Istusin sügisel bussis, kui avasin postkasti ja lugesin Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste kirja. Ta oli pahane. Olin teinud intervjuu Eesti endise suursaadikuga Iisraelis Veikko Kalaga ega olevat olnud Maiste meelest piisavalt kriitiline. Iisrael teostab Palestiinas süstemaatilist genotsiidi, Eesti on aga selle suhtes üpris leebe. Genotsiidi asemel küsisin saadikult hoopis tema kõige veidrama päeva kohta saadikuna. „Ma ei saa aru, miks sa sellisele intervjuule oled nõus oma nime alla panema,“ kirjutas Maiste. „See pole ajakirjandus.“

Mina vaidlesin Maistele vastu. Sõitsin äriklassis Tartu poole ja kinnitasin talle, et olen „väga mures“ palestiinlaste pärast ning „kindlasti pole Iisraelil õigus“ ja lasin samas vaimus edasi. Viimases hädas proovisin teha mõningaid pettemanöövreid, juhtides Maiste tähele­panu sellele, et Palestiina teemat puudutati mitmes küsimuses ning pealegi ei saa ma võtta vastutust saadiku vastuste eest. Jah, seda ma tõepoolest teha ei saa. Aga millegi eest ma ju ometi saan?

Kiirustasin oma vastusega, sest hakkasime Tartusse jõudma ning seal ootasid mind tuurid aktimaalija näitusel. Neist töödest oli hea rääkida, sest paljud põhinevad isiklikul traumal – maalija kaotas oma lapsepõlveparadiisi, kui Nõukogude väed lörtsisid kõik ja lõid muu hulgas kirve tema klaverisse, ning oma teostel püüab kunstnik käepäraste mälufragmentide abil kunagi kaotatud paradiisi jälle üles ehitada.

Rääkisin sellest alati hingestatult, peaaegu pisar tuli silma, sest lugu oli tõesti traagiline. Aga kui mõned nädalad hiljem saatis hea sõber laiali petitsiooni Palestiina toetuseks ja Iisraeli korralekutsumiseks, mina sellele alla ei kirjutanud. Miks? See on mulle siiani arusaamatu.

Sest ma ei arva, et petitsioonis oleks olnud midagi valesti. Hullemgi veel, ma olin selle sisuga nõus. Tean paljusid koostajaid ja allakirjutanuid ning leian, et nad on laia silmaringiga õiglased inimesed, kes ei hooli avalikust aupaistest ning võitlevad selle eest, millesse nad usuvad. Pealegi on sügavalt häiriv patroneeriv hoiak nende suhtes, kes avaldavad valjult häält inimõiguste kaitseks. Samuti ei leia ma, et petitsioonid oleksid mõttetud või nagu oleksin nõnda eriliseks sündinud, et mul ei sobi sääraste algatustega kaasa minna. Iisrael on käitunud valesti, terroristide asemel palestiinlaste nottimine ei ole õigustatud. Mul ei olnud mingit põhjust allakirjutamisest keelduda.

Jah, ma tean, et suur osa infost on Hamasi poolt võltsitud, liialdatud või manipuleeritud. Või et antud konflikt on millegipärast lääne vasakpoolsete seas prestiižsemal kohal kui väga paljud teised, garanteerides tugevama sotsiaalse kapitali kui avalik muretsemine näiteks praegu Sudaanis toimuva pärast. Lisaks tõmbab nagu iga suure tähelepanuga sündmus ka see lumepallina veeredes enda külge imelikke nähtusi. Ühes Lääne-Euroopa pealinnas nägin suvel Palestiina-meelset meeleavaldust. Inimesed marssisid, protestisid. Hiljem mööda kõrvaltänavaid öömaja poole minnes nägin paari protestijat koju jalutamas. Ühel neist olid kaks lippu õlgadel. Üks oli Palestiina lipp – ja teine Nõu­kogude Liidu oma. Parem õlg pühendatud koloniseeritule, vasak koloniseerijale. Tunnistan, et vihastasin. Mõtlesin juurde astuda ja midagi teha, aga ka seekord ei läinud ma kuhugi, vaid kõmpisin hotelli ja sõin kena taldrikutäie pastat.

