Maailmapoliitika koletislik banaalsus kujuneb sedamööda, kuidas imperialistlik vägivald ajapikku normaliseerub. See juhtub siis, kui piisavalt paljud ignoreerivad jõupoliitikaga põhjustatavaid kannatusi, ei tõsta häält, keelduvad iseseisvalt mõtlemast ja lihtsalt lähevad vägivallaga kaasa. Selliseid mõtteid on väljendanud Hannah Arendt teoses „Eichmann Jeruusalemmas”, väites, et Eichmann oli võimetu iseseisvalt ja kriitiliselt mõtlema. Eichmann oli SS-ohvitser, kelle ülesandeks oli juutide ja teiste tsiviilisikute transpordi korraldamine koonduslaagritesse. Kohtuprotsessil väitis ta korduvalt, et on süütu, sest üksnes „täitis käsku“. Arendt ei näe Eichmanni olekus ega käitumises midagi deemonlikku. Tema kurjus on Arendti meelest banaalne, sest pealtnäha tavaline inimene pani toime või aktsepteeris kuritegusid pelgalt „käsku täites“, mitte otsuseid tehes ja ise käske jagades.

Siinkohal keskendume küll Trumpi administratsiooni 3. jaanuari rünnakule Venezuela vastu ja riigi presidendi röövimisele, kuid näitame koletisliku banaalsuse mõiste kaudu, et seda laadi vägivald on struktuurne, mitte erandlik. Trumpi tegevuse normaliseerimise on teinud võimalikuks varasemad rahvusvahelise õiguse rikkumised, sh Bideni administratsiooni otsus soosida Iisraeli genotsiidi Gazas. Suurriiklikus poliitikas väljakujunenud seaduspära „tugevad saadavad korda, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad“, kui kasutada Thukydidese kuulsaid sõnu, millega õigustatakse ja taastoodetakse vägivalda poliitika normaalse osana.

Bideni rahvusvahelise õiguse varjamatu eiramine kinnistas karistamatuse. Trumpi tegevus tugineb sellele karistamatuse vundamendile, ent ajendatuna veelgi suuremast imperialistliku rüüstamise ihast (pange tähele, kuidas tema vallutuste nimekiri iga päevaga pikeneb). Lisaks näeme, kuidas teiste seas töötab Venemaa aktiivselt reegliteta maailma kujundamise nimel. Nagu teatas USA kaitseminister Hegseth pärast Venezuela ründamist, näidates üles oma üha kasvavat imperialistlikku isu ja peegeldades teise imperialistliku võimu (Venemaa) taktikat: „Ameerika vaenlased on valvel ja Ameerika saab oma tahet projitseerida kuhu iganes ja millal iganes.“ Kas see ei meenuta George W. Bushi ning Iraagi ja Afganistani katastroofi?

Kameruni teoreetiku Achille Mbembe käsitluses pole vägivald mitte sündmus, vaid protsess. Reaalsuseks, osaks poliitilisest loogikast, saab see korduvate tegude kaudu. Eichmanni tegevuse banaalsuse tegi võimalikuks varasem vägivaldne poliitika (nt Saksa kolonialism, natside „lõpplahenduse“ plaan, Wannsee konverents ja Weimari vabariigi läbikukkumised). Samamoodi oleme pikka aega olnud tunnistajaks valikulisele suhtumisele imperialistlikku vägivalda. Seega, nagu Mbembe ja paljud teised kolonialismi ja selle tagajärgi käsitlevad autorid on soovitanud, tuleb uurida, kes otsustab, kelle elu loeb ja kes on asendatavad ning mida see poliitiline loogika on kaasa toonud.

