Linn on majad, inimesed ning teised liigid. Näiteks koerad, kassid, paplid, pärnad. Lisaks ka töökohad, poed, rongid, autod ja veel muudki. Linn on hetked. Olgu need tänavatel, majade sees, vahel, peal või hoopis mujal – kohtades, kus ei oska ettegi kujutada. Igal juhul on ka need osa linnast.

Selle loo peategelane on tundlik meel. Teemakäsitlus ja tähelepanekud on kirja pandud mu enda kogemustest. Olen tundlikkust märganud ka sõprade puhul. See on fenomen, mis mind üha rohkem huvitab.

Järgnevalt kirjeldan Tallinna. Tallinn on suur linn ning seda piiritleda on raske – kui paistab, et linn lõpeb, siis sealt ta hoopis algab. Pariis näis lõputu ning temas on mingi intensiivsus. Seal olles mõistsin: et ellu jääda, pean kandma suurlinna tuima, kuid enesekindlat maski. Intensiivne on ka Tallinna kesklinn ning tükk sellest, mida uurin.

Võib öelda, et järgnev käsitlus ja tähelepanekud on poeetilised, kuid määratleda on raske, intuitiivselt olen aga alati teadnud, mida tundlikkus tähendab. Võib-olla sõnadesse pannes tähendab tunnetamine kõige rohkem õhku või vaikust. Tähendab mitte otse välja ütlemist, vaid õhku rippuma jätmist. See on üks rada, mida mööda vaikselt sumpan.

Kvartal(isus). Igal kvartalil on oma lugu. Esmalt on ääred. Nendele järgnevad sissepääsud. Sissepääsu läbimisel jõutakse jääkruumini.

Lõpuks? Lõpuks võib ju süveneda sisekvartalisse kui ühte siseruumi teiste seas või kui väikeste siseruumide jadasse.

Käesolev on justkui mu enda väike kvartali(te) sõnaraamat. Üksikud fragmendid, osad, mis võtavad kokku midagi, mis alguses paistab ehk hoomamatu. Järgnevad ruumikirjeldused võtavad kokku linnast ühe osa – Estonia puiestee ja Rävala puiestee vahel oleva kvartali. Seal leidub köitvaid tänavaid, teisisõnu, ääri.

Ääred. Ääred on lineaarsed elemendid, mida uitaja/vaatleja ei kasuta teena. Nõnda on kirjutanud USA linnaplaneerija Kevin Lynch.¹ Ta määratleb ka, et ääred on piirid, mis asuvad kahe maailma vahel, lineaarsed pausid ehk katkestused: rannaääred, raudteetrassid, mõne arenduse servad, seinad. Sellised ääred võivad olla barjäärid, rohkem või vähem läbitavad, mis sulgevad kahe piirkonna vahelise ühenduse. Või on need hoopis õmblused – ruum, mida mööda kaks paika on seotud ja kokku liidetud. Need ääred, mis pole nii tugeva iseloomuga kui tänavad ja teed, võivad mentaalselt mõnd paika koos hoida.

Sissepääsud. „Vaevalt on keegi kunagi suhtunud kirglikult lihtlabasesse harilikku pliiatsisse. Ometi on asjaolusid, mis muudavad pliiatsi ülimalt ihaldatavaks. Samamoodi on ka hetki, mil hädasti on vaja mingit sihti, õigustust, et teeaja ja õhtueine vahelisel ajal pool Londonit läbi kõndida,” on kirjutanud Virginia Woolf oma essees „Tänavatel uidates. Seiklus Londonis“.²

Lasen teel olles samuti juhtida end vaistul, kuid alati on mul ka eesmärk. Sageli on kahe või enama maailma vahendajad sissepääsud. Need juhatavad läbi vormi, kuid ka läbi helide, lõhnade ja valguse.

Suurbritannia-USA arhitekt ja teoreetik Christopher Alexander on kirjutanud subkultuuridest ja identiteedist. Ta väidab, et subkultuur, nt sarnase religioosse tausta või eluviisiga inimesed, vajab eksistentsiks eraldatust.³ Eraldatus, mis on nii ruumiline kui ka mõtteline. Alexanderi järgi on ideaalne linn omamoodi mosaiik, mis koosneb erinevustest ning mida eraldavad teatud tühimikud, nt autoteed, suured maatükid. Mosaiigitükkide servad on tugevad, kuid neisse piirkondadesse on sissepääs ikkagi olemas. Seda ka juhuslikule uitajale.

Jääkruum. Kunstnik Lara Almarcegui on öelnud ühes intervjuus, et niipea kui mängu tuleb arhitekt, lõpeb vabadus.⁴ Ruumi allutamine vormile ja esteetikale võib seda tähendada, kuid võib luua ka võimalusi. Ruumi allutamine annab kasvupinnase vabadusele. Nagu igavuse tundmine võib viia leiutamise ja unistamiseni.

Ruumid, mida Tallinna kesklinnas uurisin, on omamoodi jääkruumid, rämps selle parimas tähenduses. Neis leidub elu, mida ei ole sinna kavandatud, sinna kogunevad lõhnad, sammud, teod, hetked ja sõnad ning sealt võivad lendu tõusta ka mõtted. Need ruumid muudab viljakaks vabadus. Arhitektuur justkui toetab silmale nähtamatut. Seega on ta kui kasvulava kogemustele, ka linnakogemusele.

„Elu on parandamine ja kohendamine – püüd hoida korras oma vananevat keha, väsivat mälu, kuluvaid riideid ja lagunevat kodu. Elu ongi üksainus suur lakkamatu remont.“ Nii on kirjutanud Jaan Kaplinski.⁵ Häälest ära või katkine ruum on midagi sellist, mis sageli ei vajagi muudatusi, vaid on ära teeninud natukene märkamist. Jupid ja detailid, mis on küll väikesed, nõuavad pisut tähelepanu.

