Nüüdsel ajal pole vist võimalik leida linnaloodust käsitlevat teadusartiklit, kus ei viidataks Berliini tehnikaülikooli professori Ingo Kowariku uurimistööle. Kowarik on linnaökoloogia teadusharuna Saksamaal ja mujalgi tõstnud püünele, kus keegi selle vajalikkust kahtluse alla ei sea. Ta on linnaökoloogia Berliini koolkonna üks loojaid, kogu uurimisvaldkond toetub praegu tema teadmistele ja leidudele. Peale taimede, lindude ja loomade peab ta oluliseks inimest ning kõneleb ning kirjutab alati, et linnas peab oma koht olema kõigil. Kowarik on 1970. aastatest alates läbi uurinud kõik Berliini tühermaad nii inimeste kui ka taimede vaatepunktist ning kirjutanud sadu artikleid. Ta on töötanud ka linnavalitsuse nõunikuna ning tema eestvedamisel on nii mõnedki tühermaad loodusparkideks muudetud ning kaitse alla võetud.
Üks selline on näiteks Berliini Südgelände looduspark. XIX sajandi lõpus rajati sellesse piirkonda rongide kaubalaadimisjaam, mida laiendati 1930. aastateni. 1952. aastal kaubajaam suleti ning unustati selle olemasolu. Ligi 50 aastat said taimed seal omatahtsi ja segamatult kasvada ning kui ala taasavastati selgus, et tegu on Berliini ühe liigirikkamaga. 1999. aastal rajati sinna kõigile avatud looduspark.
Aprillis väisas Kowarik Tallinna ning tegi kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas ettekande. Jalutasime temaga linnahalli kandis, vaatasime treppidel tärkavaid kaskesid, uurisime Tallinna viimast mereäärset tühermaad ning arutasime linnalooduse, uute ökosüsteemide ja roheliste linnade üle.
Kuidas sinust sai linnaökoloog?
Õppisin 1970. aastate lõpus Berliinis maastiku planeerimist. Elasin Lääne-Berliinis. Linna iseloomu määras paljuski Berliini müür ja õppimise ajal tehtud ekskursioonidel nägin linnas mitmeid looduse esinemisvorme: oli märgalasid, järvi ja metsi. Linna tühermaadest ei teadnud ma varem midagi. Need alad pommitati Teise maailmasõja ajal maatasa, seejärel puhastati rusudest ning niimoodi need linna jäid. 1950. aastatel hakkas loodus seal tasapisi kanda kinnitama ning nägime kaasüliõpilastega seal käies looduse taastumisprotsessi algust, suktsessiooni keskpaika, kuid ka noort metsa. See läks mulle hinge, sest metsikus vohas otse tänavate ja suurte elamualade kõrval – kontrast avaldas muljet.
Räägitakse loodusest ja linnaloodusest. Mis see linnaloodus on? Miks linnaloodus muust loodusest eraldi seisab?
Looduse defineerimine on niikuinii keeruline, sest loodus on inimese loodud kultuuriline konstruktsioon. Definitsioon on mitmetine.
Kui mõeldakse n-ö traditsioonilisest loodusest, siis mõeldakse selle all tavaliselt puutumatut loodust: metsi, rannikut, mere ökosüsteeme, soid, rabasid jne. Seda võiks nimetada esimest sorti looduseks.
Euroopas on aga inimene kujundanud loodust juba üle tuhande aasta ning ürgloodus on asendunud kultuurmaastikega: põldude, hekkide, istutatud metsade, rohumaade jms ehk teist sorti looduseks. Kõik need elemendid on ka linnas olemas. Linnades on olemas aga ka kolmandat sorti loodus. See on kujundatud loodus: iluaiad, linnapargid, alleed, lossipargid, rõdude rohelus jne. Ökoloogilisest vaatevinklist võib ka selline loodus olla väga liigirikas. Näiteks Kadrioru pargi puistud Tallinnaski on inimese loodud, kuid ajapikku on need suureks kasvanud ning väga rikkalikud. Sellised ajaloolised pargid toetavad linnas elurikkust.
