Üldiselt võib ruumid jagada kaheks. On ruume, mis on määratud ja ehitatud kindlate funktsioonide täitmiseks. Sellistel ruumidel on kindlad füüsilised omadused, mis kutsuvad inimesi neid kasutama.¹ Sama palju leidub ka määratlemata ruume, millel puudub kindel funktsioon või mis jäävad piiritletud ruumide vahele.

Igaühel tekib ruumi kogemisel sellega isiklik suhe või mulje ja ruum saab tähenduse.² Peale esmase funktsiooni või funktsioonituse on needsamad määratletud ja määratlemata ruumid kõik potentsiaaliga. Potentsiaal võib tähendada nii ruumi identiteeti, ruumiomaduste rohkust kui ka muutumist ajas. Mida vähem ruum on määratletud, seda rohkem võimalusi see pakub.³ Sellistest ruumidest areneb välja kasutaja ja ruumi vaheline dialoog. Seda kahekõnet kujundavad jõud, mida kohe ei pruugita märgata ega teadvustada. Needsamad jõud kutsuvadki ruumi avastama, tekitavad emotsioone ja sunnivad teistega suhtlema – seda kõike võib nimetada pingeks ruumis.⁴

Pinge on emotsionaalne seisund, milles arhitektuur ületab materiaalsuse, laseb ruumi ja vormi vahelisel dialoogil ruumielamust dikteerida.⁵ Pinge on ruumiomadus, mis defineerib ruumi, kuid pole kasutajale alul nähtav. On tõsiasi, et pinged toovad ruumis eksisteeriva ootamatuse ja ajaloo vähemalt viivuks esile. Eesmärk on panna kogeja ümbritsevas kahtlema, sest ainult siis näeb ta maailma uue nurga alt.⁶

Pinged

Kuigi nimetatud pingeid kogetakse ruumides lõputul hulgal, olen pööranud tähelepanu kolmele neist: läveruum, poolik ruum ning heitmaa.

Läveruumiks pean üleminekutsooni, milles inimene pole ühest ruumist lahkunud ega teise veel sisenenud – ta paikneb vahepeal ja ebaselguses.

Poolikuks ruumiks võib pidada ruume, mis ei ole veel saavutanud oma lõplikku vormi või on selle äsja kaotanud. Eik Hermann on täheldanud, et poolik ruum käitub kui pausile pandud ruum, mis on olukorras, kus üks identiteet kaob, kuid teine pole veel välja kujunenud.⁷ Ruumi poolikus tekitab pingeid, näiteks kasutajate emotsioonid vahelduvad, tekib tahtmine see ruum lõpetada või soovitakse järjepidevalt ruumi arengusse panustada.

Viimane pinge, heitmaa, on arhitekt Paco Ulmani sõnul linnakeskkonnas teisejärguline ruum, kus ei kehti meile teada-tuntud käitumisviisid ja mustrid, aga on kirjutamata reeglid, mis pidevalt muutuvad. Heitmaa on seisund, kus viibitakse üksi, kuid näha on inimtegevuse jälgi – see on koht, kus ollakse korraga eemal ja kohal, üksi ja koos.⁸ See pidev ruumi muutumine ja määramatus loobki pinget.

Väärtused

Kirjeldatud ruumilised pinged jäävad tihti märkamatuks, sest nende olemus on esiti peidus. Mainitud kolme pinget – läveruumi, poolikut ruumi ning heitmaad – ühendavad peidetud võimalused, mis annavad vabaduse tajuda ruumi omamoodi. Just seepärast võiks pingelisi ruume väärtustada teadlikult.

Mõeldes pingestatud, säilitamist ja väärtustamist väärivatele ruumidele võib vaatluse alla võtta Tallinnas Lasnamäe linnaosa läbiva Laagna tee.

See tee on linlaste teadvuses kui pikk paekivisse süvendatud linnamagistraal. Lähemalt saab seda vaadelda kahest selgesti eristuvast läveruumi vaatepunktist, seda ka koha ajalugu ja tausta teadmata.

Esiteks on Laagna tee üleminek, sujuv ja teadlik siire kesklinnast Lasnamäele. Algselt pidi Laagna tee parandama ühenduvust südalinnaga, kuid projektil oli puudusi, esialgset plaani ei realiseeritud ning tee jäi seetõttu poolikuks.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi teostamata mitte ainult Lasnamäe ühendamine ülejäänud linnaga, vaid ka muud osad, mis oleksid linnaosast teinud terviku. Kui ühest küljest leidub Lasnamäel palju heitmaad, siis teisalt tekitavad ülitihe hoonestus ja üksluine keskkond elanikes pingeid ning sotsiaalset võõrandumist.⁹ Unarusse on jäänud ka Laagna tee äärsed alad: plaanitud lopsakad rohealad on nüüd võimaluserohked, kuid eesmärgita heitmaad, mis mõjuvad kummituslikult ja eemaletõukavalt.

