Lumine jaanuariõhtu ja Mustpeade maja lõid Tallinna vanalinnas haruldaselt sugestiivse fooni kontserdile, mille keskne idee oli valguse ja pimeduse vastandumine. Saksa dirigendi Gregor Mayrhoferi esmakohtumine Tallinna Kammerorkestriga mõjus kontseptuaalselt läbimõelduna ja hästi ajastatuna. Jaanuari keskpaigas, mil päevavalgust napib ja meel on sümbolitele vastuvõtlikum, kõlas valguse otsimise teema mitte abstraktse kujundina, vaid sügavalt puudutava kogemusena.

Mayrhofer on rõhutanud, et valguse otsimine on inimkultuuris üks vanemaid sümboleid: see väljendab vajadust leida lootust, tarkust ja tegutsemisjõudu. Sama mõtet kandis ka selle kontserdi kava, mis liikus Beethoveni „Prometheuse“ avamängu peaaegu manifestilaadsest algusest Ligeti tiheda ja orientiirideta pimeduseni, sealt edasi Pēteris Vasksi kauge valguse otsinguteni ning jõudis õhtu teises pooles Schuberti soojema ja avarama kõlamaailmani. Selline kava võimaldab orkestril näidata end väga erinevatest külgedest: klassikalisest täpsusest romantilise kantileeni ja nüüdismuusika keerukate harmooniateni. Tallinna Kammerorkester demonstreeris veenvalt, et paindlikkus on nende igapäevane ja enesestmõistetav tööriist.

Noore saksa dirigendi Gregor Mayrhoferi dirigeerimislaadi iseloomustas kogu õhtu vältel ideeline selgus ja tähele­panelik töö orkestriga. Tema žestid ei olnud liialt ekspansiivsed, pigem täpsed ja sihipärased, võimaldades kõneleda muusikal endal. Eriti hästi tuli see esile esimeses pooles, kus keerukad tekstuurid ja nüansirikas dünaamika andsid mõista, et dirigent ei püüa muusikat üle seletada, vaid hoiab seda koos ja laseb pingel loomulikult tekkida.

Kontsert algas Ludwig van Beethoveni pidulik-majesteetliku avamänguga balletile „Die Geschöpfe des Prome­theus“ ehk „Prometheuse lapsed“. Mõned suuremad avaakordid ei olnud alati perfektselt koos – leidus üksikuid kannatamatuid sissetulekuid –, ent see jäi pisiasjaks ega varjutanud tervikut. Eriti filigraanne oli puhkpillide koosmäng, kus puupuhkpillide nüansi­rikkus ja täpsus tõusid selgelt esile. „Prometheuse“ avamängus peituv valguse toomise idee – jumalatelt varastatud tuli kui teadmiste ja lootuse sümbol – mõjus kontserdi alguses programmilise vundamendina.

Kavast võis lugeda, et kuigi ballett oli omal ajal menukas ja kasvatas Beethoveni tuntust Viinis, on suur osa partituurist ajapikku kaduma läinud. Sellest on kahju, sest avamängu põhjal otsustades oli tõenäoliselt tegemist sisulise ja muusikalise tervikuga. Ka teema võiks meieaegset publikut kõnetada: balletis loob Prometheus kaks algelist inimolendit, kes on küll elus, kuid vaimselt tühjad. Ta viib nad Parnassosele, kus Apollo, muusad ja teised kunstide kehastused õpetavad neile mõtlemist, loovust, moraali ja empaatiat. Seoses tänapäevaga avaneb siin selge paralleel: inimkonnal on eksisteerimiseks vajalikud teadmised ja oskused olemas, ent väärtused, mida Prometheus püüab õpetada, ei ole enam iseenesestmõistetavad ega vahetult edasi­antavad.

Beethoveni avamängu lõpus hakkasid saali tuled tasapisi hämarduma ning üleminek György Ligeti teosele „Ramifications“ ehk „Hargnemised“ oli üllatavalt loomulik. Pimedusse vajuv saal lõi kuulajas kergelt pidetu tunde – täpselt selle, mida see muusika otsib. Kahe erinevalt häälestatud pillirühma tekitatud mikrotonaalsed nihked moodustasid kõlavälja, kus tuttavad orientiirid kadusid ja kuulamisest sai paratamatult kehaline kogemus. Mayrhoferi pakutud kujund pimedas metsas ekslemisest osutus siinkohal tabavaks: teose alguses näis kõik eksitav ja läbimatu, ent pärast süvenemist hakkasid esile kerkima teks­tuur, kihid ja üksikud valguslaigud. Muusika mängis taju piiril ja tegi seda veenvalt. Üllataval kombel kujunes just Ligeti teosest üks õhtu erilisemaid elamusi, seda enam et „Ramifications“ oli paigutatud kavas nii, et see ei jäänud eraldiseisvaks „keeruliseks looks“, vaid oli loomulik terviku osa.

