Võib oletada, et Eeva Pargi luulekogu „Hundirattas“ küpses seitse aastat. Pargi eelmine luulekogu „Metsalise loits“ ilmus 2018. aastal. Vahepeal on ilmunud ka mälestusteraamat „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ ja samuti mälestusliku koega „Ringmäng ehk Aedniku 12 kuud“, kuid „Hundirattas“ erineb neist nii žanrilt kui ka teemadelt.
„Hundirattas“ algab küll justkui „Ringmängu“ jätk sisekaemusliku aiapildiga ning selles näib leiduvat ka mälestusi, aga mitte ainult. Teose küllaltki erisuguseid tekste seob hundi ja ratta motiiv.

Kuidas „Hundirattas“ on valminud?
Kui küsida, kuidas tehakse hundiratast, annab Google vastuseks, et hundiratas on akrobaatikavõte, kus jalad on laiali, käed on maas ja keha pöörleb ümber oma telje. Nii et ehkki selle võtte harjutamiseks võib kuluda seitse aastat, siis selleks, et see ära teha, tuleb kartmatult hoogu võtta ja käed maha asetada. Minu puhul see just nii läkski, sest kui proosa on mulle töö, siis avaldatud luule on alati julgustükk, oma sisima mina mängu­panek.
Kuid täpsemalt teie küsimusele vastates: eelmisel talvel, kui pidin ühe lubaduse tõttu Eduard Vilde loomingusse süvenema, jäi mul pooleli pikem käsikiri. Nimelt süvenesin Vildesse liiga põhjalikult, kirjutasin Vildest ja Born­höhest lausa näidendi „Igavikumehed“, mis peagi Margus Kasterpalu taktikepi all ka esietenduseni jõuab [näidend on ilmunud septembrikuu Loomingus – toim]. Mõistes, et pooleli jäänud käsikirja juurde niisama lihtsalt tagasi pöörduda enam ei saa, otsustasingi oma arvuti­avarusse pillatud luuletused üle vaadata. Ning siis tulid juba ka uued tekstid, sest sõna ise, kui tal on mingitki kaalu, paneb su pea tööle, kas sa tahad või ei taha.
Olin ühtlasi veendunud, et pean selle luulekoguga nagu kerjakotiga kirjastuste ustele hakkama koputama. See, et kirjastus Hunt, Kätlin Kaldmaa, selle kohe vastu võttis ja heaks kiitis, oli mulle suur üllatus.

Jan Kaus kõneleb „Hundiratta“ järelsõnas looduslähedusest ning tal on kahtlemata õigus. Samavõrra kui looduslähedus on teoses esil inimlähedus, inimläheduseigatsus ja -võimatus. Mis märksõnad on kesksed teile endale?
Kõik märksõnad ja küsimused on luules ikka need ja samad. Kui Jan Kaus mainib „Hundiratta“ järelsõnas „igatsust kasutada looduskirjeldust wittgensteiniliku redelina“, siis jah, päris kindlasti isiklikustan ma kõiki eluvorme, sest wittgensteinilikult: „maailm on kõik, mis on juhtunud“ (või teises tõlgenduses – tõsi).
Ehk on see saanud alguse minu lapsepõlve maasuvedest või siis Kreutzwaldi „Reinuvader Rebasest“, Richard Rohu loomajuttudest, aga elusloodus on meiega niivõrd tihedas eksistentsis, et seda meist eraldades jääme väga üksildaseks, jäämegi tõtt vaatama vaid tehismaailma ja -aruga. Nii et minu inimeselähedusigatsuses on ka elusolendiks olemise tunnetus, mis siin metsaserval elades iga päev tõeks saab. Selle aasta esimesel päeval kohtasin ma Sakust koju sammudes silmast silma ilvest.

Mis teid kirjanduses praegu intrigeerib või rõõmustab?
Tunnistan, et selles osas valitseb mu peas suur segadus. Raamatuid ilmub niivõrd tihedas taktis, et kõigega kursis olla on peaaegu võimatu. Märgin siiski ära Carolina Pihelga „Lõikejoone“ ning Aliis Aalmanni novellikogu „Kes aias“ – nendes on juba selgesti eristuv oma hääl, mis minu silmis on üks hea kirjanduse mõõdupuid. Livia Viitoli „Kaks muusat“ ning Toomas Haugi „Kuramaaži lõpp“ on teosed, mida praegu huviga loen.
Samal ajal aga oli, ja täiesti üllatuslikult, minu n-ö Vilde aasta lõpuspurdina avastuslik lugemiselamus „Mäeküla piimamees“, nii et mõistan suurepäraselt, miks kirjutas tänane tähtpäevaline A. H. Tammsaare [sündis 30. jaanuaril – toim] Eduard Vilde juubeli puhul: „Ning astugem ikka esirinnas, aina esirinnas, sest kes inimeses sõnastab igaviku, sel on õigus esirinnas kõndida …“

Olen mõnikord mõelnud lausele, millega võtsite 2014. aasta sügisel Vilde muuseumis esinedes kokku eesti ja soome avalikkuse erineva suhtumise kirjanikku: „Sa pead siin olema nii tagasihoidlik, et olla edasipüüdlik.“ Kas see on endiselt nii?
Kas ma tõesti ütlesin nii … Mingi tõetera selles muidugi on. Kuna olen nagu miss Marple, kes kogu aeg mingeid ogaraid paralleele tõmbab, siis tulebki mulle meelde muinasjutt kuningast, kes käskis vaesel, aga targal neiul tulla lossi – mitte riides ega ka mitte alasti, mitte jala ega ka mitte hobuse seljas … Kirjanduses on seis natuke sama: esiletrügimist peetakse halvaks tooniks, aga samal ajal pead sa „olemas olema“ ning tasakaalu leidmine nende kahe vahel on üks paras kunsttükk. Minu kohta on kirjutanud Doris Kareva, et ma olen „nähtamatu rüütel“. See „nähtamatus“ on olnud mulle hea kaitsekilp.

Meie vestlus ilmub 30. jaanuaril, eesti kirjanduse päeval. Kas teil on selle tähtpäevaga seotud tavasid või plaane?
Kuna siin Jänese talus on kõrge lipuvarras, siis tõmbamegi eesti kirjanduse päeval lipu lehvima. Kunagi oli see Kanadast pärit peenvillane lipp, mu tädi Salme Ekbaumilt kingiks saadud ajalooline, Eestist põgenedes kaasa võetud sinimustvalge, kuid kodumaa karmid tuuled puhusid ta varsti narmendavaks. Kirjandus aga on mu elus olnud juba väga varajasest mäletamisest peale, nii võingi öelda, et see tähtpäev on minu puhul lõppematu „pidu sinus eneses“.