2026. aasta 3. jaanuaril viis USA Venezuelas läbi sõjalise erioperatsiooni – iroonia ei jäänud meile märkamatuks – koodnimega „Absolute Resolve“, mille käigus rööviti president Maduro ja tema naine Cilia Flores. Enne operatsiooni külvasid ameeriklased piirkonnas kuude kaupa hirmu ja ähvardasid sõjalise jõuga. Oktoobris lubas Trump CIA-l Venezuelas salaoperatsioone läbi viia. Lisaks kehtestas ta sanktsioonid Venezuela naftatankeritele ja pommitas riigi ranniku lähedal aluseid, mida väidetavalt olevat kasutanud inimkaubitsejad. 2. septembri pommitamist on nimetatud ka sõjakuriteoks.¹

Väidetavalt ei ole Venezuela režiimi­vahetus olnud kunagi USA eesmärk. Nüüdseks on selge, et eesmärk oli kehtestada USA kontroll Venezuela naftatootmise üle: „Maailma suurimad energiavarud ei saa jääda Ameerika Ühendriikide vastaste jõudude kontrolli alla,“ selgitas USA alaline esindaja ÜRO juures Mike Waltz.² Trump möönis juba oma esimesel ametiajal, et USA peaks viima naftavarudega seotud kaalutlustel väed Venezuelasse, maailma naftarikkaimasse riiki. Halva juhtimise, korruptsiooni, kuritegevuse ja USA sanktsioonide tõttu ei ole seal kahjuks suudetud oma loodusvarade pealt teenida ning riik on üks väiksemaid nafta eksportijaid, andes vähem kui 1% maailma naftaekspordist. Seevastu USA on maailma koguselt teine toornafta eksportija, kuid varud kahanevad kiiresti.

Nüüdseks on Trump ähvardanud tungida ka Gröönimaale, Kuubale, Iraani, Mehhikosse ja Colombiasse. Kuigi globaalne lõuna on USA teguviisi suures osas hukka mõistnud, on globaalse põhja reaktsioon jäänud üsna taltsaks. Euroopa Liidu üleskutse „vaoshoitusele“ näitab ELi juhtkonna poliitilist mõttelagedust. Koletislik banaalsus ei teki tühjalt kohalt, vaid põhineb varasemal tegevusetusel või vägivaldsel poliitikal. Imperialistliku vägivalla normaliseerimisega õõnestatakse ka seda vähest, mis on säilinud reeglitel põhinevast korrast pärast Ukrainat ja Gazat ning suutmatust piisavalt reageerida Sudaani, Kongo DV, Jeemeni ja paljude muude riikide kannatustele. Nii pole väljapääsu suurriikide imperialistlikust surmatantsust, kus loeb, kes kelle esimesena üle trumpab.

Tänapäeva maailma koletislik banaalsus seisneb selles, et imperialistlikust vägivallast on saanud atraktiivne poliitiline valik, mis on kaasa toonud tõsised tagajärjed rahvusvahelisele õigusele. Tuleks küsida, miks ühel juhul – Venemaa agressioonisõja puhul Ukrainas – imperialistlikku vägivalda hukka mõistetakse, seoses USA rünnakuga Venezuela vastu seda aga nii veendunult ei kritiseerita. Küsimus ei peaks olema ainult selles, kas rahvusvahelist õigust kuritarvitatakse, vaid ka, miks ja kuidas seda tehakse.

Pole saladus, et rahvusvahelist õigust ei rakendata kõikjal maailmas ühtmoodi, vaid seda kujundavad rassistavad struktuurid, mis ammutavad jõudu nõrkade ja tugevate ning tsiviliseeritute ja tsiviliseerimatute binaarsest vastandamisest. Rahvusvahelise õiguse valikuline kohaldamine võimaldab näiteks õigustada Maduro vahistamist sellega, et ta on „narkoparun“, kuid mitte vahistada Netanyahut genotsiidi toimepanemise eest. Lisaks õigustab sellisele arusaamale tuginev maailmapoliitika mõne riigi käsitlemist „kuritegelikuna“ ning „arengut“ või „vabadust“ vajavana, samal ajal kui teisi käsitletakse vabaduse pakkujatena.

