Flötist ja muusikaõpetaja, ansamblist U: ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansamblist tuntud Tarmo Johannes tõmbab 31. jaanuaril käima koosmänguklubi, millega on oodatud liituma kõik täiskasvanud, kes on õppinud harrastaja tasemel pilli mängima või laulma. Koos hakatakse musitseerima kitarrikooli Guitarium ruumides Planeedi tänaval ning lisainfot, ka registreerimise kohta, leiab veebilehel https://tarmo.uuu.ee/klubi/.

Mis ajendas sind kokku kutsuma koosmänguklubi ja keda sinna ootad?

Koosmänguklubi mõte tekkis mul juba ammu – olen tihti rääkinud oma lõpetavatele Otsa kooli õpilastele eri perspektiividest ning et minu meelest üks, mis on Eestis puudu, on organisatsioon või platvorm, kus mingit pilli õppinud inimesed saaksid koos mängida, eelkõige kammermuusikat. Et oleks vaja kedagi, kes selle käima tõmbab. Praegu jõudsin äratundmiseni, et kui ma sellest räägin ja see tundub tähtis, siis võib-olla peaksin selle ise ära tegema.

Konkreetsemaid tõukejõudusid on olnud mitu. Võib-olla üks kaudsem mõjutaja on minu vanaisa, kes oli kirglik harrastusviiulimängija. Tal oli suur noodi­kogu, ta organiseeris muuhulgas keelpillikvarteti, millega nad koos mängisid ja andsid ka avalikke kontserte. Mulle on viimasel ajal sattunud täiskasvanutest flöödiõpilasi ja on väga ilus näha, kui palju siirast rõõmu pilli mängimine pakub. Tähtis oli ka mu enda kogemus: mõned aastad tagasi hakkasin hobi korras tasakesi naturaalsarve õppima ja harrastaja olla on väga tore. Liitusin Muba õpetajate kooriga, kus olen selles rollis algaja, ja amatöörina kaasa teha on mitmes mõttes väga huvitav.

Koosmänguklubi on avatud kõigile, kes on õppinud mingit pilli või laulu, määrav on soov koos mängida, üksteist kuulata ja olla üksteise suhtes tähelepanelik. Eesmärk on panna kokku koosseisud enam-vähem sarnaste oskustega inimestest, otsida sobivat repertuaari ja mängida.

On kaks võimalust. Üks on nii-öelda klassikalise muusika ansambel, kus valitud teoseid või seadeid mängitakse noodist. Need võivad olla kõige lihtsamad kaanonid, muusikaliselt keerukamad teosed või kõik, mis mahub sinna vahele – nii nagu koosseis vajab ja soovib.

Teine võimalus on vaba improvisatsiooni ansambel. See on avatum ja paindlikum. Ma olen läbi viinud mitmeid improvisatsioonikoolitusi, kuhu tulevad kokku ülimalt erineva taustaga inimesed. Me lihtsalt mängime, tuginedes hästi lihtsatele reeglitele ja printsiipidele. Mul on häid kogemusi, et on täiesti võimalik leida see koht, kus inimesed tõesti kuulavad, tunnetavad, mida nende tekitatud helid teevad, kuidas nad üksteisega suhestuvad. See on üks ütlemata suur nauding, kui inimesed avastavad, et nad saavad üksteisest aru, kui luuakse midagi koos.

Kahjuks ei ole klubi kohtumispaigas klaverit, seetõttu saab osaleda ainult kaasa toodud pillidega. Või miks mitte lauljana.

Ettevõtluses küsitakse, millist probleemi start-up lahendab. Küsin sinult analoogselt: millist tühja kohta see klubi võiks täita?

Minu meelest võimalus mängida amatöörina kammermuusikat on Eestis peaaegu täiesti puudu. Koorilaulu traditsioon on tugev, juurde on tulnud harrastussümfooniaorkestreid, puhkpilliorkestreid on jäänud vist küll vähemaks, aga ikkagi, midagi siin on. Selle kõrval võiks olla ka ansamblimängu võimalus. Eestis on tuhandeid inimesi, kes on õppinud mingit pilli ja võib-olla osa neist tunneb sisemist soovi jälle uuesti muusikat teha. Samuti on Eestis sadu muusikaõpetajaid, kes ei ole tegevinterpreedid, aga sooviksid rohkem ise mängida ja vajavad selleks mingit konteksti või olukorda.

Millist tagasisidet oled sellele algatusele seni saanud?

Juba minu esimesed postitused sotsiaalmeedias äratasid ootamatult palju huvi. Arvan, et mitte ühtki minu kontserti või sooloprojekti ei ole nii palju jagatud ja ära märgitud. Klubi käivitamine on praegu algusjärgus – avakohtumine on plaanis 31. jaanuaril, koosmängimised algavad veebruaris –, aga kolleegide ja sõprade tähelepanu on tõesti märkimis­väärne ja kahtlemata julgustab. See teema on igatahes inimesi kõnetanud.

