Linnapark ei pea olema suur, et olla mõjus. Üha enam hinnatakse ruumi, mis on targalt kavandatud, arvestades kohapealse väljakujunenud keskkonnaga, pakub rahulikke hetki ja lisab sellele ökoloogilist väärtust. Üks selline on Põhja-Tallinna Krulli kvartali Krulli park. Pargi kujunduses on lähtutud selgest põhimõttest: luua mitme funktsiooniga, kuid rahulik linnaruum, mis pakub inimestele lõõgastusvõimaluse ja toetab ka linna elurikkust.

XIX sajandi lõpus Kalamaja servale rajatud metalli- ja masinatööstus ehk nüüdne Krulli kvartal on väärikas asum, mis areneb kiiresti. Kunagised tehasehooned on ellu äratatud ning avalik ruum teadlikult tõstetud kvartali keskseks väärtuseks. Krulli park on nähtav ja ligipääsetav: vilksamisi on see näha Kopli tänavalt, jäädes silma nii trammiga mööda sõites kui ka autoga liikudes. Just nähtavuse ja avatuse tõttu on sellest pargist saanud ruum, mis kutsub muutma oma tavapärast trajektoori ja kvartalisse sisenema.

Park ei ole vaid puhkeala, vaid toimib avaliku tänavaruumi ja kvartalisisese elu loomuliku üleminekuna. Siia võib tulla lihtsalt istuma või aega veetma, kuid leida end peagi jalutamas vanade tööstushoonete vahel, avastamas uusi kohvikuid, kontoreid või avalikke hoove. Selline ruumiline lahendus tagab loomuliku ja pingevaba liikumise, viib avaliku ruumi mitmekesise kasutuseni.

Krulli kvartali puhul on see eriti oluline, sest kunagine rasketööstuse piirkond on olnud aastakümneid linlastele suletud ja ligipääsmatu. Atraktiivsete, kutsuvate ja hästi nähtavate pargialade rajamine on seetõttu väga hea võte, et suletuna tajutud keskkond samm-sammult avada. Park ei ole siin mitte kõrvalnähe, vaid teadlik usalduse ja harjumuse loomise ruum, kuhu saab tulla ilma eesmärgita ja kust võib lahkuda uue sihiga.

Kvartali sees on juba praegu kujunemas mitmekesine parkide, hoovide ja jalgteede võrgustik, mis seob eri arendusetapid ühtseks tervikuks. See loob eelduse, et Krulli kvartalist ei kujune pelgalt järjekordne kinnisvaraarendus, vaid elav ja sidus linnakude, kus avalik ruum on päriselt kasutuses ja osa igapäevasest linnakogemusest.

Tõstetud park. Krulli pargi kujunduse aluseks on ühtne ja selge disainikeel. Ruumiosad, s.o liikumisteed, puhke­alad, parkimislahendused ja istutusalad, on seotud tervikuks, kus ükski element ei mõju juhuslikuna. Lahenduse kõige silma­torkavam ja olulisem otsus oli rajada puidust teed ja terrassid kruvi­vaiadele. Sellega jäid alles suured puud ja nende juurestik – väärtus, mida tihedas linna­keskkonnas sageli ei õnnestu hoida. Tõstetud kõnniteed ja terrassid kulgevad puude vahel maapinnast kõrgemal, jätavad juurtele kasvuruumi, infra­struktuuri rajamiseks ei ole olnud vaja maapinda lahti kaevata, nagu tavapärasel teede rajamisel. Nii jäi ka puude maa-alune kasvuruum puutumata. Selline lahendus ei ole pelgalt tehniline kompromiss, vaid kujunduslik tugevus: park mõjub õhulise ja kerge struktuurina, kus kandev element on loodus. Keset kvartalit on suudetud alles jätta midagi metsa­tukasarnast. Inimene liigub maastiku kohal, kuid on samal ajal looduses.