Venezuelal on olnud USAga pingelised suhted, eriti pärast Maduro eelkäija Hugo Cháveze võimuletulekut 1997. aastal. Trump on vastasseisu veelgi süvendanud. Endise FBI direktori Andrew McCabe’i sõnul ütles Trump juba esimesel ametiajal, et Venezuela on „täpselt see riik, kelle vastu peaksime sõtta minema, neil on tohutu palju naftat ja nad on otse meie külje all“³. Riigisekretär Rex Tillerson ja teised administratsiooni liikmed veensid tookord Trumpi eskaleerimisest hoiduma.

2025. aasta teises pooles pöördus Trump tagasi oma vana stsenaariumi juurde. Ettekäändeks toodi Maduro demokraatliku legitiimsuse puudumine. USA ja paljud teised – sealhulgas EL – on keeldunud tunnustamast Madurot pärast seda, kui ta 2024. aasta valimiskaotuse järel siiski võimule jäi. See on kahtlemata oluline asjaolu, sest Madurol tõepoolest puudub demokraatlik legitiimsus, kuid paraku kasutab Trumpi administratsioon seda ettekäändena oma imperialistlike manöövrite tegemiseks.

Trump püüab piirkonnas võimu kindlustada, põhjendades seda „mõjusfääride“ kohta käivate väidetega, jättes mulje Monroe doktriini taaselustamisest. Trumpi ahvatlevad ka Venezuela hiiglaslikud naftavarud ning ta on väitnud, et Venezuela viimase aja valitsused on sisuliselt USA-lt naftat varastanud. Taustaks olgu öeldud, et Venezuela natsionaliseeris naftavarud 1976. aastal, sundides Exxoni ja teised Ameerika ettevõtted riigist lahkuma.

2007. aastal pidas toonane president Hugo Chávez välisettevõtetega naftalitsentsilepingute läbirääkimisi, nõudes Venezuela riiklikule naftatootjale PDVSA kaevandamises enamusosalust. Enamik nõustus sellega, kuid USA ettevõtted, näiteks ExxonMobil, vaidlustasid Venezuela otsuse arbitraažikohtus. Venezuela kaotas arbitraažimenetluse ja asus maksma miljardeid dollareid kahjutasu, kuni USA kehtestas riigile sanktsioonid, mis peatasid Venezuela naftaekspordi ja riik ei suutnud enam kahjutasu maksta.⁴ Niisiis saab USA süüdistada Venezuelat „varguses“, blokeerides samal ajal kõik võimalused riigil oma võlgu tasuda. Järelikult saab Venezuela täbarat olukorda ära kasutades õigustada ka interventsiooni. See pole ajaloos esimene kord, kui imperialistlik võim midagi sellist korda saadab.

Trump on ilmselgelt huvitatud eeskätt Venezuela naftast, mitte riigi korrapärasest üleminekust demokraatiale. Teated, et Maduro röövimine korraldati riigi seest tuleva toetuse abil⁵, üksnes kinnitavad seda. Kuidas saab oodata rahumeelset ja demokraatlikku üleminekut, kui USA toetab Venezuela eliidi kahtlasi taotlusi saavutada naftalepingute sõlmimisel eeliskohtlemine? Tegelikult on USA sõjakas suhtumine Madurosse ajendatud sellest, et viimane keeldus allumast USA naftahuvidele. Lõppude lõpuks, samal ajal kui Trumpi administratsioon süüdistab Madurot rahvusvahelises narkokaubanduses, anti hiljuti armu endisele Hondurase juhile, süüdimõistetud narkokaubitsejale Juan Orlando Hernándezele, mis näitab, et narkootikumid pole siin kõige olulisem küsimus.

