22. märtsil Tallinnas peetud koorimuusika foorumil peatuti koorimuusika sõlmpunktidel, mida on nii lavalaudadel kui ka tagatubades püütud lahti harutada eile ja püütakse tänagi. Arvatavasti tehakse seda ka homme.

Iseenesest mulle meeldib, kui asju arutatakse. Aega võtta ja kokku tulla, et üksteise mõtteid kuulata ja omavahel polemiseerida – see on nüüdsel ajal puhas luksus. Liiatigi kui foorum koosneb peaasjalikult oma eriala spetsialistidest – mõtterada on seda teravam ja nauditavam.

Kuulasin Tallinnas peetud Eesti Koorijuhtide Liidu kokku kutsutud foorumi­päeva ja luban kohe algatuseks: kodumaine koorilaulukultuur on täie tervise (ja mõistuse) juures. Igasugune kunstiliik on elujõuline, kui sellest võrsub uusi ideid. Ja neid tekkis pühapäeval kuuldu ajel päris kindlasti. Pole vist vaja öelda, et peamised mured, millel peatuti, on seda valdkonda saatnud tükimat aega: kooride alarahastatus ja igapäevane toimetulek, moodsa digielu mugavuste pealetung, dirigentide kesine järelkasv ning repertuaaripoliitika teemad. Foorumi esinejate valik ja vestlusringide krapsakas kulgemine sättis nagu ikka: kord Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all ja Vestmann peal. Nagu olevat öelnud Gustav Ernesaks: suured laevad pööravad aeglaselt. Kuid pöörde­punkti oleme jõudnud päris mitmes mõttes.

Et Eestis on koorilaul üks levinumaid harrastusi, pole uudis. Kõik teavad kedagi, kes käib vähemalt kord nädalas lauluproovis. Ja kuigi lauluharrastajate hulk tundub suur, on see rahvastiku üldarvu juures siiski suhteliselt tagasihoidlik, s.t ka koore või vähemalt koorides lauljaid võiks meil olla veel märksa rohkem. Siis oleks kogu valdkond toekam ja hääletorugi pikem. Kuid kõik ei olegi nii lihtne.

Kõik algab koolist

Kooride tegevus on põimunud väga mitme valdkonnaga, haridusest julgeolekuni. Laulupidu näitab lakmuspaberina teatud intervalliga, kuhu oleme jõudnud ja kas UNESCO kaitse all laulu- ja tantsupeotraditsioon on endiselt jätkusuutlik. Kooride tegevus on otseti seotud kohalike omavalitsuste, regionaal-, kultuuri- ja hariduspoliitikaga ning kõik tehtud otsused mõjutavad koorilaulu. Mõne otsuse tulemused on väga pika vinnaga või suisa tagasipööramatud. Näiteks väikekoolide sulgemise asemel loodud riigigümnaasiumide võrgustik, mis iseenesest on ratsionaalne lahendus, vähendab koolikooride arvu: kui kolmes koolimajakeses tegutses igas oma tilluke kollektiiv, siis riigigümnaasiumis moodustub üks koor. Iga laps sellesse koori (eri põhjustel) laulma ei lähe. Kuid just koolikooris saadakse tavaliselt esimene kooris laulmise ja loodetavasti ka laulupeokogemus. Ja ma ei räägi ainult tillukesest Eestimaa servakesest. Näiteks Paide Gümnaasiumi noorte­kooris laulavad gümnasistid, kes olid enda sõnul enne sellesse koori astumist laulnud vaid mudilaskooris. Vahepealsetel aastatel nad kooris laulda ei saanud, sest koolis ei olnud õpetajat, kes oleks koori teinud.

Kust leida dirigent?

Koorilauluga tegeleb meil mitukümmend tuhat inimest. Koorijuhte, kes nendega töötavad, on alla 900. Koorijuhtide keskmine vanus on kõrge, tugevat järelkasvu ei ole märgata ja eriala populaarsuse järsku tõusu noorte seas ei ole oodata, kuna selle töö üks oluline aspekt – töötasu – on niru. Nagu Tõnu Kaljuste foorumil ütles: „Meie töö on odav.“ Laulu- ja tantsupeo kollektiivijuhtide palgatoetuse süsteem on küll käima saadud, kuid taotlejaid on vähem, kui neid olla võiks, kutsetunnistuse jõustumist ja selle iga viie aasta järel uuendamist peab osa koori­juhte bürokraatiapiinaks. Siiski tasub dirigent Heli Jürgensoni sõnul suurema palga nimel kutsetunnistuse saamiseks vaeva näha ja seda ka tehakse – foorumilgi jagati aplausi saatel välja patsakas uusi kutsetunnistusi.

