Mul on kopp täiesti ees kunstivaldkonna adumitest (seda sõna on kasutanud oma kolumnis TI tähenduses nt Tõnu Runnel*). Minu oletus on, et ligi 90 protsenti loovisikutest arvab sama (ülejäänud 10 protsendi puhul ei olegi ma kindel, kas tegu on ikkagi loovisikutega). Sekunditega ette antud juhiste järgi muusikat vormistava Suno stiil paneb oma üksluisusega kõhu valutama, kuid siin-seal on kuulda ilmselgelt sunolikke muusikapalu. Üks kord sellega katsetada on võib-olla isegi lõbus, aga kahjurõõmus ähvardamine, et sinna meie muusikaloome liigubki, on mu meelest nonsenss. Ja alati, kui kuulan midagi põnevat, mõtlen adumite kasutamisest kunstis kohe eriti halvasti. Ega küsimus, mida me muusikaga veel teha saame (kõik olevat justkui ära tehtud), pole kaugeltki uus. Kui mõtlen klaveritehnilistele küsimustele, siis pärast György Ligeti klaverietüüde (loodud 1985–2001) peab ehk tõesti nuputama, kuidas minna tehniliselt veel komplekssemaks, või kuidas saab trummi­mänguga pärast Christian Lillingeri üldse uusi kõrgusi püüda.

Seetõttu on suisa äärmiselt vajalik, et ansambel U: tuletab aeg-ajalt meelde, et ikka veel on avastamata alasid, jääkruume, et Suno-jura on võimalik tasakaalustada. Ja et selle asemel, et endalt vastutus (masinale?) ära anda, tuleb seda hoopis maksimaalselt juurde võtta! Tänu ansambel U: kompromissitusele uute lahenduste otsimisel on meil, teistel muusikutel, päris hea äss tagataskus – ometi on see meie tegevus põhjendatud.

Mis siis õigupoolest toimus?

12. märtsil leidis Mustpeade maja Olavi saalis ja Valges saalis aset ansambel U: kontsert, mille ülesehitus ei ole vahest Tartu Uue teatri lavastuste „Tapty1985. Laskumine orgu“ ja „Serafima+Bogdan“ näinutele võõras (ühe lava asemel on mitu sektorit, etendus mängitakse läbi mitu korda, vaheajal istud teise sektorisse ja näed-kuuled hoopis teist jutustust).

Mõlemas saalis alustati kontserti 18minutilise Valerio Sannicandro teosega: ühes kõlas „Iter“ klaverile, Osmose’i süntesaatorile ja live-elektroonikale, teises „Reti“ flöödile, klarnetile, viiulile, tšellole ja löökpillidele. Väidetavalt teavad itaalia tech bro’d hästi, et „iter“ tähendab protsessi ja „reti“ võrgustikke; ka palindroomifanatid tegid juba omad järeldused. Kuid kahe-saali-kontseptsiooni järgi loodud tervikteose „Iter-Reti“ suurem tugevus ei olnud minu meelest palindroomsuse kontseptuaalsus kui asi iseeneses, vaid see, et see lugu oligi lihtsalt väga hea, toimis nii- ja naapidi, nagu Paul Hindemithi „Ludus tonalis’e“ algus ja lõpp. Seevastu mõni kompositsioonitehniline väljakutse kõlabki kompositsioonitehnilise väljakutsena. Sannicandro helikeel mõjus väga värskelt ja seda kuulates tekkis kuidagi väga arhitektuuriline tunne. Seda on keeruline selgitada: justkui läbinisti vulkaanilist päritolu tunglev liimjas želee, aga hästi ruumiline. Olavi saalis, kus olid ansamblis Taavi Kerikmäe (klahvpillid), autor (live-elektroonika) ja Tammo Sumera (heli), lisas mitmedimensioonilisust kindlasti ka surround-helisüsteemi meisterlik kasutamine.

