EiK on artistina suurem ja küpsem kui kunagi varem. Septembrikuu viimasel reedel tõi ta Kultuurikatlasse kokku pisikese festivali täie suure südamega publikut ning tõestas, et ka kurb muusika võib teha tuju nii paganama rõõmsaks.

Kontserdi järjekorras seistes mõtlesin, et EiKi kümme aastat kestnud muusikaline teekond on olnud põnev. Üks võimalus on seda vaadelda kohaliku hiphopi ja räpi skeene lähtesuunalt – sealt, kuhu EiK isegi enese alguses paigutas.

Mäletan, kui 2014. aastal laadis toona veel EIXD nime kandnud verinoor räppar Youtube’i üles video loole „Balti jaam“. See jõudis enamate silmapaarideni, kui võinuks 14aastase poisi loodud ühiskonna­kriitilisest debüüdist eeldada. Suuresti sellepärast, et ühismeedias andis talle hoogu juurde palast vaimustunud Mihkel Raud. Räpikallakuga muusika- ja elustiiliblogi Hooligan Hamlet paigutas video 2014. aastat kokkuvõtvasse kodumaisesse tippkümnesse. Räppar Metsakutsu kirjutas videost „Balti jaam“ nõnda: „Ma ei saa aru, kas see on ülilahe või ülihalb, aga ma saan aru, et seda ei tohi ignoreerida. Noored poisid, kes jätavad mulje, et nad ei taha eriti kaamera ees olla, on maailmas väga kuum asi. Tüübid käivad suurtel tuuridel ja loovad trende, mis vormivad uut maailma. Igatahes on Eesti versioonil sellest nähtusest midagi öelda ja see on hea asi, kui kellelgi on olemas seisukoht, mille kõrval ta on valmis ka muusika­videos seisma.“¹

Mäletan, et uut tulijat võrreldi toona nii noore Chalice’i kui ka MC WSTga, ilmselt kuna kellegagi ju pidi võrdlema. Laivis nägin teda esimest korda 2017. aasta Tallinn Music Week’il, samal aastal avaldas ta lausa kaks korralikku albumit: „Uinak“ ja „Äratuskell“.

Mäletan üht toonast räpivestlust, kus semu ütles EiKi kohta nõnda, et „tüüp tegi Jarekut“. See tähendas, et ta hakkas väga aktiivselt eksperimenteerima, nii muusika kui ka sõnaga. See mõneti distantseeris teda toonasest keskmisest räpikuulajast, kel oli lihtsam nimetada EiKi luuletajaks kui räppariks. Oma sõnumit edastas ta nagu spoken word’i MC, emotsionaalselt ja teatraalselt. Kohati ka agressiivselt nagu võistlev slam-poeet, ent see polnud see agressiivsus, millega räpis harjutud oldi. Selles oli liiga palju melanhooliat, valu ja sügavust, ilmselt paljudele ka liiga keerulisi sõnu.

Aga EiKi karjääri ei pea ju vaatlema ega hindama vaid räpimätta otsast.

Jälgisin meeletu kiirusega Kultuurikatlasse kogunevat rahvast ja nentisin, et võrdlused „vana maailmaga“ ei ole ammu enam relevantsed. Neid masse ei meelitanud siia Mihkel Raua postitus ega mingi tingimusteta armastus hiphopi vastu. Kümne aastaga on EiK endale loonud hoopis teistlaadi fännibaasi, kes teab väga hästi, keda vaatama on tuldud. Nende hulgas oli tohutult palju noori, kes asusid vaikselt piirama pealava esist igaks juhuks juba tunnike enne kontserdi algust. Tätoveeritud ja rõngastatud keskkoolinoori. Rõõmsaid ja lahkeid noori, paljudel kaasas isa või ema. Aga oli piisavalt ka minuealisi ja vanemaid. Ka nemad on toredad inimesed, kes suitsupaki kilet autoaknast välja ei viska. Vähemalt loodan, et mitte, kuna usun, et mingit tüüpi sõnamuusika nautimine osutab, et inimesel on hea tahe ja empaatia.