Lisaks olen kursis sääraste triviaalsustega nagu „poliitiline empaatia on sageli valikuline ja seetõttu silmakirjalik“. Või avastusega, et protestijate seast on võimalik leida ärahellitatud noorukeid. Aga kust ei oleks? Ja mis puutuvad lõpuks üks, kaks või tuhat lolli asjasse, kui nende eesmärk on siiski õige või kui teised ei ole lollid? Peame jääma vait, sest moraalse sõduri rolli võtnud „tolba­joobid“ on kogu ürituse ära roojanud? See võib olla ju huvitav filosoofiline vaidlus, kuid samal ajal – tuletan meelde – inimesed surevad. Ja meie seisame, käed rippu. Mõni meie seast ei suuda isegi petitsiooni allkirjastada.

Samuti olen žurnaalidest lugenud, et põhjus, miks Iisraeli vastu protestitakse, aga äsja umbes paarkümmend tuhat inimest tapnud Iraani võimude vastu tänavatele ei minda, on see, et Iisrael kuulub mõtteliselt lääne maailma ning protestides Iisraeli vastu on võimalik protestida ka lääne vastu. Täpsemalt: paljud tahavad juhtida tähelepanu lääne topeltmoraalile, silmakirjalikkusele ja imperialistlikele kalduvustele, andes enda sõnul aru, et jõukus, millele on rajatud lääne ühiskond ja seeläbi ka omaenda sõnavabadus, on tulnud kolmandate riikide ekspluateerimise hinnaga ning kuna Iisrael kuulub lääne väärtusruumi, aga Iraan ja Sudaan mitte, siis sellest ka eriline kriitika just nende suhtes. Pealegi on lääne vastu protestimisel taktikaline mõõde: Pariisi tänavatel marssides on suurem tõenäosus muuta Pariisi kui Teherani poliitikat.

Aga siiski. Gaza konflikti on koondunud tänapäeva suured vastuolud, see siin on lihtsalt nende ilmnemispaik ja seda säärasena ka kasutatakse. Petitsiooni palestiinlaste toetuseks nähakse ühtlasi petitsioonina homode poolt, Trumpi vastu, kastirataste poolt, Martin Helme vastu, feminismi poolt, marurahvusluse vastu, vasakpoolsuse poolt, parempoolsuse vastu – ja nii edasi ad finitum. Isegi kui ta ei taha seda olla, teda ometi nii käsitletakse. Võtta siin mingi valikuline positsioon, noppida moraalsete hoiakute assortiist välja endale sobiv kõhutäis pole võimalik. Kõik käib komplektina – või ei käi üldse. Paraku nii see moraalivärk tänapäeval on.

Aga mis siis? Kas kaalub seegi üles inimeste suremise Palestiinas? Mõelda, ma ei taha olla kultuurisõjas osaline – oleme seda ju niigi. Kui moraalne hoiak ei põhjusta vähemalt aeg-ajalt eba­mugavust, siis ei olegi see moraal, vaid loosung. Moraali pole vaja selleks, et lasta vanainimene üle tee, vaid selleks, et keerulistes olukordades, vastuolude rägastikus ja võimatute valikute lõksudes langetada otsuseid. Ja otsus on see, kui sul on õhtul valus, lausus keegi ettevõtja hiljuti – sama on moraalse valikuga. Ta ei saa olla automatism, ta peab olema valik, ja need kaks on eri nähtused. Järelikult just Palestiina konfliktis tulekski teatav moraalne valik teha. Aga ma ei teinud. Seda võib nimetada ka moraalseks snobismiks.

Mäletan, et seisin kibutsis, mille uste peale olid kleebitud tapetud juudi laste pildid. Tallusin põlenud majakeses klaasikildude peal ja vaatasin ruumi, kuhu oli põgenenud kogu juudi pere (kolm väikest last), kus nad tükkideks raiuti. Aknalaual oli veel nende kõveraks põlenud küünlajalg. Rääkisin juudi naisega, kelle isa ja ema ära viidi ning kelle tagasitoomist ta väga lootis, sest tema vanemad olid aktiivselt kaitsnud palestiinlaste huve, neid haiglatesse toimetanud, neid aidanud. Neile ju Hamas halastab? Nädal aega pärast meie lahkumist tuli välja, et lootus oli asjatu – üle piiri toodi tagasi tema isa surnukeha. Sõitsin mööda puudesalust, kus Hamas ajas automaatidega hõreda puistu vahel taga noori inimesi ning vaatasin meie kaaskonnas olnud juudi päritolu naisterahvast, kes nuttis ja nuttis.

