Kaisa Karvinen on arhitekt, uurija ja kuraator, kes pöörab uurimuse näituseks ning kasutab seejärel näitust uurimistöös. Praegu on tal käsil 2027. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Soome paviljoni näituse ettevalmistamine ning doktoriõpingud Oulu ülikoolis. Veebruaris pidas ta meie kunstiakadeemias avaliku loengu „Arhitektuur näitustel. Hooletööst betoonini“.

Vestlesime mitmetel teemadel, alates näituste olulisusest arhitektuuris kuni väärtusteni, millele toetub ehitatud keskkond tulevikus. Vestlusse põimus põikeid tema varasemasse loomingusse ning ka tulevasse biennaaliprojekti, läbiva teemana tõusis esile hool ja säilitamine ning arhitekti osa selles.

Kas töö tulevase arhitektuuribiennaaliga juba käib?

Avalikult on teada, et ma olen kuraator, kuid muud ei midagi. Üksikasjad on veel saladus.

Viimasel ajal oled peamiselt näitustega seotud olnud ja neid ka kureerinud. Kas oled ka praktiseeriva arhitektina töötanud? Kuidas jõudsid kureerimiseni?

Õppimise ajal töötasin mitmes büroos ja olen olnud ka linnavalitsuses arhitekt. Sealt liikusin disainerina edasi muuseumivaldkonda, kus töötasin peamiselt kunsti- ja kultuurilooliste näitustega, alles hiljem keskendusin arhitektuurinäitustele. Ühel hetkel aga tekkis huvi näituste kureerimise vastu. Nägin selle potentsiaali ning võimalusi rakendada uurimismeetodeid. Kui alustasin uurimuse tegemisega, siis oli kuraatori rolli astumine justkui loomulik jätk.

Arhitekti rollis olen palju töötanud avaliku ruumi projektidega, huvi avaliku ruumi vastu sai alguse magistritööst. Nii et huvi linnaplaneerimise ja avaliku ruumi disaini vastu on kandunud ka näitustesse. Leian, et projekteerimise ning kureerimise kogemus on omavahel seotud.

Oled olnud nii näituse disainer kui ka kuraator. Kas oskad välja tuua, kuidas need rollid erinevad, kust jookseb piir?

Disainerina annad kuraatorile justkui ühe tööriista, millega tema ruumis edasi saab toimetada. Lisandub otsene kontakt näituse külastajaga: tuleb mõelda tema mugavusele ning kuidas ta näitusest aru saab. Disainerina lähed detailidesse, teed jooniseid, töötad materjalide ja värvidega. Kõige rohkem erineb vist siiski tööle kulunud aeg. Kuraator alustab tööd vahel juba aastaid enne näitust, ta alustab uurimistööga. Disainer liitub palju hiljem. Kõige parem kogemus, nii tööprotsessi kui ka tulemuse osas, on mul olnud projektidega, kus kuraator-arhitekt ja disainer-arhitekt alustavad koostööd selle algstaadiumis.

Minu kõige olulisemad näituseprojektid on tehtud Helsingi rahvusmuuseumis. Kultuurilugu jutustavates muuseumides on esemete paigutamine loo jutustamisel oluline. Seal jälgisin kuraatori tööd ja sain mõelda näituse ruumilise ülesehituse üle. Kõik muidugi oleneb projektist. Kui näitus on rohkem kunstiteos, võtab kuraator tihtilugu suuresti ka disaineri positsiooni. Kui näitus on suur tervikinstallatsioon, kuhu külastaja saab sisse astuda, võtab kuraator sageli ka rohkem kui kujundaja rolli ning aitab läbi mõelda, millisesse maailma publik siseneb.

Olin eelmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eesti paviljoni üks kuraatoritest ja leian, et piirid kuraatori, disaineri ja ka autori rolli vahel on küllaltki hägusad. Pidevalt on õhus küsimus, millele keskenduda: ühest küljest tahad ju iga viimase detaili läbi mõelda, kuid kuraatori ülesanne on siiski näha tervikut ning jutustada lugu. Tagantjärele paistab, et jäimegi selle biennaaliprojektiga natuke eri rollide vahele laveerima.