Nüüd on aga kätte jõudnud aeg, mil ehitatud keskkonna, paigad, mille on rajanud inimkäed, kus on muudetud pinnast, kliimat, hüdroloogilisi tingimusi jne, võtab samuti üle loodus. Seda võiks nimetada neljandat sorti looduseks: uus metsikus, mida pole disaininud inimene, millel pole ajalugu.
Berliinis on sellist loodust uuritud juba 1970. aastatest saadik. Esimesed uuringud näitasid, et suktsessiooni reeglid kehtivad loomulikult ka siin. Kõigepealt hõivavad ala pioneerliigid ja kui vahele ei segata, kasvab seal lõpuks mets. Nii toimivad ökoloogilised protsessid ka linnast väljas, kuid linnas on tulem teistsugune ning erineb sellest loodusest, millega ollakse harjunud. Seetõttu on oluline osata näha ka selles neljandat laadi metsikus linnalooduses väärtust.
Kuidas neid alasid siiski uurida? Kas traditsioonilised ökoloogia uurimismeetodid sobivad ka seesuguse metsiku looduse uurimiseks?
Jah, linnaloodust saab uurida samade meetoditega, mida kasutatakse linnast väljaski. Loomulikult saab teha ökosüsteemi ja elurikkuse analüüse, uurida geneetikat jne. Meeles tuleb aga pidada, et linnades mõjutavad ökosüsteemi ülesehitust ja elurikkuse mustreid kultuurilised nähtused ja kultuuripärand. Küsida tuleb ka, kuidas mõjutavad ala inimesed. Kuidas on paika enne kasutatud? Kuidas seda praegu kasutatakse?
See ei erinegi nii väga sellest, kuidas uuritakse loodust linnast väljas. Suurem osa Kesk-Euroopa metsi pole looduslikud metsad ning selleks et ökosüsteemi seaduspära uurida, tuleb mõista nende metsade hooldusrežiimi. Sama on ka linnades, kuid kuna siin on inimese mõju palju suurem ja tuntavam, on mõistlik kasutada ka sotsiaalteaduste uurimismeetodeid, et mõista, kuidas inimesed loodust vormivad. Näiteks tuleks uurida, kuidas inimesed metsikus linnalooduses käituvad, ning sellest võib olla abi taimkatte muutuste selgitamisel.
Linnast väljas n-ö puutumatu looduse seisundit saab tihti hinnata teatud taimede või kooslusete järgi: kui need seal kasvavad, on järelikult kõik hästi. Mulle tundub, et linnas selliseid võtmeliike pole ja linnalooduse väärtus tuleks määrata mingite teiste tunnuste alusel. Eriti siis, kui loodust linnas hakatakse taastama. Kuidas mõõta linnalooduse väärtust?
See oleneb paljuski ökosüsteemi uudsusest, sellest, kui uus on ökosüsteem. Austraalia teadlane Richard J. Hobbes on ökosüsteemid jaotanud kolmeks: ajaloolised ökosüsteemid ehk puutumatu loodus ning hübriidsed ja uued ökosüsteemid. Hübriidseid ökosüsteeme on võimalik taastada mingite näitajate ja võrdlusaluste järgi. Näiteks saab taastada metsa. Uute ökosüsteemide puhul on aga alustingimusi muudetud niivõrd palju, et pole võimalik võrdlust traditsioonilise ökosüsteemiga kasutada. Me küll ei tea, mis juhtub saja aasta pärast, kuid linnas arvestatakse aega kümnendites ning selle ajaraami sees ei ole võimalik ennustada, kas loodus taastub nii, nagu mudelid näitavad.
