Keha seda teab 

URMAS LÜÜS, sepp

Urmas Lüüs

Tommy Söderlund

Sepana töötades kasutan materiaalset intelligentsust, seda muidugi eluterves koostöös näiteks sõnastava verbaalse ja emotsionaalse intelligentsusega. Elu on püsinud katkematus uute põlvede reprodutseerimise tsüklis oma 3,5 miljardit aastat. Kas pole mitte uhke sugupuu, mida esiemasid pidi tagasi lugeda? Sellest vaid pelgalt 70 000 aastat oleme osanud vajadusi verbaliseerida. 

Kognitiivne revolutsioon pani inimsoo laastava viirusepideemiana lahvatama, Homod vallutasid maailma, kõik eelnenud miljardid ajasime läbi kehakeeles. Ma võrdleksin kehakeelt ja materiaalset intelligentsust alateadvusega. Toimib, aga kurat teab, kuidas. Eriteenistujaid õpetatakse lausa kehakeelt lugema, selles oskavad valetada vaid tõelised kurjameistrid. Sepatööd tehes kasutan suurel hulgal oskusi, mida ma ei mõista selgitada, küll aga ette näidata. Nimetagem neid vaikivateks teadmisteks.  

Me suudame neid teadmisi omandada ja rakendada, aga mitte selgitada. Lihtsaim viis mõnda sellist ette kujutada oleks mõelda näiteks rattaga sõitmisele. Tean, et oskan seda. Kui keegi annaks suvalisel hetkel jalgratta, hüppaksin sadulasse ja kukuksin väntama, ümber ei kukuks. Kui aga keegi, kes pole kunagi elus rattaga sõitnud, küsiks, kuidas seda teen ja kas selgitaksin nii, et pärast temagi kukkumata sadulas püsiks, jääksin jänni. Ka kõige detailsemad matemaatilised maatriksid ja füüsikavalemid ei suudaks vahendada seda teadmist. 

Keha koordineeritav infohulk, mida vaja korraga rakendada, käib loogilisele mõtlemisele üle jõu. Vaid vaikiv keha on võimeline seda haldama. Vaikivaid teadmisi pole võimalik teooria toel ära õppida, vaid nende keskel tuleb küpseda nii, nagu väike laps maailma matkib. Küpsemine aga võtab aega, ajab juured sügavale pinna alla, põrgusse välja. Sinna, kus toimetab alateadvus.