Meie seast on lahkunud noor ja palju jõudnud muinsuskaitsja ning arhitektuuriajaloolane Madis Tuuder. Tema lahkumine jätab tühjuse, mida on raske sõnadesse panna – nii inimlikus kui ka erialases plaanis.
Ida-Virumaal sündinud, kasvanud ja elanud Madis Tuuder õppis Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitset ja restaureerimist ning magistriõppes kunsti ja kultuuriantropoloogiat. Niikaua, kui poliitilised olud lubasid, tutvus ta mitmete ekspeditsioonide käigus Venemaa eestlaste diaspooraga, aga ka ingerlaste ja teiste soome-ugri rahvaste käekäiguga ning jagas saadud teadmisi kodumail. Ta töötas Muinsuskaitseametis ning viimased 15 aastat Narva linnavalitsuse muinsuskaitse vaneminspektorina.
Madise süda kuulus Ida-Virumaale. Ta oli suur Ida-Virumaa patrioot, kes pöördus pärast ülikooliõpinguid sinna tagasi ning pühendus sealse kultuuriliselt kireva ja dissonantse pärandi mõtestamisele ja esiletõstmisele. Ta ei vaadelnud Ida-Virumaad pelgalt uurimisobjektina, vaid elava, mitmekihilise kultuuriruumina, mille inimesi ja lugusid ta oskas märgata, mõista ja edasi anda.
Madis Tuuderi töö muinsuskaitse ja ruumiloome valdkonnas on olnud silmapaistev. Eriline oli aga tema lookeskne lähenemine hoonetele ja linnadele, mille kaudu suutis ta need paigad inimestele, kui mitte omaks, siis põnevaks muuta. Ta mõtestas oma töid ja tegemisi alati läbi mineviku lugude, mida ta jutustas hämmastava faktitäpsuse ning sõbraliku irooniaga. Madis võttis ajalugu ja paiku sellisena, nagu need olid, ja kohati tundus, et mida nihestatum või ootamatum, seda parem. Oma tšehhovlikes vaatlustes märkas ta väikest ja näiliselt ebaolulist, nägi inimestes, kultuurides ja ehitistes, hoolimata ebatäiusest ja vastuoludest, väärtust ja väärikust. Ta ei olnud oma vaatlusobjektide suhtes kunagi üleolev, vaid alati uudishimulik ja avatud. Valmis uurima ja jäädvustama, et talletada järgmine lugu oma varasalve.
Muinsuskaitsetöö kõrvalt tegi ta väsimatult palju enamat. Madis leidis elust pidevalt midagi, mis on eriline ja huvitav. Tema vaimustumised materialiseerusid arvukates kirjutistes, teadustöödes, näitustes, raamatutes, saadetes ja ekskursioonides. Kõik need olid tema viis suurendada ajaloo- ja muinsusteadlikkust. Kuid ta tegi seda omal moel: kuiv tekst ja esitus ei olnud tema jaoks. Madisele meeldis lugude kaudu ajalugu ellu äratada. Tema linnaekskursioonil viibija koges, nagu juhataks Madis kuulajaid läbi oma privaatse ruumi – iga detail ja kihistus on teada, teada on ka nende kujunemislugu, seotud olnud inimesed, kunagine eluolu ja kombed. Jäi mulje, et ta tundis või vähemalt teadis kõiki Kirde-Eesti väiksemate ja suuremate asutuste juhte, kelle kohta oli tal tihtipeale ka mõni mahlakas lugu vesta. Ning rahvas kuulas, noogutas, mõistis ja elas kaasa. Suuresti tänu Madise tegemistele ei olnud Ida-Virumaa paljudele enam võõras ja kauge, vaid tuttav ja omane. Madis oli mõneski mõttes piirkonna nägu. Kui vaja head tutvustajat ja jutuvestjat, oli ta alati valmis abikäe ulatama, ise neid kohtumisi nähtavalt nautides. Polnud vahet, kas toimus linna tutvustus presidendile või põhikooliklassile, põnevad paigad ja lood olid garanteeritud. Öeldakse, et me näeme seda, mida teame. Madis on aidanud väga paljudel inimestel näha märgatavalt enamat, näha kultuuripärandit selle mitmekülgsuses ja saada aru ajaloo keerdkäikudest.
Madis armastas inimesi. Tal oli haruldane anne tabada inimese olemust ja leida temaga ühine keel. Tema suhtluse aluseks oli armastus ja osavõtlikkus. Ta oli kui liim, mis ühendas erineva tausta, huvide ja maailmatunnetusega kultuuriinimesi, luues enda ümber tähenduslike ja siiraste suhtlussidemete võrgustiku.
Madises põimusid akadeemilise teadlase sügavus ja raamidesse mitte mahtuva elu nautiva hinge vabadus. Ta võttis igast hetkest viimast – olgu selleks südamest antud loeng, inspireeriv ekskursioon, elav arutelu ametlikul koosolekul või hoogsad tantsud EKA koosviibimistel. Madis oli koloriitne kuju, kellega koos viibides juhtus alati midagi ootamatut. Madisega meenub palju värvikaid seiku või lausa pööraseid seiklusi ekspeditsioonidelt üle piiri ida poole või tema kodukohast Narva-Jõesuust.
Madis oli üks Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala varasema lennu esindajaid – muinsuskaitsja, kelle põhjalikkus ja pühendumus seadsid lati kõrgele kõikidele järeltulevatele põlvedele. Kui kedagi sai pidada elavaks entsüklopeediaks, siis just Madist, kes ei väsinud kunagi üllatamast mahlakate infokildudega.
Jääme igatsema Madise rõõmsameelsust, soojust, asjalikkust ja pühendumust – sõpra ja kolleegi, kes tegi kõike südamega, kohati elupõletava kirega. On inimesi, kes jätavad endast maha valguse. Madis oli üks neist.
Jäägu lõppu kõlama Matu lemmiku Viktor Tsoi ja Kino laulusõnad laulust „Rahulik öö“ („Спокойная ночь“):
Katused värisevad päevade raskuse all,
taevane karjus karjatab pilvi
linn tulistab öösse valgusvihke,
kuid öö on tugevam – tema võim on suur.
Neile, kes heidavad magama – rahulikku und.
Rahulikku ööd.
Neile, kes heidavad magama – rahulikku und.
Rahulikku ööd.

Muinsuskaitseameti sõbrad ja kolleegid

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond

ICOMOSi Eesti Komitee

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond

SA Narva Muuseum

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Narva Linnavalitsus

Eesti Akadeemiline Ingerimaa Selts

Vaivara Sinimägede SA

Edise Linnus SA

Eesti Arhitektide Liit