Paar päeva hiljem istusin ühe palestiinlaste kiriku käärkambris ja kuulasin nende valusaid lauseid. Mõned tunnid hiljem kihutasime ilmetusse büroohoonesse, kus Palestiina omavalitsuse esindajad rääkisid ravimite, söögi, vee lõppemisest. Oleksin tahtnud olla pikemaltki seal, kuid ajagraafik oli tihe. Gaza sektorisse meid ei lastud, ainult kaugelt oli näha miraažina kumav linnaprofiil ning ma püüdsin ette kujutada, kui palju rikkalikum võis see välja näha varem.

Asjalood kogu selles suures vastasseisus on poliitilisel tasandil niivõrd keerulised (või keerulisena näidatud), et siin mingeid üldistavaid seisukohti võtta on peaaegu ebamoraalne. Guugeldasin „kahe riigi lahendust“ ja see näib kena mõte, kuigi saan aru, et tänapäeval kirikuid keset küla enam ehitada ei tohi, peab olema kas kaks kirikut või siis üldse mitte ühtegi kirikut.

Ent praegu on tegemist millegi muuga. Oleme – niimoodi mulle paistab – leppinud läänes kokku, et me võime vaielda igasuguste asjade üle, kuid süütute inimese tapmine on selge moraali kategooria ning alati õigustamatu. Surma­nuhtluse keelame, aga Hamasi tapatalguid õigustame? Aga kui oletus peab paika ja meie moraalse kokkuleppe tuum on kõrvalseisjate elude säästmine, siis on samavõrd raske – tegelikult võimatu – õigustada Iisraeli üleliigset jõukasutamist. Hamasi hävitamine on üks asi, aga see, millest raporteerisid mitte ainult kahtlase väärtusega agentuurid või palestiinlaste organisatsioonid, vaid ka lugematu arv vaatlejaid, ajakirjanikke ning lõpuks ka iisraellasi endid oli midagi enamat. Ja see „midagi enamat“ tähendab samamoodi põhjendamatult surnud inimesi. Moraalne mõõde peaks olema selge. Me peame sellele vastu olema.

Ja ometi ma ei olnud. Mis takistas? Nõrk on see, kes oma moraalsele pidetusele vabandusi ei leia. Kardan, et see kõik oli nagu ikka mässitud isiklikesse küsimustesse, millel ei olnud mitte mingit pistmist selle petitsiooni ega isegi mitte Palestiinaga.

Esiteks ei ole ma kindel, millele saab tugineda minu moraalne agentsus ning sügav kahtlus, et ma olen selle võtnud, saanud või kaaperdanud tänu oma staatusele „kultuuritegelasena“.

Jah, muidugi on igal inimesel moraalne agentsus ja seeläbi vastutus ning, jumala eest, anna lihtsalt see allkiri, mitte ära kasuta seda enese fetišeerimiseks ja mingite mullikeste ajamiseks. Inimesed surevad! Aga ikka takerdusin tundesse ning käisin selles tundes pikali, et ainus, mis annab mulle õiguse ühiskonnas kaasa rääkida moraali­teemadel, ei ole mitte minu puuduolev inimlik vertikaal, vaid kuulumine kultuuritegelaste sektorisse. Mina, kultuuri­tegelane – järelikult moraalne agent. Ent miks? Miks säärane ise­võetud tiitel? Miks peaks kultuuritegelastel olema suurem õigus moraaliteemadel kaasa rääkida kui teistel?

(Teen kiire remargi ja ütlen, et mis puudutab antud petitsiooni, siis mitmed kultuuritegelased kirjutasid sellele alla mitte veendumuse tõttu enese äravalitusest, vaid andmaks tuge noortele, keda oli juba hakatud süüdistama terrorismis, välja kutsutud sinna ja tänna ning mõista antud, et „julgeolekuorganid“ jälgivad olukorda. Samuti paistis neile, et erinevalt paljudest muudest konfliktidest on siin tõesti „kaks poolt“ (mitte Hamas ja Iisrael, vaid palestiinlased ja Iisrael), kuid meedias ollakse liialt ühele poole kaldu.)

Võin eksida, kuid mulle on jäänud mulje, et säärane võrdusmärk kultuuritegelase ja moraalse agendi vahel tuleb tänapäeval peaaegu et automaatselt. Arusaadav, sest kas ei olegi suur osa kultuurist moraal? „Seadus määrab ära eetika kõige alumise piiri,“ ütles hiljuti üks kaitsepolitsei töötaja targasti. Ent mis määrab ära selle kõrgema piiri? Või õigemini – kes?

Oleksin ma usklik, siis küsimust ei tekiks, kuid paraku pole sedagi õnne antud. Ilmalikus maailmas on suur osa moraalist ja eetikast sõnastatud mitte poliitika, vaid kultuuri poolt. Andestage see triviaalne mõttekäik, lõpetan rutuga tõdemusse, et nii on õige, nii peabki.

Probleem tekib aga siis – ja mul on eelarvamus, mida ma faktidega vooderdada ei oska, et see probleem on mitte leevenev, vaid üha süvenev –, kui kunstiteose taga seisev kunstnik ei näe oma ühiskondlikku funktsiooni mitte ainult kunstiteose loomises, kus moraal võib end sõnastada, näidata ja ilmutada, vaid hakkab ka ise moraali kehastama. Kunstiteos aetakse sassi iseendaga ning leitakse, et kunstiteoses peituv moraal annab ka teose loojale moraalse mõõtme või agentsuse. Säärase väite eelduseks näib olevat tõdemus, et kunstiteos on eneseväljendus ja järelikult on võimalik ratas panna ka teistpidi veerema ning moraalse kunstiteose juurest jõuda tagasi moraalse eneseni, eetilise autorini. Ent kas see ikka on nii? Kas ei ole kunstnik ja kunstiteos kaks eri üksust? Kas kõiki neid ilusaid sõnu, pilte ja kujutisi ei või luua inimesed, kes hanitavad riiki osaühingu kaudu susserdamisega või kadetsevad kolleegi õnnestumist? (Säästan lugejat nuputamisega, kellest on jutt – eks ikka iseendast.)

Kultuuritegelaste moraalne agentsus ei ole seega automaatne, endastmõistetav, ja ometi kasutatakse seda üha enam. Moraalse kompassi nõela proovitakse paika sättida keset pilkast privileegi­pimedust: villades ärkavad Hollywoodi näitlejate südametunnistused, proovisaalides lööb pärast lõunapausi põlema laiskade lavastajate eetiline majakas. Ricky Gervaisi satiirilised kommentaarid näivad kõnelevat kultuurikangelaste eetikast täpsemalt kui Hegel ja AI kokku.

Pealiskaudne oleks muidugi ka üldistada. Nii kirjeldatud petitsiooni kui ka veel väga arvukate ettevõtmiste taga on inimesed, kes pole silmakirjalikud, mugavad ega pealiskaudsed ning kes elavad peaaegu et askeetlikes tingimustes ausat elu (tean ridamisi näiteid). Võimalik, et alati ei teata iga väikest ajaloofakti, kuid see ei anna õigust neid inimesi naeruvääristada, sest moraalsed üleskutsed pole mõeldud notarile komakohtade täpsustamiseks, vaid üldprintsiipide paika sättimiseks. On ridamisi hetki, kus kultuuritegelaste otsus mitte vaikida on olnud õige, vajalik ja edasiviiv – kahtlemata, ja nende sekka loen ka antud petitsiooni. Minu kreemitatud kätte lõi teeseldud kramp pigem seepärast, et kultuuritegelaste ehk minu moraalne autoriteet on viimastel aastatel devalveerunud selle ülekasutamise tõttu. Me võtame moraalseid seisukohti mitte ainult elu ja surma küsimustes, vaid ka siis, kui teemaks on toitumine, mediaanpalk, metsaraie või maapiirkondade bussiühendus. Kuhu ka ei vaata, kultuuritegelane oma ülestõstetud nimetis­sõrmega on jälle paista.

Muutunud on ka tonaalsus: üleskutsed nihutada silmapiiri on asendunud noomimisega. Nõuda tapmiste lõpetamist või kutsuda üles asuma vastu rõhujale on üks asi, aga ette heita inimestele, et nad käivad liiga sageli Rimis, selle asemel et rahvaluulet koguda, on teine asi. Lühidalt, mulle paistab, et üha sagedamini on kultuuritegelaste moraalne panus ühiskondlikku ellu see, et öelda: te elate valesti. Moraalist on saanud moraliseerimine.