Teed praegu ka doktoritööd. Kuidas sa sellega seoses näituse kureerimise kogemust kasutad? Millist rolli mängib näituse formaat arhitektuuri uurimises ning milles seisneb näituse kui uurimismeetodi olulisus?

Kirjutan monograafiat ning mu eesmärk on põimida sinna ka näituse tegemise kogemusi. See on mulle südame­lähedane ning aktuaalne küsimus.

Uurimused võivad olla mitmesugused, leian palju seoseid akadeemiliste artiklite ja näituse tegemise vahel. Kõige­pealt võib näitust vaadelda meediumina, mille kaudu jagada uurimust ülejäänud maailmaga. Uurimuse näituse formaati sobitamine laseb teemale vaadata teise pilguga ning selle ka teistele n-ö loetavaks teha. Samuti leian, et kureerimine ongi nagu uurimistöö tegemine. Kureerimine tähendab sisu kogumist, teemakohast lugemist ning seejärel omandatud info ruumilisse vormi asetamist. Just ruumimõõde lubab materjali ehk tekstid ja kunstiteosed omavahel dialoogi panna ning uusi vaatenurki ja ideid avada. Sellise dialoogi loomine võib viia aruteludeni, mida artikliga piirdumine ei innusta. See on oluline ka publiku vaatenurgast. Ruumilisuse aspekti lisamine loob uue teadmise, mida varem võis olla keeruline tajuda.

Leian, et arhitekti taust lisab kuraatori rollis väärtust, sest arhitektil on teadmised materjali ning ruumi kohta. Oluliseks saab uurimuse n-ö tõlkimine ruumi, sellega antakse teemale uus perspektiiv.

Näituse tegemine on ühtlasi teadmiste arhiveerimine. Tekst ja paberid muutuvad visuaalseks maailmaks, mida saab jäädvustada ja talletada ning mille kaudu saab teadmisest kultuuri­lugu. See on üks meedium avalikult arhitektuurist rääkimiseks ning olulise väljatoomiseks.

Arhitektidel on oma keel, et tõlkida informatsioon ruumilisse formaati: joonised, ilupildid, maketid jms. See keel on aga sageli hästi mõistetav vaid arhitektidele või eriala vastu suurema huvi tundjatele. Kui arhitekt teeb näituse, siis võib see jääda vaatajale kaugeks, liiga erialaspetsiifiliseks. Oled näituste koostamisel teinud koostööd nii kunstnike kui ka arhitektidega. Milliseid erinevusi ning sarnasusi saab välja tuua?

Üks olulisim erinevus on, et kunstiteos, olgu see siis maal või perfomance, on tehtud publikule vaatamiseks, tähelepanu saamiseks ning avaliku diskussiooni tekitamiseks. Arhitektuur aga on loodud funktsiooni täitma: nii raamatukogu, elumaja kui ka linnaplaneeringu kohta tehtud otsused on mõeldud igapäevaelu organiseerimiseks. Arhitektuuri ei eksponeerita üldjuhul samamoodi nagu kunstiteost. Seega, kui teha näitus, võetakse arhitektuur kontekstist välja ja asetatakse näituseruumi, mis tähendab, et arhitektuuri algne mõte on juba muutunud, sest vaadeldav objekt on oma keskkonnast välja tõstetud. Kunstiteos on näituseruumis aga justkui oma kodus.

Olen ka täheldanud, et kunstnikud on osavamad sümbolite ning metafooride kasutamisel, arhitektid vaatavad asju nii, nagu need on. Ma siiski ei tõmbaks kunsti ja arhitektuuri vahele ranget piiri.

Kellele on arhitektuurinäitus mõeldud? Kes peaks seda vaatama tulema? Kuidas muuta igapäevane elukeskkond näituseks, mis kõnetab ka laiemat publikut?

