadvustata ega salvestata mällu. Märkamata ruum ei ole ilmtingimata jääkruum, kuid sageli on need üks ja sama. Ruum võib asuda keset linna, olla hästi nähtav, kuid linlaste psühhogeograafilisel kaardil pole seda olemas.

See ei tähenda, et sellistele ruumidele ei tuleks pöörata tähelepanu. Kui neid ei märgata, siis ei pruugi tähele panna ka nende kadumist. Alles siis, kui sellised paigad on kadunud või täidetud, võib linnas jääda vähemaks midagi, mida ei osatagi sõnastada, aga mille puudumine on tajutav. Kui kõik eemaldada, pigistada igast nurgast välja funktsioon, kaob osa linnast, kaob ruumiline mitmekihilisus ja hingamisruum.

Siinkohal meenutan USA keskkonna­ajaloolase William Crononi looduse määratlemise paradoksi. Ta ütleb, et kui mingi ala nimetatakse puutumata looduseks, siis eraldatakse see muust maailmast ning jääb paratamatult vähem puutumatuks.¹ Märkamata ruume varitseb samasugune oht: nende kaardistamine ja määratlemine muudab need millekski muuks, kui nad seni olid.

Ometi see ei tähenda, et tuleb täiesti vaikida. Semiootikute Charles Peirce’i ja Pentti Määttäneni järgi sünnib tähendus mitte pelgast vaatlusest, vaid kasutamisest.² Just kogemus ja kogemine annavad ruumile tähenduse. USA psühholoog James Jerome Gibson on kasutanud võimaldavuse mõistet. Võimaldav ruum on selline, mis pakub kõiksuguseid tegutsemisvõimalusi, mitte ainult neid, mille planeerija on ette näinud.³

Millegi teadvustamise, mitte muutmisega hoitakse ruum avatud ja võimalusrohke. USA arhitektiharidusega kunstnik Gordon Matta-Clark on projektis Fake Estates dokumenteerinud nn nähtamatuid ja kummalisi krunte ja ühtlasi tõestanud: selleks et olla väärtuslik, pole alati vaja midagi ehitada.⁴ Mõnikord piisab märkamisest.

Kolm näidet

Järgnevalt kirjeldan Tallinna kolme ruumi, mida olen uurinud ja jälginud. Need on nii jääkruumid kui ka märkamata ruumid. Need ruumid ei moodusta kogumit, mis alluksid ühtsele loogikale. Need ei ole võrreldavad mõõtkava, tüübi ega funktsiooni järgi. Need ruumid erinevad omavahel kõikides aspektides.

Esimene neist asub Sakala tänaval, see on kortermajade vaheline tühi muruplats, kuhu on tekkinud sissetallatud, hooldamata rada, mille kaudu kohalikud „lõikavad“, n-ö soovrada. See on ruum, mida harjumuspäraselt läbitakse, kuid mida ei märgata.

Teine ruum on vanalinnas Kohtuotsa vaateplatvormi alune, poolvarjatud ja ametliku ligipääsuta.

Kolmandaks, Kadriorus asuv hoovilaadne ala, ebakorrapärane krunt, mille elanikud on n-ö kodustanud. See paik sai esmalt nähtavaks hoopis planeeringu­kaartide ja andmete kaudu.

Neid kolme seob pigem seisund kui vorm. Need kõik on mingil moel jäänukid – ruumid, millel puudub selge otstarve ja tähendus. Nad jäävad märkamatuks, aga on olemas. Tühjad, aga mitte kohaloluta. Nad ei ole loodud selleks, et neis viibitaks, aga see ei tähenda, et neid ei märgata. Märkamise ja kohalolu kaudu ilmneb nende ruumide tegelik väärtus. Neid väärtusi ei näe planeeringult ega linnaplaanilt.

Linnaruumi ühendaja Sakala 14

Sakala tänav 14 puithoone kõrval asuv murulapp ei ole mulle võõras. Möödusin sellest aastaid, kuid ruum ise ei olnud kunagi sihtkoht. Meil oli vaikne suhe – ma teadsin, et see on olemas, aga ei pööranud sellele tähelepanu.

Ehk ongi ruumimälus üks sopp – see, mis ei jää meelde. Koht, mida keha tunneb, aga millel puudub tähendus. Kõik ruumid ei jäägi võrdselt meelde, enamik ei jää üldse, mõni kinnistub mällu peensusteni. Ruumimälu tekib, kui aju on registreerinud ruumi eripära, selle vormi, tähistuse, sündmuse, korduse, hälbe. Mälu on selektiivne. Kui ruum ei paku midagi, millele reageerida, siis see ei kinnistu meis. Iisraeli-USA psühholoog Daniel Kahneman väidab, et inimene ei mäleta terviklikku kogemust, vaid ainult märkimisväärseid hetki.⁵ Ruumis võib see tähendada kohta, kus midagi juhtus.