Uute ökosüsteemide kasvulavaks on tihti linlikud paigad, kus pinnas on kahjustatud, muld kehv, valgustingimused nigelad, veerežiim ebastabiilne. Pole ju võimalik taastada sood, kui ei taastata paiga hüdrogeoloogilisi tingimusi. Seega pole uute ökosüsteemide puhul võrdlusalust – kõik alles selgub ajapikku. Määramatus võib olla hirmutav, sest nii on raske võtta ja täita eesmärke, öelda, mida täpselt tegema peab. Selline avatus ja ennustamatu dünaamika on ühtlasi intrigeeriv ja sobib väga hästi linna muutuva iseloomuga. See on parim viis muutustega kohaneda. Loomulikult on paras väljakutse töötada materjali ja tingimustega, mille puhul lõpptulemus pole ette teada. Inimesed on harjunud plaanima ja tahavad täpselt teada, milleni plaan viib. Kui tegemist on loodusega, pole see võimalik.
Oled palju nõustanud Berliini linnavalitsust ja töötanud linna volikoguga. Kuidas veenda poliitikuid, et oluline pole lõpptulemus – hea linti lõigata ja valimislubadusena välja käia –, vaid protsess ja et see protsess, looduse pidev muutumine ja selle muutuse jälgimine, ongi eesmärk?
Minu kogemus Berliinis näitab, et otsustajatele ongi linnaruumi protsesside põhiseid lahendusi keeruline selgitada, kuid nad saavad aru, et see on osa linna dünaamikast ja arengust. Berliinis ollakse uhked selle üle, et loodust tuleb linna juurde. On näha, et piiramata ja kontrollile allutamata loodus polegi ohtlik. Berliinis on selliseid alasid, kus selline loodus on ka kaitse all, näiteks Südgelände looduspargis.
Huvitav on see, et taimkate muutub nendel aladel kiiresti. Südgelände pargis on loodud siiski raamistik, hoitakse maastiku mosaiiksust: on rohumaad, salud ja metsad. Neid hooldatakse, et kooslus oleks stabiilne. Kuid ka metsade areng on väga dünaamiline. On näha, et pioneerliigid kaovad kiiresti. See kõik on juhtunud väga lühikese ajaga. Protsessid, mis linnast väljas võivad võtta aastasadu, toimuvad linnas 40, 50 ja 60 aastaga.
Ma olen Südgelände parki pikka aega uurinud ja jälginud, kuid ometi ei julge arvata, mis saab edasi. Ennustati, et robiinia, mis alguses pargis domineeris ja mida peetakse pioneerliigiks, asendub 40 aastaga vahtraga, kuid on näha, et selleks on läinud pigem 80 aastat.
Pargis on ka hariliku pöögi salu. Berliin on tegelikult pöögimetsade levikuareaalist väljas, sest siin pole neile soodne kliima ja muld on liiga liivane ja ilmastik liiga kuiv, kuid Südgeländes on nad ise koha leidnud.
Millised on Südgelände pargi õppetunnid, mida annaks samalaadsetes olukordades mujalgi kasutada?
Järeldusi võib teha nii otsustamise ja juhtimise kui ka looduskaitse ning pargi hoolduse kohta.
Alustuseks sellest, kuidas see park üldse sündis. Kui meenus, et keset Berliini on endine kaubajaama ala, taheti sinna kõigepealt loomulikult ehitada ning sugenenud looduskeskkonda väärtuseks ei peetud. Linlased ja rohujuureliikumine astusid aga vahele ning võideldi selle nimel, et park jääks pargiks ning kõigile kasutada. Tehti uuringud ning selgus, et ala on linna bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt oluline, kuna taimede, putukate ja loomade liigirikkus on seal märkimisväärne. Kuna Berliin kasvas aeglaselt, polnud ka suurt survet olemasolev millegagi asendada. Kümme aastat pärast neid arutelusid arvasid planeerijad ja kohalik omavalitus nii Südgelände ala kui ka teised hüljatud raudtee alad Berliini rohekoridoride osaks. 2000. aastal toimus Hannoveris maailmanäitus Expo ja neid Berliini endisi tühermaid eksponeeriti osana linnarohelusest ning näidati, kui olulised on need paigad linlastele. Nii saigi Südgeländest looduspark.
Kui sellele protsessile tagasi mõelda, siis tuleb esile tõsta koostööd ja koosloomet. Protsessis osalesid kohaliku omavalituse ametnikud, linna elanikud, teadlased, planeerijad ja lõpuks ka poliitikud. Nii et esimene õppetund oli kaasamise ja otsustamise mudel, mida hakati rakendama mujalgi Berliinis.
