Ars longa
„Siin sees on inimene / mõmises Starkopf / toksides saapaninaga kivi,“ kirjutab luuletaja ja kunstnik Suumani Sass. Umbes samasuguse mõttega tuli sajandeid varem välja ka Michelangelo, öeldes, et marmoriplokis on juba valmis skulptuur – tuleb vaid eemaldada üleliigne materjal. See mõte tõenäoliselt Suumani värsirea allikaks ongi. Mõlemal juhul põrkab üks keha vastu teist ja teeb sellega midagi, muudab selle vormi, sünnitades ka midagi uut. Kunstis ja muusikas on vormid küll käegakatsutavad, jõuavad helina kõrva või lainena silma, füüsilised ja objektsed, aga ka hingestatud, täidetud vaimu ja mõttega.
Veel üks kehaline tsitaat, mis paljudele ühe reana tuttav nii kontra- kui ka peavoolust: „Kui taju uksed puhastataks, ilmneks inimesele kõik nii, nagu see on, lõpmatuna.“ Müstik William Blake’i stroofide mõte ilmneb aga tema tekstis natuke eespool: ta lubab kasutada põrgulikke aineid (hapet), et söövitada vaskplaati nii, et sellest jääks järele vaid oluline, sinna kunstniku käega veetud vaod. Need ained peaksid lahustama peale üleliigse materjali ka keha ja vaimu vastuolulisuse idee. Plaadilt saadud tõmmises ilmnebki vabastatud lõpmatus.
Kui sõitsin eelmise aasta 2. novembril Tartusse, et sealt äärelinnast osta üks Voxi 15vatine kitarri lampkombo, siis ilmus täiesti juhuslikult samal päeval biitlite, kunagiste n-ö Voxi artistide viimane singel „Now and Then“, mille vokaali oli John Lennoni kassetidemolt välja puhastanud Peter Jacksoni tiimi treenitud tehisintellekt. Kuulasin lugu koos lastega, kes olid just kuumas biitlifaasis. „See on kuidagi … kurb,“ ütles poeg seepeale. Jacksoni toodetud videol hüppavad virtuaalsed biitlid stuudios nii, nagu nad ei ole veel kunagi hüpanud. On ilmne, et tulevikus on artisti elu ehk parim aeg vaid loomingu esimene, kehaline etapp – ja edasine venib kuhugi lõpmatusse. Kas aga neid kahte lõpmatust on võimalik ühendada?