Ometigi juhtub midagi ka nendes nn nähtamatutes ruumides. Kui märkasin suitsetajat vanal, kinni ehitatud ukse trepil, tajusin korraga, et see ruum võimaldab seda. James Gibsoni võimaldavuse teoorias käsitletaksegi ruume, kus saab teha paljut, ka seda, mis ruumi funktsioonina pole ette nähtud.⁶ Uksekäepide ei ole pelgalt visuaalne märk, see kutsub avama. Trepp ei ole lihtsalt konstruktsioon, selle kaudu saab üles liikuda. Sakala 14 juures pakkus trepp võimalust, isegi kui ei kutsunud. See trepp ei olnud pink, aga keegi istus seal.

See muru ei olnud tee, aga inimesed olid sinna raja sisse tallanud. Soovrada mõjus küll tõrjuvalt, kuid ometi võimaldas Tatari asumi elanikel lõigata südalinna otsetee. Ühtlasi koorub siit välja selle ruumi üks suuremaid väärtusi, isegi kui ruumist kiirelt ja mõtlemata läbi lipsatakse.

Põnev on ka jälgida, kuidas jääkruume väärtustakse, ehk küll mitte traditsioonilises mõttes. Kortermaja suur tummsein meelitab kellegi sinna grafitit tegema, keegi on kaevanud platsile augu, muru niidetakse isegi liiklust piiravate betoonmunade aukudest. Need trafaretsed, märkamatuks jäävad elemendid teevad ruumi paeluvaks.

Jääkruumid on nagu umbrohi, nad kaovad ning tekivad uuesti. Enamiku saatus, nagu ka sellel Sakala tänava ruumil, on ette määratud. 2022. aastal algatatud detailplaneeringu kohaselt plaanitakse sinna rajada 4,5 meetri laiune sõidutee, mille kaudu pääseb sisehoovi ehitatavasse kortermajja. Kas see on parem kasutus?

Vanalinna platvorm

Teine ruum üllatab. See on Kohtuotsa vaateplatvormi alune. See on kõigi silme ees ja ometi mitte keegi ei vaata seda. Platvormialune asub täpselt jalge all, aga mitte liikumistrajektooril. See ei ole avalikult ligipääsetav. Kunagi proovisin sinna pääseda, sest Koorti pargist on mööda Toompea nõlva võimalik sinna ronida. Ei olnud küll keelavat silti, aga justkui ei tohtinuks seda teha. Ronimine ise tõmbas rituaalina. Koorti hirve kõrvalt puude ja põõsaste vahele turnides tekkis üleminek, hetk, kus tundsin end olevat linnast väljas, aga mitte veel sihtkohas.

Vaateplatvormi alla jõudes ootas mind madal piire. Teadsin, et see on seal, kuid ei teadnud, et piirdel on okastraat. See ei olnud lihtsalt piir, see oli keeld, hirmutas ka videovalve silt. Mõistsin, et ma ei tohiks üle minna. Seisin piirde ääres nagu loomaaias, ainult et looma asemel oli ruum. See hetk mõjus oma kummalisuses iseäranis ilusana. Gibsoni järgi on ka keelatus võimaldavus. Ruum võib tõrjuda ja välja jätta.⁷ See on omaette väärtus, ruumi piiritletus ja nähtamatus aitavad seda ruumi pidada pelgupaigaks. Piiret ületades olin ise see loom, keda vaadeldi.

Prantsuse filosoof Michel de Certeau on kirjutanud, kuidas inimesed lisavad liikumisega linnaruumi isiklikke lugusid. Jalutamine, viibimine, kõrvalepõige – need on kui kehalised tegevused, mis setitavad linna uue kihi.⁸ Aga märkamata ruumidesse see kihistus ei kinnitu. Mitte sellepärast, et seal ei saakski midagi sündida, vaid et nad ei nõua lugu. Need ruumid ei vaja kandvat tähendust ega narratiivi.

Vanalinna platvormialune on selline ruum. See ei paku suunda, funktsiooni, ei kutsu. Olemas olemiseks ei vaja see tõlgendamist. Ja just seepärast on sinna jõudmine otsekui rituaal – eemaldumine linna loogikast, puhkepaus tähendusest. See ruum on oaas tähenduse keskel, koht, kus inimene ei pea olema kodanik, tarbija ega vaatleja. Lihtsalt keegi, kes ta on. Ilma põhjenduseta ja loota. Seda kinnitavad ka ruumist leitud mahajäetud esemed, mis osutavad lihtsalt viibimisele.

Kõik jääkruumid, sealhulgas kõnealune platvormialune, muutuvad aja jooksul. 1920. aastatest pärit fotolt on näha, kuidas elanikud seal pesu kuivatavad. Nüüd on sellest saanud peidetud oaas. Kõikide jääkruumide asukohta peab tavaliselt selgitama, kuid pärast meenutamist kerkivad mälestused. Näiteks selgus, et seal platvormi all on mu sõber gümnaasiumi ajal käinud suitsu tegemas. Teine koolivend käis seal aga niisama end maailma eest peitmas. Kui küsida temalt, mis siis saaks, kui ligipääsu lihtsustada, teha koht kättesaadavamaks, siis leiaks ta, et kaob ka tema pelgupaik.