Trumpi vägivald Venezuelas ja selle mõju meie maailmale peidavad endas nelja koletisliku toimimise kihti, mida on paljude teiste seas taastootnud ka Eesti välisminister Margus Tsahkna. Esiteks on riiki sissetungimine ning presidendi ja tema abikaasa röövimine ÜRO põhikirja (täpsemalt artiklite 2, 3 ja 4) ränk rikkumine hoolimata sellest, et Maduro ei olnud ilmselgelt demokraatlikult valitud legitiimne president. Teiseks ei ole enamik lääne riigijuhte tõenäoliselt kättemaksu hirmus Trumpi administratsiooni otseselt hukka mõistnud, ehkki inimrööv ja sellele järgnenud rünnak on ebaseaduslikud. Seejuures on paljud, sealhulgas EL, rõhutanud Maduro puhul demokraatliku legitiimsuse puudumist, rõhutamata aga USA üleastumist ning seeläbi õigustades tema teguviisi. Kolmandaks jäljendab Trumpi imperialistlik välispoliitika Putini „erioperatsiooni“ Ukrainas, mis viitab sellele, et ka läänes (ja potentsiaalselt kogu maailmas) on pead tõstmas sõjakas välispoliitika, mille tagajärjed on tõsised. Neljandaks on valikuline reageerimine muutnud imperialistliku vägivalla rahvusvahelistes suhetes atraktiivseks.

Mis teeb imperialistliku vägivalla üleüldse võimalikuks? Mis on teinud võimalikuks Putinid, Trumpid, Netanyahud ja paljud teised? Gazas toime pandud genotsiidi ees silma kinnipigistamine või selles aktiivne osalemine, andes Iisraelile miljardeid dollareid abi, nagu seda tegi Bideni administratsioon, on jätnud USA-le vähe alust ülejäänud maailmale normide ja rahvusvahelise õiguse teemal loengut pidada. Teine tunnusjoon, mis iseloomustab Trumpi administratsiooni – ja paljusid teisi imperialistlikke jõudusid ning nende käsilasi üle maailma –, on katsed avalikkust veenda, et nende banaalselt koletislik tegutsemine on normaalne, vapper, julge, ettenägelik ja lõppkokkuvõttes tark. Nad üritavad luua poliitikat, mis vabandaks rahvusvahelise õiguse hävitamist rahvusvahelisest õigusest ja vabadusest tulenevatel kaalutlustel.

Ka Eesti välisministri Margus Tsahkna hiljutine avaldus on täielikus kooskõlas banaalse koletislikkuse loogikaga, sest tema sõnul „Maduro pärast me pisaraid ei vala“. Ühe meediaanalüütiku sõnade kohaselt peab Eesti teadma, kes on „peremees“. Kuid selline koletislik banaalsus ei erine sugugi Putini omast, kes üritab meid veenda, et püüab päästa Ukrainat natsismist. Kas me tõesti arvame, et Tsahkna ametivend Lavrov valaks Zelenskõi pärast pisaraid? Sarnast seisukohta väljendab ka Jaak Aaviksoo hiljutises arvamusloos, kirjutades, et Eesti „avalik välispoliitika on tasapisi trivialiseerunud, koosnedes suures osas mustvalgetest loosunglikest seisukohtadest, mis jagavad maailma Eesti- ja kremlimeelseteks“. ⁶

Tuleb küsida, kuidas on Trumpi imperialistlik välispoliitika läänes paljude silmis võimalikuks ja isegi seeditavaks muutunud. Vastamiseks peab vaatama tagasi USA poliitilise käitumise ajalukku, kus on alati leitud, et USA imperialistlik vägivald ei ole probleem (mõelgem näiteks Panamale, Tšiilile, Vietnamile ja Nicaraguale). Oleme teatud inimeste kannatustele teiste omast vähem tähendust omistanud ja seeläbi rahvusvahelise õiguse toimimisse ebaõiglust külvanud. Praegu on reeglitel põhinev kord tõepoolest sügavas kriisis, kuid olukord pole läbinisti uudne. Maailmapoliitika koletislik banaalsus ning selleni viinud sammud tuleb kihiti lahti harutada, kui soovime peatada imperialistliku vägivalla normaliseerimise ja selle üha süveneva kinnistumise.

Inglise keelest tõlkinud Margus Elings