„Iga linn peegeldab selle rajanud ühiskonna sotsiaalseid suhteid. Linnad on patriarhaat kivis, klaasis, tellises ja betoonis.“ Selle Jane Darke’i tsitaadiga juhatas Kanada päritolu linnauurija ja kirjanik Leslie Kern sisse 16. oktoobril Eesti kunstiakadeemias peetud avatud loengu „Feministliku linna poole“ („Towards a Feminist City“).

Leslie Kern on kolme linnaelu käsitleva raamatu autor, sealhulgas „Gentrifikatsioon on vältimatu ja muud valed“ („Gentrification is Inevitable and Other Lies“, 2022), „Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas“ („Feminist City: Claiming Space in a Man-Made World“, 2019). Tema viimane raamat on kirjutatud koos Roberta Hawkinsiga ja kannab pealkirja „Kõrgemad ootused. Kuidas akadeemilises maailmas ellu jääda, seda paremaks muuta ja ülikooli ümber kujundada“ („Higher Expectations: How to Survive Academia, make it Better for Others, and Transform the University“, 2024).

Aastatel 2009–2024 oli ta Mount Allisoni ülikooli geograafia ja keskkonna ning nais- ja soouuringute kaasprofessor. Kernie artikleid on avaldatud aja­kirjades Guardian, Vox, Bloomberg, CityLab ja Refinery29. Ta on ühtlasi ka akadeemiline karjäärinõustaja, kes aitab õppejõududel leida töös mõtet ja rõõmu.

Loengus kõneles Kern meestekesksetest planeerimisvõtetest ning nende mõjust liikumisele, hooletööle ning turvalisusele – sellest, kuidas linnaplaneerimises ei ole arvestatud ei naisekeha, tema vajaduste ega elurütmidega. Loengus tõstatatud teemadel vestlesime pärast loengut edasi.

Missugune on feministlik linn?

Loengus rääkisin põhimõtetest ja väärtustest, mille abil juhitakse linnaehitust feministlikuma visiooni poole. Nende hulka kuulub hoole ja hoolduse prioriseerimine avaliku infrastruktuuri rajamisel – seda nii ehitatud keskkonnas kui ka poliitilises ja sotsiaalses sfääris. Hooletöö muutub tänu sellele nähtavamaks kollektiivseks ülesandeks, seda ei jäeta naiste õlule nähtamatu ja tasustamata koduse kohustusena, mida see enamasti olema kipub. Hooletöö toomine avalikku sfääri tähendab kõike alates transpordi ümberkorraldamisest kuni kvaliteetsete kasutajasõbralike avalike tualettide olemasoluni. Samuti rääkisin loengus avaliku ja privaatse ümbermõtestamisest, et hooletöö oleks avaliku sfääri osa. Loominguliselt tuleb mõelda ka sellele, et argielu toetamine, näiteks toidu valmistamine ja õpetamine, ei kuuluks ainult isiklikku ruumi. Veel üks feministliku linna põhimõte on kehast lähtuv käsitlusviis. Feministlik linn on linn, kus arvestatakse erisuguste kehadega, nende äärmiselt inimlike vajadustega ja need vajadused on toodud planeerimise ja disaini keskmesse.

Miks linnad selles osas praegu läbi kukuvad?

Paljudel juhtudel, eriti kui räägin Põhja-Ameerikast, ei ole piisavalt avalikku ruumi, kus istuda ja puhata. Puuduvad varjulised paigad, joogivesi, avalikud tualetid ning need puudujäägid teevad keskkonna küllaltki ebainimlikuks. Paljudes kohtades on linnaplaneerimises esikohale seatud auto ning seda on tehtud jalakäijate, ratturite, laste ja eakate arvelt. See pole kuigi külalislahke ruum elamiseks ja kohtumisteks. Mõnes paigas paistab, justkui keegi pole tulnud selle peale, et inimestel võiks olla tahtmist või vajadust seal olla ja aega veeta. Sellised kohad võivad küll olla väga kaunid, kuid need ei ole mugavad ega arvesta inimestega. Seetõttu neid ilmselt ka ei kasutata nii palju kui võiks.

Istumiskohad ja varjulised alad on planeerimise ja linnavalitsuse tasandil ülesande püstitamise küsimus. Mida saaksid linlased kodanikualgatuse korras ära teha, et linnaruum oleks feministlikum?