Südgelände parki telliti teoseid kunstnikelt, kes aitasid selle metsiku ja omatahtsi vohava looduse esile tuua. Need kunstiteosed teevad pargi ka funktsionaalsemaks, loovad juurdepääse, põnevat ruumi ja lisavad tehisliku kihistuse, mis muudab pargi ka vaimses mõttes sobivamaks.
Ökoloogilise järeldusena saab öelda, et mets kasvab peale väga kiiresti. Avatud alade ja metsade suhe on kümne aastaga drastiliselt muutunud. Seega, kui on soovi elurikkus säilitada, siis tuleb hoida maastik eripalgeline, et oleks rohumaid, poolavatud alasid ning metsi. See eeldab ka sekkumist. Pargi disaini oluline, kuid selle nähtamatu osa on hooldusvõtted. Rohumaad hoitakse avatuna karjatades, samuti ka salud. Metsa arengusse ei sekkuta, välja arvatud juhul, kui miski muutub ohtlikuks.
Linnade tihendamine ja uute asumite rajamine käib väga kähku. Kuidas soosida tühermaa mudelit, isetekkelisust ning protsessipõhist lähenemist, ning määramatust linnaruumi kujundamisel? Tihti alustatakse uue rajooniga ju sisuliselt nullist.
Südgelände näitel saab öelda, et ühed taimekooslused asenduvad teistega sellistel aladel pigem kiiresti. Mullas on kindlasti olemas seemnepank, seega on vaja väärtustada kohapealset mulda. Muldade rikkalikkus on floora ja fauna elurikkuse alus.
Teisisõnu, kui on ehitusplats, on seal ka palju materjale: kive, kruusa, liiva, savi jne. Üks lähenemine on töötada nende materjalidega ning mitte tekitada seal huumuserikast pinnast, mida tihti tehakse, et kultuurtaimed kasvaks kiiremini.
Juba paari aasta pärast on ala roheline. Isetekkelist saab rikastada uute taimede istutamisega. Igal juhul võiks suktsessioon olla pargi osa.
Inimestele on siiski struktuur ja raamid olulised. Isetekkeline loodus võib tunduda harjumatu, seetõttu on vaja raamida see mingite traditsioonilisemate pargi elementidega. Olgu selleks siis muru või pargile iseloomulikud kultuurtaimed. Omal kohal on ka infotahvlid, kus selgitatakse, miks midagi tehakse ja miks miski just nii välja näeb.
Tallinnas oli veel kümme aastat tagasi omajagu tühermaid, just selliseid, millest saaks kohase tegutsemise korral imelise linnapargi. Nüüdseks on suurem osa neist kadunud, sest linna tihendamine käib tihti nende arvelt. Ilmselt on ka Berliinis omajagu ehitamise survet. Linn muidugi peabki tihe olema, aga selle tõttu ei tohiks rohelus kaduda. Kuidas saavutada tasakaal?
Sellele küsimusele pole lihtne vastata. Tuleb läbi mõelda, milline on mõnus linn, kus on hea elada. Euroopas on vastu võetud looduse taastamise määrus, kus on käsitletud ka linnu. Eks kõik need raamdokumendid ole muidugi väga üldsõnalised ja abstraktsed. Kui kavandame linnu, kus inimesed ja teised liigid saavad koos elada, siis loome palju hüvesid ka inimestele. Rohelust ja loodust on linnas vaja puhta vee säilitamiseks, kliimamuutustega kohanemiseks, inimese vaimse ja füüsilise tervise tagamiseks. Eriti oluline on see lastele, kes muidu loodusega kokku ei puutugi.
Jah, linnas on vaja tänavaid, torusid, maju, aga on vaja ka rohelist taristut. Saab luua ka halli ja rohelise taristu hübriide. Pean silmas tänavaid, magistraale, eraaedu, hoonete katused võiksid olla haljastatud. Berliinis, Kopenhaagenis ja ka Hamburgis kogutakse näiteks vesi majade katustelt ja tänavatelt kokku ning juhitakse tänava äärde rohelistesse kraavidesse.