Mul on hea meel, et EiK on sellise järjepidevusega ajanud oma asja ning loonud sõnamuusikat, kus lihtsate sõnadega pole lepitud. Kümne aastaga on ka räppmuusika ja selle publik muutunud. Emakeelset rütmisrääkimist kuuleb nüüd igast raadio- ja bensiinijaamast. Koore paistavad riisuvat rämmar ja lemberäpp, EiK aga jätkab sügavamate tunnete analüüsimist. Kunst on kõige huvitavam ja väärtuslikum, kui annab edasi valu, sest elu on valu on ilu.

„Tegelikult on olla / Nii paganama üksik / Ainult vahel, vahel harva / Kui me koos / Homme peame maha / Kurva muusika peo.“²

Kontserdi eel põlesin uudishimust: kuidas nii kurvad lood suures saalis kõlavad? Viimati nägin EiKi laivis ju enne koroonaaega. Autos kuulasin üle viimased albumid „ei lase sul magada“ ja „lõputu festival“. Huvitav, kas EiKi stage persona’s on säilinud kübekenegi seda noort poissi, kes jättis kunagi mulje, et ei taha eriti kaamera ees olla?

Aga kui kell kukkus, jooksis lavale hoopis parimas vormis tseremooniameister, tamburiiniga relvastatud indie rokkstaar, kes hoidis oma bändiga energiat algusest lõpuni.

EiK ei ole pelgalt hea sõnade kirjutaja. Tal õnnestus Kultuurikatlas suured sõnad ka suurelt ette kanda. Sellises mahus, nii kiirelt, täpselt ja selgelt (kiitus ka heli keerajaile) suudavad seda ilmselt vähesed Eesti räpparid ja vokalistid. Ta ei teinud seda paigal seistes, vaid täitis terve lava. Elas end kohati lausa ekstaatiliselt välja, jooksis, hüppas, langes ja tõusis. See oli tehniline ja füüsiline tippsooritus, mida toetasid elav bänd ja taustalauljad.

Üllatusi jätkus. Pillisoolode vaheldumised: bongod, elektrikitarr, viiul ja kannel. Lavalt läbi astuvad külalisartistid: Maria Kallastu, Villemdrillem, Säm, Sammalhabe, Riste ja teised. Duo Ruut avamas teist vaatust kandle ja rahvalauluga. Tantsija Juulius Vaiksoo stiilne liuglemine teise vaatuse lõpuosas. EiKi soe suhtlus publikuga, kes teise vaatuse lõpus teda sõna otseses mõttes kätel kandis. Kontserdi näiline lõpp ja üleminek lõpulooks „Rõõmus“. Kananahk ja siiras heldimus. Ei saa salata – see kõik avaldas muljet.

Kaks kontserdipoolt kestsid kokku kaks tundi ja 45 minutit (!). See oli ilmselt ka minimaalne aeg, et pakkuda parim ülevaade andeka poeedi viljakast loometeest. Kõikide eelduste kohaselt jätkub seda veel kauaks. Esimese kümne aasta jooksul on EiK avaldanud seitse stuudioalbumit, EP-täie teatrimuusikat³ ja hulga singleid, sh koos oma põlvkonna popmuusikute koorekihiga. See on ükskõik mis žanri viljeleja puhul muljet­avaldav kogus loomingut.

Lõpetuseks. Leian, et suurt heameelt peaks tundma ka need kultuursed hinged, kes suurele kontserdile ei jõudnud, kuid loevad praegu Sirpi. Ka neil, kes kuulevad EiKi nime esimest korda, peaks olema tore tõdeda, et 2024. aastal haridus- ja teadusministeeriumi aasta keeleteo rahvaauhinnaga pärjatud viljakat poeeti käis kuulamas üle tuhande valdavalt nooremapoolse inimese. Et üks eesti keelt oskuslikult käsitlev ja rikastav looja suudab 2025. aastal Kultuurikatla suuruselt teise saali pikalt ette välja müüa ning „varajaste linnukeste“ pääsmed ostetakse ära minutitega. See näitab ju ometi, et meie keel on heades kätes!