Arhitektuurinäitused on kõigile, sest selle sees elatakse. Arhitektuur annab arusaamise sellest, millest maailm on kokku pandud. Me teeme seda inter­vjuud Fotografiska kohvikus ja tegelikult on ju huvitav märgata, et kõik seinad meie ümber ei ole uued. Siin on ajaloolisi kihistusi, mis on olemas olnud ammu enne meid.

Näitusedki erinevad. Kui rääkida arhitektuuribiennaalist, on oluline aduda, et see ei ole üks näitus, vaid koosneb ligi kahesajast näitusest. Seal joonistuvad välja arhitektuurimaailmas olulised teemad ja selgub, milliste teemadega on oluline tegeleda ning mis nurga alt tuleks arhitektuurile praegu läheneda. Seega leian, et jah, biennaal peab olema kõigile avatud ja kättesaadav, kuid on eriti oluline just arhitektidele, et nad mõistaksid valdkonna põhieesmärki. Samuti on see muidugi meeletult hea võimalus erialaüleste kontaktide loomiseks ning mõttevahetuseks, mis jällegi aitavad just erialaga seotud teadmisi ja tõekspidamisi kujundada. Seejuures on näitustel teatavasti suur majanduslik ja ökoloogiline jalajälg. Kõik need aspektid kokku panevad autoritele suure vastutuse just kõige olulisem teema välja lihvida.

Leian siiski, et arhitektuurinäitus on hea meedium, mille kaudu ärgitada inimesi ümbritsevat märkama. Pärast arhitektuurinäituse saalist väljumist jätkub näitus ju linnaruumis ja hoonetes. Näitusega saab tähelepanu suunata ka muidu küllalt tavalistele elementidele, mis mõjutavad igapäevaelu.

Niisiis suunab näitus meediumina märkama ümbritsevat ruumi ning seda, kuidas see inimest mõjutab.

Just. Samuti aitab see kaasa mõistmisele, et kõik on omavahel seotud, ja viib selle arusaamise avalikkuseni. Näiteks sinu ja teiste kuraatorite Eesti paviljoni näitusel „Las ma soojendan sind“ esitasite fassaadiinstallatsiooni näituseobjektina, tuues esile materjalid, mida renoveerimisel kasutatakse. Fassaadimaterjal ei ole just asi, mida linnaruumis tihti tähele pannakse, kuid ometigi mõjutab see ruumi ootamatult palju. Pärast teie paviljonis käimist taipan tõepoolest materjali märgata … ja näen seda igal pool!

Kas iga arhitekt peaks vähemalt ühe näituse tegema?

Arhitekti igapäevatöö on sageli üsna ühetaoline ning muutub kiiresti tehniliseks. Olemuselt on arhitekti töö aga filosoofiline ja oskus olla kriitiline ühiskonnakorralduse suhtes on väga oluline. Arhitektiharidus annab arusaama, et keskkond, kus elame, on inimese tehtud, mis omakorda aitab aru saada ühiskonna struktuurist ning kultuurist. Ma leian, et on oluline mitte unustada selle filosoofilist ja kriitilist poolt. Usun, et kõik ei pea tegema näitust, kuid kirjutamine, uurimistöö tegemine ning avalikel aruteludel osalemine on vajalikud, et kiiresti muutuva ühiskonnaga kaasas käia.

Sulle on südamelähedane hoole ja hoolitsemise teema. Kuidas selleni jõudsid? Miks see sulle oluline on?

Õpinguajast saadik olen pidevalt mõelnud arhitekti rollile: kuidas me käitume, töötame, avalikkusele mõjume ning millised on meie olulisemad ülesanded. Samuti olen süvenenud feministlikesse ruumiteooriatesse, unustada ei saa ka ökoloogilist kriisi, milles ehitussektoril on väga suur osa. Nende teemadega seoses olen jõudnud teatud sorti hoolitseja rollini ning ehitatud keskkonna parandamine on mulle aina olulisem.