Need lahendused ei saa muidugi asendada rohealasid, kuid on üks võimalus tihedas linnas funktsioonid ühendada. Võimalusi, kuidas elurikkust suurendada, on väga palju. Teisisõnu, elurikkusest peab saama peavool.
Eestis kardetakse, et koos rohelusega tulevad linna ka puugid ja maod. Kuidas see arutelu Berliinis kulgeb?
Kui elurikkast haljastusest saab peavool, kaovad ka hirmud puukide, madude ja looduse ees. Tuleb teha selgitustööd, rääkida, miks on loodust linna vaja, mida head see inimesele annab. On tehtud uuringuid, mis näitavad, et kui inimesed looduses ei käi, siis nad kardavadki seda.
Muidugi on ka Berliinis puugid. Mäletan, et Berliinis on uuritud, kas pärast niidualade rajamist on Lyme’i tõve ehk borrelioosi esinemine kasvanud. Seda seost ei leitud. Elu ongi ohtlik, kuid tuleb teada, millised on riskid ja kuidas neid maandada.
Berliinis on otsustatud teha turvaliseks alad, kus riskid on ettenägematud. Näiteks raudtee ületamine on seotud riskiga, kuid selle maandamine ning tähelepanelikkus on inimese enda teha. Kui pargis on auk, kuhu võib kogemata sisse kukkuda, siis vastutab selle kinniajamise eest aga omavalitsus. Mulle tundub, et kardetakse tihti rohkem, kui asi väärt, ning hirmule annab suured silmad teadmatus.
Berliinis luuakse praegu looduselamuse alasid. Mis need on?
Üle ilma võib täheldada ruumikogemuse vaesumist, elamuste hääbumist. Inimesed puutuvad aina vähem kokku looduslike elementidega, looduse protsessidega, eriti lapsed ja noored. Seetõttu kaob ka teadmine, milline loodus on, mis on ohtlik, mis mitte – mida ei tunta, seda kardetakse. Niisiis on hakatud linnadesse looma paiku, kus saab looduses olla ja seda tundma õppida, et osataks keskkonda hinnata ja väärtustada. Pealegi turgutab looduses olemine ka tervist, arendab kognitiivseid oskusi ning teeb emotsionaalselt intelligentsemaks.
Berliini looduselamuse paigad on noore metsaga alad tihedasti asustatud piirkonnas, mitte linna servas, et noored ja lapsed saaksid looduses viibida. Seal tohib ehitada, pole lugu, kui astud mõne taime peale, murrad oksa jms. Alal on ka pargivaht, tema ülesanne on sekkuda vaid siis, kui olukord muutub eluohtlikuks, mitte õpetada, kuidas looduses käituma peab. Berlinis on praegu viis sellist ala ning seal tegutses eelmisel aastal ligi 43 000 last.
Selle liikumise esimene eesmärk on avada elurikkad alad linastele. Teine siht on julgustada inimesi loodusesse minema ja toetada neid selles ettevõtmises.
Kui suurt koormust need alad kannatavad? Kas juhtub ka seda, et suure hulga inimeste tõttu hävib miski või saab ökosüsteem kahjustada?
Oleneb kohast. Sellised mängimise ja vaba olemise kohad on enamjaolt rajatud paikadesse, kus pole haruldasi kooslusi või kaitsealuseid taimi. Nende kohtade mõte ju ongi see, et võid lilli korjata või joosta, ilma et peaks kartma midagi katki teha. Näiteks eelmainitud Südgelände pargis on sellised kooslused, mida tuleb kaitsta, ning seetõttu tohib nendel aladel liikuda vaid maapinnast kõrgemale tõstetud rajal. Kõigele eelneb ikkagi ökoloogilise seisundi analüüs, kust selgub, kas seal on näiteks haruldasi linde, kahepaikseid või kaitsealuseid taimi, mis vajavad kaitsmist.