Kas klubis musitseerimine hakkab olema kas või mingil määral juhendatav või on see sinu idee järgi isereguleeruv ettevõtmine, millele pakud platvormi ja kohta?

Vähemalt praegu võtan selle klubi vedada ja hoida, pehmelt juhtida. Mängin kõigis koosseisudes kaasa, olen valmis otsima repertuaari ja suunama improvisatsiooniansambli tegevust. Ühtlasi on tähtis jälgida grupidünaamikat, et ansambli sees oleks hea tasakaal ja kõik tunneksid ennast turvaliselt. Ma ei taha kindlasti olla õpetaja või juhendaja rollis, pigem liikumapanev jõud. Põhiline sünnib ikkagi kokku tulnud konkreetsete inimeste kooslusest.

Kas osalemine nõuab regulaarset kohalkäimist või saab osa võtta, kui tuju tuleb? Kas oma tulekust peab ette teatama, et saaks sobivat repertuaari valida?

Ette peab teatama kindlasti, et teaks arvestada ja planeerida. Improvisatsiooniansambel on ses suhtes vabam ja paindlikum – kui on nii, et ükskord tulevad ühed ja teinekord teised, ei ole midagi hullu, niikuinii on iga kord unikaalne. Kui tegemist on kirjutatud teostega ja tekivad kindlad koosseisud, siis muidugi ei saa teha nii, et tulen, kui viitsin – juba ainult respektist oma kaasmängijate vastu. Siis on tähtis, et mingisuguse perioodi kohta annab inimene lubaduse, et nüüd näiteks järgmisel kuul ma tõesti käin, olen kohal.

Mis ajastu ja mis raskusastmega muusikat on lähiajal plaanis mängida?

Repertuaar sõltub väga palju inimestest, kes registreeruvad ja kellest ansamblid moodustuvad, nende huvidest ja mängu­oskusest. Üks suur varasalv, kuhupoole kindlasti vaadata, on renessanss- ja barokkmuusika, mis on koosseisude suhtes võrdlemisi paindlik. Ühtlasi on see periood, kus kammermuusika tähendaski eelkõige mängimist üks­teisega koos, mitte esinemist kontserdi­lavadel. Ka Viini klassikutel on väga palju muusikat erinevatele koosseisudele nii kergemas kui ka tõsisemas meeleolus. XX sajandist on oluline autor Paul Hindemith, kellele praktiline musitseerimine oli väga tähtis ja kes on kirjutanud palju muusikat amatööridele, nii-öelda Hausmusik’i. Hindemith eristas ka termineid vorspielen – esinemine, mida teevad enamasti professionaalid, ja selbstspielen – ise mängimine. Viimast pidas Hindemith isegi tähtsamaks. Annab leida ka täiesti tänapäevaseid teoseid, mis on huvitavad teha, aga ei ole liiga rasked. Inglismaal on liikumine CoMA (Contemporary Music for All, nüüdismuusika kõigile). CoMA on tellinud hulga repertuaari just harrastajatest ansamblitele. Erinevat repertuaari seega leidub, aga selle valimine on kahtlemata suur töö.

Mina ei pea end teab mis pillimängijaks, aga lauljana olen kaua aega nautinud prooviprotsessi rohkem kui esinemist või kontserdireisi. Tõesti, konkurss või esinemine annab hea põhjuse pingutada, aga ometi mulle laval olemine ja sellega kaasas käiv pinge ei meeldi. Selles mõttes on mul raske mõista, miks hobina mõeldud laulmine, välja arvatud ehk regilaul, on nii väga kontsertides kinni. Ja veel rohkem olen üllatunud, et sellist koosmänguklubi instrumentalistidele seni ei ole. Kas asjaolu, et see klubi asutatakse alles nüüd, on seotud meie muusikahariduse olemuse või millegi muuga?

Andrus Kallastu tõi ühes kommentaaris väga tabavalt välja, et meie klassikaline muusikaharidus pakub praegu kahjuks vaid kahte kitsast tüüpi musitseerimist: harjutamine ja esinemine. Ma olen väga seda meelt, et see ei pea olema ainult nii, Hindemithi „ise mängimine“ on kahtlemata ülimalt väärtuslik. Kui mõtleme aja peale, kui salvestusseadmeid veel ei olnud, siis ainus viis muusikat kogeda oli kas minna kuulama kedagi, kes mängib, või siis seda ise teha. Olen veendunud, et praegusel, järjest võimekamate masinate ajastul saab inimlik kokkupuude järjest tähtsamaks, ja just seda võimalust tahangi koosmänguklubis oma kõige ehedamas vormis pakkuda.