Väikese ala eriilmelised tsoonid pakuvad tegevuseks valikuvõimalusi. On kohti, kus pidada lühike koosolek või teha tööpaus, alasid, kus süüa lõunat, ning nurki, kus olla omaette ja lihtsalt ümbrust vaadata. Park ei sunni peale kindlat kasutusviisi ning mitmekihilisus teeb pargist toimiva ja armastatud linnaruumi.

Park ja parkla. Erilist tähelepanu väärib pargi ja parkimisalade omavahel seostamine. Tavapäraselt käsitletakse parkimist linnas eraldiseisva ja paratamatult n-ö kõva funktsioonina, kuid siin on see lahendatud osana maastiku tervikust. Siinsed parkimiskohad on hea näide tänapäeval populaarsest maastikukujunduse põhimõttest toetuda looduspõhistele lahendustele. Parkla on rajatud sademevee maapinda imbumist võimaldava murukiviga ning äärekivid paigaldatud vahedega, et sademevesi saaks voolata haljasaladele. Haljastatud alad toimivad vihmapeenardena, puhverdavad sademe­vett ja toetavad samal ajal elurikkust. Parkla ei ole siinkohal pelgalt tehniline taristu, vaid osa maastikulahendusest. On selge, et ka funktsionaalne ruum võib olla roheline ja mitmekesine.

Lahenduses mängivad olulist rolli pargi istutusalad: puude alla on lisatud taimi, mis suurendavad liigirikkust ja loovad mitmekesisema alustaimestiku. Eriti ilmekad on lilleribad parklate vahel, pakkudes visuaalset naudingut, aga olles ka toidulaud tolmeldajatele. Taimevalikus leidub nii kodumaiseid liike kui ka kultuurtaimede liigirohkeid kooslusi. Olusid silmas pidades on eelistatud liike, mis toetavad linnaloodust ja lepivad mõõduka hooldusega. Taimestikuga on kujundatud hooajaliselt vahelduv ja elav keskkond. Kuigi alguses võib park mõjuda minimalistlikuna, on selle kujunemiseks loodud tugev potentsiaal, mis avaneb ajaga.

Tõstetud terrasside all leiavad varje­paiga väikeloomad ning kogu ala lülitub laiemasse rohevõrgustikku. Park on osa endise Kopli kaubajaama piirkonna rohekoridorist, mitte isoleeritud roheline saar, ning toimib linna ökosüsteemis ühenduslülina. Suurt rõõmu teeb, et alles jäid kõik sealsed suured puud ning seetõttu on park saanud kohe küpse ja rahuliku ilme.

Olla ja hingata. Pargi üldmuljet tugevdab erilahendusena tehtud disainmööbli seeria. Mööbel ei ole siin pelgalt tarbeese, vaid osa ruumikogemusest: sellega on loodud rahulik, tasakaalustatud atmosfäär ning toetatud metsatuka­mõtet. See on paik, kus saab taastuda linnastressist, istuda, jälgida, olla kohal. Klaasitud aiapaviljonid, nutikalt paigutatud istumiskohad ja kiiged laiendavad paiga kasutusvõimalusi ning teevad pargi atraktiivseks ka neile, kel aega vaid lühikeseks tööpausiks, või ka juhuslikule möödujale.

Kuigi park toimib juba praegu väga hästi, on seal arenguruumi. Väike püsiv veekogu suurendaks veelgi ökoloogilist mitmekesisust ning pakuks uusi elupaiku. Samuti võiksid loodushariduslikud infotahvlid suunata külastajate tähelepanu loodusprotsessidele ja nähtamatutele kihtidele. Tehniliste elementide, näiteks suurte ventilatsioonitorude varjamine ronitaimedega tugevdaks aga rohelise ruumi terviklikkust.

Krulli pargis on suurepäraselt näha, et läbimõeldud maastikuarhitektuuri korral saab omavahel hästi ühendada inimeste heaolu, ökoloogilise vaatepunkti ja funktsionaalsuse. See linnaruumi osa ei püüa domineerida, vaid toetab: hoiab juuri, aitab luua sidet inimeste vahel, on koht, kus lihtsalt olla ja hingata.