Moraliseeriv on ka kunst ise (ette­vaatamatu, pealiskaudne ja eba­moraalne üldistus). Eriti viimasel kümnendil oodatakse kunstilt väga selgeid seisu­kohavõtte ja sekkumisi ja moraalse ambivalentsi võimalus, veelgi enam, moraalse väite puudumise võimalus tasapisi kängub. Olla kultuuritegelane, see tähendab võimalust ja tribüüni, aga nüüdsel ajal ka peaaegu et moraali lugemise kohustust. Õpetada, kurta, tänitada, noomida, manitseda, ohata, pead vangutada, süüdistada, ette heita, kirjeldustele eelistada hinnanguid, jälgimisele väiteid, ennast kõigest distantseerida ning vaadata maailmale iseenda ehitatud poodiumilt. Õnneks ei pea siingi näitama nimetissõrmega kellelegi anonüümsele, vaid saab näidata iseenda peale – alles hiljuti tuletas noorem kolleeg P. P. meelde ridamisi moraliseerivaid teoseid, millel siinkirjutaja näpujäljed küljes ning kus vaatajale suunatakse näkku süüdistav valgusvihk. Ai-ai! Ai-ai-ai!

Mnjaa, mõtlesin ma pastel de nata’t suus ringi ajades. Kas takistas mind siis alla kirjutamast tunne, et mulle pole lõpuni arusaadav, miks ma olen võtnud kultuuritegelasena endale moraalse juhi rolli – mis seda õigustab? Mnjaa, mnjaa, mnjaa – olen kirjutanud Lissaboni luksus­hotelli hommikusöögilauas märkmikku. Akna taga liikus õdusas tuules palm, üle meie lendasid lennukid, mind teenindati hästi, lugupidavalt.

Eelmisel õhtul olin hiigelsuures lossis banketil. Loss oli vana ja kõle, enamik ruume kütmata ning riidega kaetud seintest õhkus niisket kopituslõhna. Üüratud peeglid olid pooleldi paakunud, nii et kui nende ette astuda, nägid oma nägu hädavaevu.

Vaibad olid kulunud, nende muster tuhmunud. Rõduuste alla olid pandud väikesed peenikesed liivakotid, et natuke külma õhu sissevoolu takistada ning banketisaali olid toodud mõned puhurid, kuid elektrisüsteem ei pidanud vastu ja viis-kuus korda kustusid kõik tuled ning saalitäis rahvast istus vana lossi peosaalis kottpimeduses.

Palju ebamoraalset juhtus tol õhtul. Lauldi Arvo Pärdi laulu Kristuse kiituseks ja vaevalt jõudis kiitus lõppeda, kui kellegi telefon helises. Oh ajad! „Aafrika on tulevik,“ ütles minu kõrval kohaliku välisministeeriumi kantsler. „Me peame kuulama, mida neil öelda on. Aga me ei oska.“ Tõsi, mõtlesin ma selles vana Euroopa hääbuvas kantsis. Teist inimest kuulame järjest vähem, oleme enesekesksed, ainult teeskleme empaatiat, kuigi tahame, et kõik mõtleksid … (ja nii edasi). Vajusin oma mõtetesse ega kuulanud, mida kantsler edasi rääkis. Siis sain aru, et ta oli saanud sõnumi: Trump ründab ilmselt Iraani. Tundsin rõõmutuksatust, küll on tore mees see Donald Trump, nätaki! annab kurjale vastu vahtimist. Teisel pool lauda rääkis kohalik droonitootja, kuidas tema droonid tapavad palju venelasi ning olin rõõmus ka tema üle. Tõstsime tooste, vanas lossis kogu selle Euroopa eliidi keskel istusin ka mina. Küll maitses portvein hea. Küll tundsin rõõmu, et saan olla omasugustega, kes me mõtleme ja tunneme sarnaselt. Akna taga vajus päike looja, hakkas lõppema ka õhtu. Elekter kadus veel korra, siis tõusime ja trügisime välja­pääsu poole.

Umbes sel ajal meenus, kuidas juba kümmekond aastat tagasi olid Édouard Louis ja Geoffroy de Lagasnerie soovitanud debattidest tagasi tõmbuda, mitte osaleda teatud teemades ja seeläbi neid närtsitada. Ja samal ajal soovitasid nad midagi veel – sekkuda. „Nii tihti kui võimalik,“ kirjutasid nad. Seda need petitsiooni koostajad tegidki. Mina ei teinud. Miks? Ei, mul ei olnud mingit suurt plaani, kavalalt läbimõeldud eetilist hoiakut. Ma lihtsalt ei kirjutanud. Ju ma siis tundsin, et mul lihtsalt pole õigust. Ei rünnanud Trump Iraani valitsejaid, ei lõpe konflikt Gazas, ei kirjutanud mina alla – globaalsed moraalsed katastroofid.