Alpikellad

JOONAS HELLERMA, kultuuriajakirjanik

Joonas Hellerma

Sillerkiil / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Maailma kõrgemad mäed vallutas inimene üsna hiljuti. Varem usuti, et mägedetipud on pühad, sest nad on jumalate elupaigad. Jumalaid ei tohtinud ärritada, nendest sõltus inimese heaolu, käekäik ja saatus. Aga usk jumalatesse murenes. Mida enam jumalad taandusid, seda kõrgemale mägedesse inimene tõusis. Viimaste, kõige kõrgemate tippude vallutamise ajaks oli tee jumalatest vaba, ainsaks takistuseks füüsilised raskused – mägede vallutamine on olnud üks võimalus saada ise millekski enamaks. Kui mitte jumalaks, siis vähemasti kangelaseks, keda mäletatakse ja meenutatakse aegade raamatutes.

Ent mitte kõigi nimesid ei kirjutata üles kuldtähtedega. Kõrgmäestikes ei kehti inimlikud tavad. Alpinistid jutustavad külmunud koolnutest, keda seal ülal keegi hukkumiskohast ära ei vii, veel vähem leinatalituse korraldaks või maha mataks. Liiga palju on mängus, et vaevaliselt rühkivad alpinistid tundmatuid hukkunuid alla riskiksid tuua.

Sattusin sellistele maastikele kunagi Alpides matkates. Kõrgel mäekurul puhus vali tuul, hakkas sadama vihma, udumassiivid sõudsid mööda sügavaid järsakuid ja halle kaljumaastikke. Vaatepiltide ilu naelutas väsinud keha paigale. Aga see oli ohtlik. Kogu aeg tuli liikuda edasi, et õhtuks alla orgu jõuda. Aegamisi ja ettevaatlikult laskudes, ümberringi ainult pilved, kaljud ja udulaamad, hakkasid korraga kostma karjakellad. Need oli lambad, kelle karjakellade kõlin seda karmi mägimaastikku viivuks läbistas: kill-kõll, kill-kõll. Kuulen neid vahel siiani kõrvus. Nende kostmine oli elu hääl, mis andis teada, kuhu mina kuulun: kuulun elule.

Seal all on tuksuvad südamed, seal on vereringlus, seal on kõik need eluavaldused, mis on mingil salapärasel moel suutnud ületada nood stiihilised ja pealtnäha elutud jõud, mis valitsevad mägesid ja nende tippe. Lõputu olematuse sees on elu ja see kostab sealt alt, nendes alpikellade kõlksumises. Inimene on südamega loom, kes oma ihu poolest kuulub elu juurde. Mägede tipud on talle kauged ja võõrad, nende ilu ja suurus paistab kõige paremini eluküllasest orust. Seal ülal on surma valdused, mille saladust teab ainult jumal.