Avateoste järel esitati (mõlemas saalis) ansamblilugu, Xu Dongi „Synchronizität (1)“ ehk „Sünkroonsus (1)“ löökpillidele ja klaverile, kusjuures need instrumendid olid eri saalides, aga ühes sai näha ka teises ruumis mänginud Vambola Kriguli projektsiooni. Hiljem autoriga vesteldes selgus, et tal on plaanis seda kontseptsiooni veelgi rakendada ning et äsja kuuldu on kõigest ühe suurteose algus.

Teoses kuuldud dialoog oli põnev, aeg-ajalt sünkroonis. Esitus oli täpne ja veenev (kuigi U: puhul on natuke kummaline rääkida veenvusest – kas nad on midagi selleta esitanud, hästi ei usu). Jällegi: mulle meeldis, et eri ruumide kasutamine ei olnud lihtsalt moehullus, mis tehtud seepärast, et nii saab, vaid see oli siiski muusika sisu teenistuses.

Mõlema saali kolmas etteaste oli lühiloeng: ühes saalis kõneles arhitektuurifilosoof Eik Hermann ruumikogemusest, teises sisearhitekt Hannes Praks (olen märkinud kokkuvõtvalt tema teemaks „materjalide kõla kui mälestus kaugetest aegadest“). Mõlemad loengud olid selles kontekstis hädavajalikud ning olid abiks ka kontserdikogemuse kogu selle väljendusvahendite polüfoonias terviklikumal mõistmisel.

Lõpunumbriteks jäid Fausto Romitelli „Domeniche alla periferia dell’impero. Seconda domenica“ ehk „Pühapäevad impeeriumi äärealadel. Teine pühapäev“ flöödile, bassklarnetile, viiulile ja tšellole ning Helena Tulve „Valvaja“ versioon süntesaatorile. „Valvaja“ on algselt kirjutatud oboele, kuid kõlas ka süntesaatoriga väga mitme­külgselt huvitavate tämbritega. Romitelli pala esteetikat oli mul aga keerulisem mõista: mingit sorti motiivikordused ja kolmkõlalisus kukkusid minu arvates pisut tervikust välja.

Õppimiskohti endale ja ehk ka kolleegidele?

Ansambel U:ga ma ei taju neljanda seina olemasolu. Põhjus ei ole vaid selles, et nad juhatavad kontserdid ise sisse, vaid kogu Mustpeade majas veedetud aeg oli kuidagi uu-ne. Muusikud ei oota oma sooritust green room’is, vaid hängivad publikuga saalis, suhtlevad kuulajatega ja vahel isegi ütlevad midagi äsja esitatud teose kohta (nagu sportlased pärast sooritust, kuid sosinal ja peale tükkimata). Ka pärast kontserti muljetasid kohalviibinud heliloojad fuajees ootamatult suhtlusaltilt. Tahtsin Valerio Sannicandrot tänada, kuid kuna ta oli piisavalt entusiastlik, sain ka natuke tema teose kohta täpsustusi küsida ning ta vastas lahkesti. Kontserdipublikule on see kõik väga meeldiv – just see vahetu ja sundimatu suhtlus, mitte kirjutuslaua taga plaatidele autogrammide jagamine.

Ansambel U: tegemiste puhul on köitev ka see, et iga kontsert, kus olen käinud, on põhjalikult kureeritud. Ma ei jaksa kuulata kontserte, kus esitatakse „toredaid lugusid artisti valikul“ – see ei mõju enamasti tervikuna. On küll võimalik olla mitmekülgne, ent samal ajal tekitada tunne, et programm on väga hästi ja detaile liites koostatud, justkui näitusel, kus erinevate teoste ühisjooneks on mingi konflikt, universaalsem printsiip kui samas kohas samal ajal või sama autori tehtu.

Üks asi veel. Üks filminäitlejanna ütles, et ta loeb aeg-ajalt Akadeemiat eesmärgiga ajumusklit treenida, sest keeruka ja mitte oma valdkonna teksti pusimine teeb mõtlemisele head. Minuga oli „Kahe saali kontserdil“ sama lugu: ma ei lahkunud vaid uue kogemusega, vaid oli ka füüsiline tunne, et aju on saanud jõutrenni.

* Tõnu Runnel: pane vaim valmis – ka sina kaotad töö! – Delfi 14. III 2026.