Minu meelest on väga tähtis, et kodanikud oleksid muudatuste tegemise eesotsas, sest nii tunnevad nad rohkem vastutust ja näevad ruumi enda omana. Tihtilugu teatakse ise väga hästi, milliseid muudatusi ümbruskond vajab ning mida on vaja avaliku ruumi elavdamiseks. Kas on ehk vaja rohkem rohealasid või tuleks olemasolevad rohealad ümber kujundada, ehk vajavad lapsed rohkem ruumi, ehk tuleks mõelda eakatele või hoopis teismelistele? Ehk ei tunta ennast avalikus ruumis turvaliselt? Ehk on vaja midagi puhastada või renoveerida? Usun, et elanikud ise saavad tähele­panu juhtida muutmist vajavale.

Raamatu „Feministlik linn: kuidas nõuelda ruumi meestekeskses maailmas“ ilmumisest on möödas viis aastat. Milliseid muutusi oled sa selle aja jooksul täheldanud? Kas on hakatud liikuma feministliku linna poole?

Mul on olnud rõõm näha, et linnad üle ilma töötavad välja oma feministliku linna mudelit. Ma ei taha väita, et just mina olen selle liikumise algataja. Paljud ideed olid töös enne minu raamatu ilmumist ja on alguse saanud täiesti iseseisvalt. Euroopas on Barcelona tuntud selle poolest, et linnaplaneerimises kaalutakse soolise võrdõiguslikkuse aspekte, ning Prantsusmaal Lyonis rakendatakse linna eelarve koostamisel soolise võrdsuse põhimõtteid. Prantsusmaal on Nantes seadnud endale eesmärgi kümnendi lõpuks saada mitteseksistlikuks linnaks. Üks linn, mille puhul tean, et minu raamatul on olnud mõju, on Glasgow. Linna­volinik Holly Bruce luges raamatut, tutvustas linnavolikogule feministliku linnaplaneerimise põhimõtteid ja soovis neid Glasgow’s rakendada. Eelnõu võeti vastu ning praegu viiakse seda ellu.

Kas suures plaanis on linnaruum liikumas paremuse poole, eriti arvestades praegust poliitilist kliimat? Kas optimismiks on alust?

Oleneb sellest, kuhu ja millele tähelepanu suunatakse. Võib leida sadu näiteid, kuidas asjad on läinud halvemaks, ent on sadu teisi näiteid olude paranemisest. Tõsi, viimasel ajal, eriti viimasel aastal, on USAs selliste teemadega tegelda raskem, sest poliitiline kliima on feministlike ja võrdõiguslikkuse teemade suhtes väga vaenulik. Kuid olukord, kus riigi tasandil sellist tööd vaenatakse, pakub linnadele võimaluse teha teisiti ja ettekirjutusi trotsida. Linnad on lootuse majakad. Seal võib kohata vastupanu: rohujuure tasandilt tuleb sisend, et luua sotsiaalseid süsteeme ja ruumilahendusi, mis oleksid hoolivamad, õiglasemad ja jätkusuutlikumad.

Kas sa oled „Feministliku linna“ teemadel milleski meelt muutnud? Kas on midagi, mida sooviksid ümber sõnastada või tagasi võtta?

Pole vist midagi, mida soovin otseselt tagasi võtta või teistmoodi sõnastada. Üks teema, mida laiendaksin, kui tuleb võimalus raamatut täiendada, on kodu. Raamat ilmus pandeemia ajal, mil kõik olid sunnitud ümber hindama ja mõtlema, mis on kodu, mida kodu tähendab ja kuidas seda kasutatakse. Tähtsaks muutus koduteema toomine ruumiküsimuste arutellu. Samuti kerkisid pinnale probleemid, mis seostusid kodu rolliga naise elus. Näiteks tihti räägitakse kodust kui paigast, millega seostub see tunnustamata hooletöö, millest enne rääkisin. Samuti on kodu koht, kus naisel on suurim tõenäosus langeda vägivalla ohvriks. Kuna just COVID-19 pandeemia ajal kerkisid teravamalt küsimused kodu kui ruumi ning selle seotuse kohta linnaruumiga, on see tõenäoliselt teema, millest raamatu uuendatud versioonis kõneleda tahaksin.

Üks märksõna sinu töös paistab olevat kehalisus. Kuidas käsitleda keha küsimusi disainis? Mida tähendab disainimine keha perspektiivist?