Samuti on huvitav, et sõna „kureerimine“ tuleneb ladinakeelsest sõnast „curare“, mis tähendab hoolitsemist. Kõigest sellest tulenevalt olengi jõudnud arusaamiseni, et on oluline näitusevormis esile tõsta inimesi, kes keskkonna eest hoolt kannavad ning seda parandavad.

Keskkonna esiletõstmine, säilitamine ja renoveerimine on tõepoolest aina aktuaalsemad teemad. Kuidas see kõik mõjutab arhitekti tööd?

Mida laiemalt kestlikkuse aspekt esile tuuakse, seda tõenäolisemalt muutuvad ka seadused ja üldine arusaam renoveerimisest. Arhitektidki tunnevad aina rohkem nende teemade vastu huvi. Tean mitmeid projekte, kus modernistlikele ehitistele ning nende säilitamisele on lähenetud uutmoodi. Ka Soomes on mitmeid hooneid, mida on näitustel kajastatud: näiteks näituse „Stripped Frame“ keskmes oli 1960. ja 1970. aastate modernistlike hoonete lammutamine. Usun, et tasapisi kujuneb säilitamise ja väärtustamise teema ka arhitektidele põnevamaks. Kui arhitektid sellega tegeleda tahavad, siis ehk muudetakse ka reegleid ja muutub avalik arvamus – just arhitektide huvi suunab eriala fookust ning keset.

Oled modernistlikust arhitektuurist rääkinud kui ühiskonnamudelist ning et ehitatud keskkond toetab endiselt seda ideaali. Millised on aga tulevikuideaalid ning kuidas praegune keskkond neid edendada saab?

Ideaalide loomisel on oluline kollektiivsus ning erialadeülesus. 2025. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Põhjamaade paviljonis proovisime performance’i-kunstniku Teo-Ala Ruona näitusel koostada tuleviku arhitektidele modernistliku arhitektuuriga seoses manifesti. Soomes hõlmab modernistlik arhitektuuripärand ligi 80 protsenti hoonefondist. Jõudsime viie märksõnani: „segadus“ seab kahtluse alla modernistliku laitmatu puhtuse püüdluse, „taaskasutus“ on osa kestlikkust toetavast maailmavaatest, „kategooriatest lahtiütlemisega“ saab astuda vastu maailmale, kus kõik on liigitatud ja eraldatud, „tegutsemine“ lubab uurida, kuidas arhitektuur ja ruum vormivad igapäevast tegutsemist, sugusid ja identiteeti, „techno-keha“ toetab kehalist autonoomsust, ent tunnistab ka keha, hoone ja tehnoloogia dünaamilist seotust.

Kriisi ületamiseks on pakutud rohkelt tehnilisi lahendusi. Kui aga keskenduda sotsiaalsetele ja kvalitatiivsetele parameetritele, kerkib kohe küsimus, kuidas edukust mõõta. Väärtused, milleni jõudsid koos kolleegidega Põhjamaade paviljoni näitusel, on põnevad ning pakuvad uue vaatenurga, mille järgi võiks hinnata keskkonda ning selle mõju. Millest need märksõnad täpsemalt räägivad?

Need on pärit esituskunstide vallast ja neid võib pidada harjutusteks, teatud ülesanneteks, mis juhivad tegevust või liikumise suunda. Näiteks võib üks harjutus olla midagi sellist, et jalutada tuleb linnas kellelegi otsa vaatamata. Väljatoodud harjutustest said soovitused, mida arhitektid võiksid järgida. Need ei tohiks arhitekti kuidagi piirata, eesmärk on pigem fookust suunata.

„Taaskasutuse“ puhul suunatakse tähelepanu peale materjalide ka mõtteviiside taaskasutamisele mõnes teistes kontekstides. „Tegutsemisega“ seoses pööratakse tähelepanu sellele, kuidas ruum kujundab soo- ja identiteedipõhist käitumist. Modernistliku arhitektuuri eesmärk oli luua puhtaid, valgeid vorme ning püüelda uue poole, tegelikult tuleks osata väärtustada vanu ja ebastandardseid hooneid – „segadust“.