Üleminek Pēteris Vasksi viiulikontserdile „Tālā gaisma“ ehk „Kauge valgus“ (pühendatud Gidon Kremerile) süvendas meeltel mängimise tunnetust veelgi. Solist Robert Traksmann alustas mängu publiku selja tagant, liikudes muusika saatel lava poole. Veidra ruumilise nihke tõttu ei olnud enam selge, kust heli tuleb. Taas võis veenduda, kui suurepärane muusik on Robert Traksmann. Viiulikontserdi esitus oli soe, pehme ja täpselt doseeritud. Vasksiga on lihtne libiseda liigsesse tundelisusse, ent Traksmanni tõlgendus hoidis paatost vaos, pakkudes selle asemel põhjamaise romantika meistriklassi.

Kui Beethoveni „Prometheuse“ avamängus pandi valgus lähtepunktina paika ning Ligeti teoses ekseldi pimeduses, siis Vasksi puhul võis kuulaja jõuda tõdemuseni, et ka valgus ei pruugi olla üheselt lunastav. Prometheuse müüdi meenutamine viis mõtte taas filosoofia rajale: kas valgus kui teadmine ja võim on üldse neutraalne kingitus? Kui kasutada valgust mõõdutundetult, siis see enam ei loo, vaid lõhub. See tõusis kõige enam esile kolmandale kadentsile järgnenud aleatoorilises kaoses ja kaost katkestavas kummalises, justkui põrgust maa peale toodud valsis.

Teose lõpus, kui saalivalgust taas hämardati ja solist lahkus mängides, sulgus esimene pool tervikliku ja mõjuva kaarena. Publiku reaktsioon oli vahetu ja vaimustunud. Lisapalana kõlanud Eugène Ysaÿe viiulisonaadi nr 5 op. 27 „L’Aurore“ ehk „Virmalised“ esimene osa haakus kontserdi ideega loomulikult ja ilma liigse rõhutamiseta.

Kontserdi teises pooles kõlas Franz Schuberti sümfoonia nr 6, millele dirigent Gregor Mayrhofer oli mõtteliselt omistanud valguse tooja rolli. Ent just siit sai alguse ebakõla. Pärast esimese poole kontseptuaalset tihedust ja taju lummavat dramaturgiat mõjus Schuberti muusika paratamatult teist­sugusena – kerge, muretu ja vormilt ette­aimatavana. Schuberti kuues sümfoonia on helilooja varajane teos ning selle rõhutatud helgus ja korduv materjal ei pruugi kogenud kontserdikülastajale pakkuda sama intensiivset kuulamiselamust nagu kontserdi esimene pool. Kui esimese poole valgus oli tinglikus tasakaalus pimedusega ja nõudis kuulajalt tähelepanelikkust, siis Schuberti sümfoonias oli see valgus juba ette antud: lihtne, turvaline ja konfliktivaba.

Samal ajal leidus ka siin palju rõõmustavat. Eriti nauditav oli puupuhkpillide koosmäng: flöödid (Maria Luisk ja Linda Vood), oboed (Riivo Kallasmaa ja Aleksander Hännikäinen) ning klarnetid (Edmunds Altmanis ja Isabella Runge) moodustasid erakordselt mõjusa ansambli, millele keelpillid oskasid delikaatselt ruumi jätta. Schuberti kuuendale sümfooniale on ette heidetud liigset puhkpillide domineerimist, ent minu arvates osutus just see aspekt teose tugevaimaks küljeks. Tallinna Kammerorkestri mäng oli läbipaistev ja stiilitundlik ning Gregor Mayrhoferi käe all kujunes orkestri kõlapilt selgeks ja tasakaalustatuks. Just selle poolest osutus Schuberti sümfoonia ka huvitavaks kontrastiks, näidates, kui erinevalt võib „valgus“ muusikas toimida. Kui kontserdi esimeses pooles oli valgus midagi haprat, otsitavat ja isegi küsitavat, siis Schubert on pakkunud sellele rahulikuma ja leplikuma vastuse – mitte tingimata sügavama, aga kuulajale selgelt äratuntava ja lohutava.

„Laulev hing“ osutus kontserdiks, kus valguse ja pimeduse kontseptsioon pakkus palju mõtlemisainet. Just esimese poole muusikaline tihedus ja põnev dramaturgia näitasid, kui palju on võita siis, kui kontserdikava ei paku valmis lahendusi, vaid kutsub kuulajat kaasa mõtlema.