Rahanappus näpistab aina valusamalt

Kooride tegevus on pealtnäha odav, kuid tegelikult üsna kulukas ning aina enam lauljate kanda. Majanduslik kitsikus ja inimeste töökaotus teevad teinekord võimatuks tasuda ka viieeurost koori liikmemaksu kuus. Pidurdamatu hinna­ralli ketrab üles kõik teenuste hinnad ja see puudutab ka koore: iga koor peab ju kusagil proove tegema, ostma noote ja korras hoidma vormiriietust, peale selle on aeg-ajalt vaja klaverisaatjat, rentida buss või maksta renti kontserdisaali kasutamise eest. Iga koor peaks andma aasta jooksul vähemalt paar kontserti, et olla arvestatav loominguline üksus, ning mõõduvõtuks rahvusvahelisel konkursil on reisimine paratamatu.

Mis aga peamine: kooril peab olema ka dirigent, kes viib ellu kunstilised eesmärgid ning kellele makstakse töötasu. Kui kõik kokku rehkendada, tuleb summa üsna suur. Et oleks üheksa korda mõõdetud ja üks kord lõigatud, töötab koori kunstiliste taotluste elluviimise nimel dirigendi kõrval ka koori juhatus. On koore, kellel on palju lauljaid ja kopsakam liikmemaks, sponsor või omavalitsuse toetus – neil on elu natuke lihtsam. Olgu siinkohal kõvahäälselt tunnustatud omavalitsused, kes oma kollektiive toetavad, näiteks ei küsita Harku vallas Suurupi naiskoorilt ruumide kasutamise eest üüri. Võetagu eeskuju! Kuid on ka tillukesi koorikesi, kellel on küll väärikas ajalugu, kuid praegused rahalised võimalused peaaegu olematud. Sellegipoolest pusitakse noortest maksumaksjatest tühjaks jooksnud külakese jahedavõitu rahvamaja saalis mitmehäälset koorilaulu – ikka laulupeole saamise nimel. Ja see koorikene on ka osa meie koorilaulukultuurist, ärgem unustagem.

Eelmainitud teemadki tulid jutuks koorijuhtide foorumil, kus tänavu räägiti väga põhjalikult kooride ellujäämisvõimalustest. Nii oli foorumil tummine vestlusring kooride töö rahastamismudelitest, aasta tööplaanide koostamisest ja eelarvestamisest, liikmemaksudest ja kontserdi kui toote turundamisest. Kalamaja segakoori koorivanem Sigrid Kaljund, Suurupi naiskoori Meretule koori­vanem Aivi Järve ning kammerkoori Voces Tallinn mänedžer, Eesti Naislaulu Seltsi tegevjuht Teele Utt visandasid kolme eri kollektiivi tarvis mudeli nende tegevusplaani elluviimiseks vajaliku toetuse leidmiseks. Ka siin jäi kõlama nukker noot, sest võrreldes varasemaga on sponsorite heldus kokku kuivanud ning koorid võtavad kontserdiprojekte ette valmistades aina suurema majandusliku riski. Vaheda märkusena kerkis koorikontsertide ülepakkumise teema muusikaturul, kuna koorilaulupublik on laias laastus ühine sihtgrupp. Kuid kuna kooride hooaja joonis on samalaadne, on ka kontsertide üleküllus ajuti paratamatu (nt jõulukontserdid). Samal ajal toonitati mõistlikuna võimalust koos kontserte korraldada ja kulud katta näiteks kooriühingu alaliitude egiidi all.

Et saada oma valdkonnast parem pilt, on alati paslik kutsuda külalisi väljastpoolt. Nii tervitasid foorumi kuulajad vestlusringis „Proovi psühholoogia: suhted, sõnumid ja muusikaline koostöö“ dirigendi ja muusikaõpetaja Maret Polli, dirigent Riivo Jõe ja Tallinna ühisgümnaasiumi sotsiaalpedagoogi Grete Maria Neppo kõrval ka Tallinna ülikooli kultuuri- ja neuropsühholoogia professorit Aaro Toomelat. Viimane sõnastas väga selgelt kooriproovi harjumuspärase kulgemise tagamiseks vajalikud sammud, mis mõjutavad ka laulja-dirigendi suhet. Nõnda soovitas ta koorijuhil oma töö eesmärke alati kooriga jagada, sest kui inimene ei tea, mis on eesmärk, siis ta kaasa ei tee. Või et proovi ajal telefoni näppivad lauljad tuleks saata nutisõltuvuse võõrutusravile. Nali naljaks, kuid Aaro Toomela rääkis väga huvitavalt laulja ja dirigendi proovituleku erinevatest eesmärkidest, usalduse ehitamisest, inimeste valulävest ja kollektiivi grupidünaamikast, laulja enesetunde ja koori töövõime tõstmisest ning sellestki, kuidas öelda ebameeldivaid asju nii, et kõigil tuju ei kustuks.