Need on mõned mõtteharjutused, mida arhitektid teha võiksid.

Ühiskond muutub ning iga põlvkond on erinev. Tänapäeva noored on palju eneseteadlikumad ja sallivamad kui varem on oldud. Elavad nad aga modernismi ideaalide vormitud keskkonnas. Kuidas kajastuvad arhitektuuris praegused sotsiaalsed muutused?

Praegused muutused on tõesti suured. Arhitektuur filtreerib elu hoonete kaudu ning seega on ka väärtused ja eluviisid omandanud vormi arhitektuuri tõttu. Usun, et arhitektuuris hakkab aina enam peegelduma näiteks vaimse tervisega seonduv ning ka ökoloogiline mõtteviis. Praegu on ehituses väga palju rohepesu, kuid noorem põlvkond on selles osas palju teadlikum, mistõttu saab areng kindlasti uue suuna. Samuti märkavad noored rohkem seoseid poliitika, ehitatud keskkonna ja heaolu vahel.

Kas modernistliku ehituspärandiga hakkama saada on tulevikus kerge? Suures osas on see ju praeguste noorte tööpõld, olemasoleva säilitamine on aina olulisem.

Usun, et neil on edaspidi lahendada hoopis teised disainiülesanded kui meil ning kindlasti määrab palju haridus. On oluline tähele panna, millele koolis keskendutakse.

Kohe varsti tuleb hakata tegelema hoonetega, mis on ehitatud viimase 10–15 aasta jooksul. Neis hoonetes on teistsugune tehnoloogia, need on ehitatud erinevatest komposiit­materjalidest. Kuidas arhitektid neile lähenema peaksid? Kuidas selliste hoonete eest hoolt kanda?

Siinkohal on paslik tuua näiteks Iphone. Mäletan, et vanasti viisin telefoni mõnele tuttavale parandada, kuid praegu on Iphone’i süsteem nii keeruline, et ma vahel ei oska sealt isegi fotosid välja võtta. Sama olukord on hoonetega: need on järjest hübriidsemad. Usun, et uus tehnoloogia on oluline, kuid arhitektid peaksid jääma eksperdiks hoone tundmise osas. Pean tunnistama, et ma pole kindel, kuidas kõige uuemad ventilatsioonisüsteemid töötavad, mul on selleks spetsialisti vaja … Ka tehisaru muutub aina enam ehitussektori osaks. Mida süsteemipõhisem on aga hoone, seda nõrgemaks jääb arhitekti positsioon ning hakatakse kahtluse alla seadma tema vajalikkust. Samal ajal on arhitektid need, kellelt oodatakse selgitusi ehitatud keskkonnas toimuva kohta.

Sinu järgmine suurem töö on Soome paviljoni kureerimine 2027. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Mida teed seekord eelmise biennaaliga võrreldes teisiti?

Erinevused algavad juba algfaasis. Töötame väiksema grupiga ning ka ruum ise, Alvar Aalto paviljon, on väiksem kui Põhjamaade oma. Kaks paviljoni on väga erinevad nii materjali, suuruse kui ka avatuse osas. Soome paviljon on intiimsem. Mulle tundub, et sarnane on ka kogu tööprotsess, kuidagi intiimsem.

Sul paluti tulla Soome paviljoni kuraatoriks. Kas selline lähenemine on Soomes tavaline?

Tihtipeale korraldatakse kuraatori leidmiseks ikkagi avalik võistlus, kuid minu poole on pöördutud ka varem. Sel aastal oli korraldaja eesmärk tegeleda süvitsi näituse kureerimise struktuuriga ning pöörata tähelepanu arhitektuuri kureerimisele. Minu varasem kogemus ning uurimistöö sobis selle lähteülesandega. Samuti tuli kasuks minu osalemine eelmisel biennaalil. Üks eesmärk sellel aastal on paviljoni koostamise protsessi kaardistada ja arhiveerida, et järgmistel aastatel oleks lihtsam.