Hoonete vahelist tühjust võib ka kaitsta, sellest lugu pidada. Prantsusmaal Bordeaux’s Place Léon Aucoci projektis on tühjus midagi lummavat. Sellesse polegi vaja sekkuda, s.t seda kaunistada või muuta. Nii on leidnud arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal.⁶ Muutmise asemel töötasid nad välja kava, kus rõhutatakse väärtuste välja puhasta­mist – tänava heakorrastamist, killustiku vahetamist, puude pügamist jms.

Vesi. Soome arhitekt ja arhitektuuriprofessor Juhani Pallasmaa on kirjutanud vihma langemise häälest plekist katusele.⁷ Selle kuulmine tekitab erilise tunde. Vee langemine vaigistab kõik muu ümberringi toimuva.

Selle asemel et veega võidelda ning see ära juhtida, kasutas Itaalia arhitekt Carlo Scarpa selle ära Querini Stampalia projektis.⁸ Vesi on seal element, mis töötab ruumiga koos. Acqua alta ehk tõusulaine kergitab vee ruumis kõrgeima projekteeritud äärekivini ning see toob vee majaelanikule lähedale. Christopher Alexander kinnitab, et inimkond on ilmunud veest, meie kehad koosnevad suurest veest ning vesi on meile ka psühholoogiliselt tähtis.

Pinnad. Pind võib olla klaas, kuid ka katend jalge all. Pind võib inimesi jagada, sundida peatuma, aeglasemalt või kiiremini kõndima, kuid ka mõtlema.

Katendid, postid, varikatused, keskpunktid jms annavad linnale inimmõõtme ja keerukuse nii nagu päikese­varjud annavad hoonele tekstuuri ja mõõtkava, isegi kui päike ei paista.⁹

Seda vaheldusrikkust ja tekstuuri on võimalik kogeda linnas lihtsalt kõndides, kui panna tähele, kuidas katendid jalge all vahetuvad.

Siseruumid. Saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Walter Benjamin on seoses avaliku ruumi piiride ähmastumisega kirjutanud Pariisi XIX sajandi tänavavõrgust kui ühisest ruumist. Seal kohtuti, tehti ühiseid otsuseid ning arutleti muutuste üle, nagu ka siseruumis.

Arhitekt Jean Hewitt on kirjeldanud projekteerimist lähtuvalt kolmest printsiibist.¹⁰ Esiteks selgus, mis tähendab, et ruumis peaks olema lihtne orienteeruda. Teiseks kontroll keskkonna üle, näiteks võimalus liikuda turvalisemasse või vaiksemasse kohta. Kolmandaks, vaikne koht, kuhu igasuguse kära eest põgeneda.

Kirjeldatu paneb mõtlema linnaruumist kui tubadest. Linnaruumi võib ette kujutada tubade võrgustikuna.

Pragu. Jill Stoner kirjutab pragudest.¹¹ Need tekivad ruumis, ilma et arhitekt või ruumi looja seda oleks tahtnud. Need on paigad defineeritud ruumi vahel. Need on kohad linnas, kus mõte läheb uitama.

Merle Karro-Kalberg käsitleb tühermaad kui kohta, mis toob õhku linna tiheda koe sisse.¹² Olen hakanud mõtlema nii-öelda vahepealsetest kohtadest, mis sageli jäävad märkamata, kuid ometigi on tähtsad. See on ruum, mis täiel määral toetab argiseid käike ja tegusid.

---

Artikkel põhineb 2025. aasta kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linna­planeerimise osakonna magistritööl „Linn tundlikule meelele“ (juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann).

Järgnevas loos on väljamõeldud tegelased, keda olemas ei ole, kuid kes tegelikku elu ühel või teisel viisil kogevad.

Jari oli Tallinnas värvikat elu elanud juba mõned tunnid. Koos sõprade Olavi ja Petriga sai kolatud mitmes vanalinna baaris. Kutsuvalt helendavad baari­sildid ning keerlevad diskokerad – nende järele janunes Jari hing.

Äkitselt oli Jari rahvarohkes vanalinnas sõbrad kaotanud. Ka Jari mobiil oli tühjaks saanud. Ta oli sihitult linna peale lonkima jäänud.

Vastu hommikut jõudis Jari linnulaulu saatel ühe Rävala puiestee sisehoovi sissepääsuni. Aru saamata, kus ta täpselt on ning kuhu tee viib, otsustas Jari hoovi sisse minna. Hämarus. Jari kobas kätega mööda seina. Ta oli jõudnud mingisugusesse ruumi. Lõpuks, võib-olla juba ruumile mitu ringi peale teinuna, leidis Jari sealt puu alt pingi. Jaril oli kaasas üks kulunud vana portfell, mille ta asetas pea alla. „Hyvää yötä …“ mõtles Jari endamisi.

Teda äratasid krudiseval kruusal tippivad sammud. Samuti linnulaul, mis oli mõnevõrra valjem kui enne. Päike oli kõrgel ning Jaril oli vaja jõuda laevale.

Läks aega. Jari õnneks möödus temast tööle ruttav Karin, kellelt Jari küsis murelikult: „Puhutteko suomea? Tai englantia?“ Alguses ei taibanud Karin, mida Jari talt õieti palub. Jari täpsustas: „Terminaali! Laiva!“. Nüüd taipas Karin. Hoolimata ees ootavatest töökohustustest otsustas Karin mõne minuti ohverdada. Ta saatis Jari läbi sisehoovi Laikmaa tänava trammi­peatusse.

Arvatavasti jõudis Jari tagasi kodumaale …