Üks näide, mis pähe tuleb, on seotud jätkusuutlikkuse ja kliimaküsimustega. Tuleb hakata mõtlema, kuidas teha linna­ruum elatavaks ka ekstreemsete ilmaolude puhul ja ebakindlale tulevikule mõeldes. Paljud linnad kogevad suviti ennenägematuid kuumalaineid, mis on tõsine terviserisk. Seega tuleb leida viisid, kuidas näiteks veesüsteemide, taimestiku ning varju abil parandada mikrokliimat ja linna jahutada. Selliseid lahendusi otsides antakse endale aru, et kliimamuutuse tagajärjed on organismile ohtlikud. Kehast lähtuv disain tähendab ligipääsetavuse parandamist ja sellest lõikavad suurt kasu ka naised, eriti näiteks hooletööl või laste ja lapsevankriga liikumisel. Palju linnad seisavad silmitsi kiiresti vananeva elanikkonnaga ning tuleb arvesse võtta, et eakate liikumisvõime on vähenenud. Eriti valusalt annab see tunda siis, kui ehitatud keskkonna või transpordi­süsteemide puhul ei ole arvestatud ligipääsetavusega. Ligipääsetavus on üks teema, kus tuleb esile, et inimestel on erisugused kehad ja kehalised võimed, me liigume erinevalt. Mida universaalsemat ligipääsetavat ruumi luuakse, seda edukam linn on ning seda tervem ja parem on linnaelanike elu.

Sinu töös on kesksel kohal intersektsionaalsus. Väidad, et sellest lähtuvalt looksime parema linnaruumi mitte ainult naistele, vaid kõigile. Mil viisil on feministlik linn kõigile parem linn?

Vaatamata sellele, et naised teevad ebaproportsionaalselt palju rohkem hooletööd kui mehed, tuleb hoolekesksest linnaruumist rääkides arvestada, et kõik vajavad ja kannavad hoolt. Vahel seda ei tunnistata ega tunnustata. Tihti elatakse individualistlikult, andmata endale aru, et sõltutakse teistest. Hooletöö jaoks sobilikuma infrastruktuuri loomisest lõikavad kasu kõik: naised, lapsed, noored, vanad, piiratud liikumisvõimete või puuetega isikud – see aitab kõigil panustada töösse, mis on hädavajalik ühiskonnaelu edenemiseks. Ruumiloomega saab näiteks edendada paremaid hooletöö võimalusi meestele ning murda kivistunud arusaamad, kes ja kus üldse selle tööga tegeleb. Usun, et ligipääsetavuse suurendamine ja füüsiliste barjääride eemaldamine rikastab ka meeste elu, sõlmitakse täisväärtuslikumaid suhteid ja ollakse parem lapsevanem. Näiteks ka siis, kui inimesel pole liikumispuuet, võib alati juhtuda mõni õnnetus, murduda mõni luu. Kui veab ja elatakse vanaks, tuleb silmitsi seista liikumisvõimaluste kitsenemise ja mobiilsuse vähenemisega. Seega osutuvad kõigile äärmiselt kasulikuks liikumist lihtsustavad lahendused. Need lahendused ei pea olema suurejoonelised. Näiteks ühissõidukis lapsekärudele mõeldud lisaruum on kasulik ka ratastooliga liikujale, igasuguste kottide-kompsude maha toetamiseks.

Sinu EKA loengu lõpus tuli publiku hulgast üks huvitav probleemi­püstitus. Nimelt arvatakse tihti, et feministlik linnaplaneerimine tuleb millegi, näiteks disaini, arvelt. Või et see on kallim ja võtab midagi ära neilt, kes on justkui peamised linna kasutajad – parimates aastates valged heteroseksuaalsed mehed. Kas sel kartusel on alust? Kas feministlikus linnaruumis on keegi ka kaotaja?

Seni ei ole ma kohanud kedagi, kes oleks selgelt välja toonud, mida neil on kaotada. Kui mõelda, millised need võrdsema linna ruumilised sekkumised on, siis on ju selge, et keegi ei jää millestki ilma. Tahetakse turvalisemat linnaruumi. Tahetakse liikumisvabadust ja -mugavust, jõuda sihtpunkti kokku lepitud ajaks. Loengus rääkisin sellest, kuidas ühistranspordi­süsteemid on tihtilugu üles ehitatud n-ö tüüpilisele mehekesksele liikumismustrile. Äärelinnast tööle ja tipptunnil koju tagasi. Praeguseks on teada, et sedalaadi üheksast viieni kontoritöö ei määra ammugi enam kõigi inimeste töö- ja elurütmi. Ööpäevaringses globaal­majanduses töötavad paljud vabakutselisena, paindlikumate graafikutega ning erinevatel kellaaegadel. Seega ei võida paremate liiklemisvõimaluste või ööpäev läbi turvalisuse tagamisest mitte ainult naised, vaid kõik, kelle töö kaldub kõrvale traditsioonilise tööpäeva normist.

Turvalisusega tegeledes tuleb arvestada, et selle suurendamine mõnedele võib teistele, marginaliseeritud inimgruppidele, tähendada turvatunde kahanemist, lausa ruumis olemise õiguse kadumist. Kuidas suurendada turvalisust nii, et keegi ei kannataks?