Jaan Poska 16b

Enne kui jõuan kolmanda ruumi juurde, pean rääkima selle leidmisest. Otsisin Tallinna katastrikaardilt mattaclarkilikke ruume ehk peidetuid ja ebamäärase kujuga paiku. Eriti paeluv on nende ametlik sihtotstarve: sihtotstarbeta maa. See määratlus ei kirjelda mitte ainult ruumi füüsilisi omadusi, vaid esitab väite ka tema väärtusetuse kohta. Selliseid ruume on Tallinna kogupindalast umbes kolm protsenti.

Riigi Teataja on sihtotstarbeta maad kirjeldanud järgmiselt: see on maa, millele ei osata või millele ei ole otstarbekas sihtotstarvet määrata. Need on riigi või munitsipaalomandis olevad reserv- ja tagavaramaad, mis ei ole kasutuses, samuti tööstuslikult rikutud tehnogeensed pinnased ja muud inimtegevuse tagajärjel tekkinud jäätmaad. Riigi Teataja järgi on sihtotstarbeta maad ka paepaljandid, õhukesed paepealsed ja muu taimekasvatuseks kõlbmatu maa; detailplaneeringuta jäätmaa, asula territooriumil paiknev lage või võsastunud jäätmaa. Tõsi, nagu jääkruumile kohane, on ka sellisel, ametlikult sihtotstarbeta maal määratud saatus. Selle aasta veebruaris liideti osa selliseid krunte, kuid mõned, nagu ka järgmine ruum, jäävad veel teadmata staatusesse.

Kuigi Jaan Poska 16b krundil on katastris määratud piir, siis kohapeal ilmneb, et see piir on hägune. Krundi sisse mahuvad puuderivi, kiik ja soovrada. Jääkruumis ladustatakse jääke. Trafo alla prügikottidesse on kogutud sügisesed lehed. Sarnaselt Sakalaga on ka siin sissetallatud soovrada, kuid siinne näeb välja palju ametlikum, on laiem ning isegi maa-ameti kaardil ära märgitud. Nagu Sakalas, on ka siin ruumi väärtuseks kiire lõikamise pakkumine.

Kadrioru staadioni poolsest otsast tuleb välja elanike isiklikke esemeid: euroalustest kokkupandud halgude varjualune, laste mänguasjad, pargitud autod, prügikastid, vanadest puupakkudest laud ja pukid. Need elemendid vihjavad kodusele olemisele. Kontrasti loovad kodused elemendid ja metsikus toovad esile ruumi suurima väärtuse. Selle paiga on elanikud omaks võtnud aiana, tagahoovina. Miljööväärtuslikus ja klantsitud Kadriorus on selline metsik, peitumist võimaldav tagahoov hindamatu. Linnas on see hingamisruum, nagu kirjeldab Panu Lehtovuori.⁹

Kõikidel jääkruumidel on sarnaseid jooni. Kirjeldatud ruume ühendab kõige enam see soovrada. Neid ei planeerita, kuid need tekivad järjekindlalt. Taristu ehitamise tõttu kerkisid Poska tänava jääkruumi tarad ja sildid. Need takistasid liikumist, katkestasid harjumuse ja tõid ruumi nähtavale. Sekkumine katkestas nähtamatu kokkuleppe. Korraks oli ruum tajutav, aga mitte sellepärast, et see oleks paremaks saanud, vaid seetõttu, et osa ruumist ei toiminud enam harjumuspäraselt.

Ja siis?

Linna iga ruutmeeter ei pea olema tähenduslik. See ei pea teenima, tootma, omama ametlikku funktsiooni. Jääkruum ei ole tingimata probleem. Probleem võib olla inimese võimetus näha sellist ruumi millegi muuna, mitte puudusena. Planeerimises käsitatakse jääkruumi kui ebaõnnestumist, mis tuleb täita, korrastada, ära kasutada. Aga just sellised ruumid võimaldavad linnal vahepeal lihtsalt hingata.

Prantsuse filosoof Gaston Bache­lard on seisukohal, et pööning ja kelder ei ole kõigest maja osad, vaid kujutluse ruumid. Pööning tähistab mõtet, korda, valgust. Kelder sügavust, keha, unustust. Kui need ruumid majast kaovad, kaob ka võime unistada.¹⁰ Sama võib juhtuda linnaga. Kui jääk eemaldatakse, kui igast nurgast pigistatakse välja funktsioon, kaob osa linnast, mida praeagu ei osata sõnastadagi, aga mille kadumisel on aru saada, et midagi jäi vähemaks. Jääkruumidele pole ilmtingimata vaja uut tähendust, vaid hetkelist tähelepanu ja väärtustamist, enne kui need märkamatult kaovad.