Kooriproovis on hea töötempo ja samal ajal distsipliini hoidmine paras pähkel igale dirigendile, nooremate inimestega töötamisel lisanduvad ka ärevusprobleemid, keskendumishäired ja nutisõltuvus. Vestlusringis tõdeti, et dirigenditöö ei ole ainult muusikaline, vaid lisandub ka sotsiaalne väli ja olmeline osa, pealegi ei ole kollektiivi juhtimist koolis õpetatud, kuigi dirigenditöös on see hädavajalik oskus. Jututeemaks olid ka vaimne kohalolu proovis, ükskõiksete lauljate kaasamine, dirigendi vastutuse piirid ja lauljate kohustused. Arutati ka proovi lõpetamist ning üksmeeles kinnitati, et see peab olema positiivne, et lauljal oleks himu järgmisel korral taas kohale tulla.

Foorumi kolmas vestlusring äratas intriige juba oma pealkirjaga „Kas koorimuusika on Eesti sünonüüm?“. Dirigendid Tõnu Kaljuste ja Risto Joost kõrvuti teise valdkonna esindajatega (Delfi tegevtoimetaja Greete Lehepuu ja Tartu ülikooli sotsiaalteadlane Marko Uibu) kruttisid oma mõttekäikude ja vastastikuse sõnamänguga kuulajate pinge üles. Kuidas koorimuusikat repertuaari kaudu mõtestada ja kuidas sellega oma koorilaulukultuur kõrgemale tasemele viia? Kuidas rakendada muusika poliitikavankri ette? Näiteks räägiti Eesti-sisesest lõimumisest või Eesti muusikast väljaspool riigipiire maailma olulisemates kontserdisaalides. Milline repertuaar arendab rohkem: kas klassikaline suurvorm või nüüdisaegne väikevorm? Milline on kaugem eesmärk – kuhu tahame rahvusena oma kooris laulmisega jõuda? Tõnu Kaljuste ja Risto Joost jagasid vestluse käigus kogemusi ja soovitasid muusikaklassika pärandit laulda ka harrastuskooridega, Kaljuste osutas ka Miina Härma ja Heino Elleri aastakümnetetagustele eriarvamustele laulupeo teemal. Milline balanss peaks olema harrastuskooridel maailmaklassika ja eesti algupärandi vahel: mida siis laulda, kus laulda, kellega laulda ja kuidas see meid edasi viib? Kas koorimuusika on Eesti sünonüüm ainult koorilauluga seotute seas või on see nii ka inimestele väljaspool valdkonda? Lõpuni mõtlemata mõtted kuulajate peas aina kuhjusid ning teemakäsitlus vajas ilmselgelt rohkem aega, kui sellele oli planeeritud. Ja kui Greete Lehepuu ütles, et laulupeovälisel ajal on küll keeruline meedia tähelepanu kooride tegevusele tõmmata, kuid seda, mida ütleb Tõnu Kaljuste, loetakse alati, siis, oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et foorumil oleksid seda vestlusringi kuulnud kultuuriminister, välisminister ja kaitseminister takkapihta.

Kuidagi ootamatult ruttu sai otsa see foorumipäev, mis mahutas veel ka kahte etteastet „15 minutit kooriteadust“: Janne Fridolin-Väljamäe jagas isikliku kogemuse alusel soovitusi lauluproovide läbiviimiseks ning Heli Jürgenson tegi ülehelikiirusel vokaalpedagoogilise näidistunni. Tõnu Kaljuste andis endanimelise stipendiumi üle Valle-Rasmus Rootsile – talle palju õnne! Ja õnne ka foorumipäeva juhtidele Jorma Sarvele ja Rasmus Puurile.

Riskides võimalusega, et ma järgmisele foorumile kutset ei saa, teen siiski paar ettepanekut. Selmet elektroonilisel teel publikult küsimusi korjata, väldiksin ma igasugust ekraani näppimist ja annaksin võimaluse oma nime ja häälega küsida. Teiseks: vestlusringis osalejaid peaks olema parasjagu, et nad kõik saaksid võrdselt rääkida. Ja kolmandaks: minu meelest oli liigne muusikaline lõputervitus, pigem oleksin tahtnud kuuldut teistega edasi arutada, sest foorum on ju ikkagi foorum! Ja just foorum teeb ka otsuse, millal tehakse pööre ja kuhu.