Turvalisus tuleb põhjalikult ümber mõtestada. Üldiselt mõistetakse turvameetmete all ülalt alla lahendusi: rohkem turvakaameraid ja -töötajaid, ligipääsu piiramine pärast teatud kellaaegasid, seaduslikke kitsendusi teatud käitumise kriminaliseerimiseks ja nii edasi. Tõsi, need on meetmed, mis osas inimrühmadest tõesti suurendavad turvatunnet, kuid võivad omakorda ohustada teisi. Arvestades sellega, et naiste suurim vägivallaoht on oma kodus, tuleb turvalisust parandada eelkõige just seal. Näiteks tuleb tagada taskukohane eluase, lastehoiuks riiklik toetus, tingimusteta baaselatis, parem tervisetoetus ning ligipääs vaimse tervise teenustele – süsteem, millega toetatakse naisi, kes on lahkunud vägivaldse partneri juurest. Siis saab ta olla sõltumatu, võtta vastu otsuseid ja end turvaliselt tunda. Kui sedasama mõtet nüüd laiendada linnaruumile, siis on vaja mõelda paljude kasutajate peale, eri vanuses ja taustaga inimestele, kes kasutavad ruumi väga mitmekesiselt ja kogu päeva – miks mitte ka kogu öö – jooksul. Tihti tekitavad ohutunnet kohad, mis mõjuvad mahajäetult, mida ei kasutata või kus kohtab ainult üht tüüpi inimesi. Kodanikualgatusena tuleks hakata mõtlema selle peale, kuidas luua oma kodukandis avalikke ruume, mida kasutavad mitmesuguse taustaga elanikud eri eesmärkidel – ruume, kus kedagi ei tõrjuta ega välistata.

Jõuame vestlusega nüüd sinu enda linnakogemuse juurde. Oled elanud metropolides, nagu Toronto ja London, aga oled ka tuttav väikelinna­eluga. Elasid New Brunswickis, kus on ainult umbes 6000 elanikku. Kas väikelinnas elamine on muutnud sinu suhtumist linnaellu?

Väikelinn pani mind linnaelu nüansse rohkem hindama. Näiteks iseseisvust ja teatud anonüümsust: et saab ennast väljendada, ilma et keegi, kes su eluga kursis on, sind hindaks. See on seotud privaatsusega. Seega meeldib mulle linn, mis pakub katet ja teatud asjade eest kaitset. See ei tähenda, et ühistegevus ja õlg-õla-tunne mulle ei meeldi, lihtsalt kogukonnaelu võib väikeses linnas olla väga pealesurutud.

Eelmisel aastal naasin mitte Torontosse, sest see on nii keskklassistunud, et ma ei jõua seal elamist endale lubada, vaid Toronto lähikonda, linna, kus on umbes 125 000 elanikku. See on mõistlik suurus.

Sa mainisid linnade keskklassistumist. Tegeled gentrifikatsiooniga ka oma töös. Võtame näiteks Toronto. Kas keskklassistumist on võimalik ka tagasi pöörata?

Ma ei ole kindel, et see võimalik on. Aeglustada? Pidurdada? Seda küll. Näiteks vahendusplatvormide kaudu elamispindade lühiajalist väljarentimist turistidele tuleks piirata, sest see tähendab, et kohalike jaoks on need turult maas. Torontos püütakse seda kontrolli alla saada. Ka tahetakse tõsta tühjalt seisvate elamispindade maksukoormust, et ei ostetaks korterit lihtsalt investeerimiseks jäetuna tühjalt seisma.

Kujutan ette, et kui linnaruumi põhjalikult feministlikust vaatepunktist uurida, võib kokkupuude ebavõrdsusega panna ahastama. Seega küsin lõpetuseks: kas oskad soovitada kibestumisele vastumürki?

Nüüd jõuame ringiga tagasi kohalike elanike ja kohalike sekkumiste juurde. Nii palju olukordi ja nüansse jääb väljapoole üksikisiku kontrolli. Väga paljut kodanik poliitika kujundamises ja laias plaanis mõjutada ei suuda. Kui siiski õnnestub muuta midagi kogukonnas, kuhu kuulume, või ümbritsevas keskkonnas, siis see ongi vastumürk kibestumisele. Võimaldab näha ja tunnetada muutust. Ka see on meie kontrolli all, kuidas ümbritsevatega suhtleme ja kuidas neisse suhtume. Vastumürk võib olla ka vabatahtlik töö, omaalgatuslikud ettevõtmised, looduskaitseliikumises osalemine. Need on võitlusviisid pettumuse ja lootusetuse vastu, mis võivad kergesti võimust võtta.