Kuidas leida heitmaade potentsiaal ja need taasmõtestada? „Lasnaidee“ ühe vedaja Maria Derlõši sõnul võib Lasnamäe lõpetamatust käsitada kui linnaosa häbiplekki, aga ka kui lootustandvat ruumilist kapitali: lõpetamatus annab võimaluse alustada puhtalt lehelt ning ruumikujundajad sekkuvad ruumi viisil, mis vastab tänapäeva vajadustele.¹⁰

Poeetiline ja pragmaatiline

Arhitektuurilistele sekkumistele ja ideedele võib läheneda kahte moodi: poeetiliselt või pragmaatiliselt. Poeetiline lähenemine võimendab olemasolevaid ruumilisi pingeid, toetub teoreetilistele käsitlustele ning toob väärtused rohkem esile. Pragmaatiline lähenemine aga leevendab pingeid, keskendub ratsionaalsetele ja esmastele vajadustele ning silub pinged nähtamatuks.

Pingete rõhutamiseks ning peidetud võimaluste esiletoomiseks on poeetiline lähenemine õigem. Kuidas aga rõhutada pingeid nii, et ruumi väärtus ei kahaneks? Olemasolevate väärtuste väljaselgitamiseks sobivad esmased uuringud. Olgu need tähelepanelikud jalutuskäigud, arhiiviallikate analüüs või inter­vjuud. Nii saab selgeks teha, missugused on heitmaade pinged ja väärtused, mida on vaja rõhutada.

Kui mõelda ulatuslikule Laagna teele, võib ruumi kaardistamisest üksi väheseks jääda. Järgmine võimalus on põhjalikult analüüsida alternatiive, vaadata, millised teoreetilised käsitlused on asjakohased ning milliseid projekte on ala kohta veel tehtud. Neid kõrvutades kerkivad esile absurdsed vastuolud. Ka nii saab kätte võtted, millega elavdada ja väärtustada ruumikogemust, paremini mõista asukohapingeid.

Laagnas asub Saarepiiga sild. Seda võib kõrvutada keskaegsete sildade või hoopis tänapäeva kiirteede sillarestoranidega. Igal juhul on neil kõigil kaks sisenemispunkti ning need sillad toimivad kohtumispaigana inimestele, kes muidu omavahel kokku puutuda ei pruugi. Kiirtrammipeatuse jaoks rajatud Saarepiiga sild saaks olla samasugune ühendaja, sest see paikneb tihedas asumikeskuses. Praegusest erinev uus mahuline lahendus pakub ruumi kohtumisteks, kauplemiseks või hoopiski hingetõmbepausiks. Intensiivne linnakeskkond ongi sealne ruumipinge. Mahulise lahenduse puhul ei ole Laagna tee enam nii range keskuste lahutaja ja hoonetevaheline piir, nagu ta seda praegu on.

Teisalt võib poolikuks jäetud sildasid vaadata ka nii, et kuidas neile läheneda saab: milline teekond nendeni juhatab. Näiteks Pae jalakäijate silla põhjaküljes paikneb heitmaa, mis äkitselt katkestab sillalt edasi kulgeja teekonna. Ometi võiks sild mõtteliselt jätkuda ajaloolise promenaadina mööda heitmaad. Kui rajada kaldtee, siis oleks sild lähenejale nähtav juba taamalt. Kaldtee servad võiksid olla kõrged, silla keskele rajatud ukselävi rõhutab aga olemasolevat ruumipinget – silla praegust lõppemist. Nii saab esile tuua keskkondade vahetust ning rõhutada Laagna tee suurejoonelisust.

Heitmaid saab kõrvutada maaliliste XVIII sajandi Inglise pargilahendustega, mis moodustavad esi-, kesk- ja tagaplaanist koosneva terviku. Ka Pae pargi vastas, Kumu kunstimuuseumi taga võiks avaneda hästi konstrueeritud kunstiline vaade. Heitmaale sisenedes avaneks katkematu roheala, mis lõpeb silmapiiril Pae pargi kortermajadega. Tegelikkuses aga oleks loodud tervik vaid näiline, sest tõstetud vallid, mis peidavad autoliiklust ja asfalti, ühendavad visuaalselt kaht poolt. Tekib näiline tervik ning ei kuhugi viiv asfaldiriba toob välja ka ruumis oleva pinge: tehislik Laagna tee katkestab loodusliku terviku.

Kontrastne ootamatus

Märkamatuks ja unarusse jäänud ruumide esile toomiseks on kaardistamine ning alternatiivide ja kontrastide analüüsi süntees vaid üks võimalik viis. Olulisim on siiski leida ruumis eksisteeriv pinge, meeleliselt tajutav kontrastne ootamatus.

Pingete nähtavale toomiseks on vaja neid võimendada, mitte leevendada. Seda poeetilise sekkumise, mitte täieliku ja pragmaatilise lõpetamise näol. Selline sekkumine pakub alternatiivset ruumikogemust ning lisab ruumile väärtust.

Artikkel põhineb 2025. aasta kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linna­planeerimise osakonna magistritööl „Lõpetamata Lasnamäe. Pingeid täis ruum“ (juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann).