Tehnikaülikooli tasub väisata kas või seepärast, et teha trett näitustel. Nimelt saab juba aastaid sealsetes koridorides ja fuajeedes, raamatukogus ja muuseumisaalis tutvuda kõrgkooli ajaloo, insener-tehnilise leidlikkuse ning disainiga. Uustulnukana on uudistada August Komendandi (1906–1992) valitud tööde kaudu ehitusinseneri tööviise ning väljakutseid avav ekspositsioon kuuenda korpuse aatriumis.
Inseneriteaduse suurkuju
Miks just Komendant? Nimelt on tegu meie inseneriteaduse, aga ka globaalses mastaabis olulise ehitusinseneriga. Pärast õpinguid Dresdeni tehnikakõrgkoolis naasis ta Eestisse, leidis rakendust teedeministeeriumis, erasektoris ning tehnikaülikooli õppejõuna. Pärast Eestist põgenemist 1944. aastal leidis ta taas tee Dresdenisse, kus asus õpetama, seejärel aga sai temast suisa viieks aastaks USA väekoondise juures juhtiv insener. Sestap oli igati loogiline tema emigreerumine Ameerika Ühendriikidesse. Sealgi jätkas ta põhiliselt tööd betooniga, kujunedes pingbetoontarindite tunnustatud konstrueerijaks, ning leidis tee taas õpetamise juurde, tõustes Pennsylvania ülikooli arhitektuuriprofessoriks.
Paljudele seostub tema nimi ilmselt teise Eestis sündinud tegija, arhitekt Louis Kahniga (snd Itze-Leib Schmuilowsky, 1901–1974), kelle igavikulisuse püüdlused on suureks mängitud paljuski tänu Komendandi tehnilisele nupukusele.
Ilmselt neile, kes mäletavad Carl-Dag Lige kureeritud arhitektuurimuuseumi näitust „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ (2020) ja sellest kaks aasta hiljem ilmunud kogumikku, ei tule nähtu just suure üllatusena.
Informatiivsed fotod ehitusplatsilt
Õnneks pole aeg siiski päris seisma jäänud ning selle väljapaneku puhul on kuraator paigutanud Komendandi tegevuse veidi avaramasse konteksti ja vaadelnud esmajärgulisemaid valmis ehitatud objekte XX sajandi ehituskultuuri osana. Peaaegu et kesksel kohal on fotod ehitusplatsidelt.
Viimaste puhul tuleb tahtmine kiibitsedes küsida: kellele võiksid objekti väisamise reportaažpildid olla huvitavad? Ja vastan ise: ilmselt vähestele, ent õnneks on just need vähesed õppimas tehnikaülikoolis. Ilmselt leiaks mõned huvilised veel ehituskoolist ja tehnikakõrgkoolist. Usutavasti eelistavad teised vahest valminud objektide vaateid ja jooniseid. Rahvalikum eksponaat on muidugi Kadrioru staadioni tribüüni (1936–1938, arhitekt Elmar Lohk) makett. Kes on sattunud näiteks arhitektuurimuuseumi, on ilmselt märganud, et selliseid n-ö nukumaju armastab publik eriti: pisike armas hoone annab ühtlasi edasi aga arhitektuuri atraktiivsuse keskme – ruumilisuse.
Fotode puhul on näha, et tegu on töökäiku dokumenteerivate ja endale mälestuseks tehtud jäädvustustega. Neis ei ole taga aetud kompositsiooni, ka pole portreteeritavad ehitised ega persoonid mingil viisil kunstipäraselt sätitud. Seesugune laad erineb kardinaalselt sama aja Nõukogude fotograafiast, millest emigreerunud tähtinsener nii-öelda ilma jäi. Nimelt kujutati Eesti NSVs nagu tollal kogu Nõukogude Liidus ehitamist sümboolses võtmes: kujustati paremale tulevikule müüri ladumist ja progressi. Töölist vaadati kui kangelast ning anti talle fotoreportaažides ja maalidelgi omalaadne pühalik oreool. Kui Nikolai Kormašovi maalidel, nagu „Raudbetoon“, „Noored ehitajad“ või „Söömaaeg“, on „uuslihtsad“ raskepärased ehitajad ning teised tööinimesed kõnekad suisa religioosses laadis, siis tüüpsemad on fotod, kus figureerivad näiteks vabariigi parim müürsepp Kristjan Kärber (tema järgi nimetati Lasnamäel lausa tänav) ja tema brigaadi liikmed kino Sõprus ehitusel.
Vabas maailmas oli aga teisiti. On päris muhe, kuidas August Komendant, piip suus, juuksed püsti peas, külastab Olivetti-Underwoodi trükimasinatehase (1970, arhitekt Louis Kahn) ehitust, ronib siluetina mööda redelit. Õpetlik on Philadelphia politseimaja (1963, arhitektid Geddes Brecher ja Qualls Cunningham) fassaadipaneelide paigaldus, ent ilmselt veel ilmekam Venezuela Caracase presidendipalee laiendus ja väljak, mille all on parkimismaja (1982–1987, I järk, arhitekt Oscar Tenreiro). Tõsi, viimane ei näe fotol just kuigi atraktiivne välja. Samas toob Lige esile, et kompleksi puhul oli suurim väljakutse pingbetoonist kandekonstruktsioonid ning et järelpingestustööde ajal purunes üks elastsetest sõlmedest, mistõttu insener USAst spetsiaalselt kohale lennutati – kiirelt saadi ka sobivad nõuanded.
Koostöised õnnestumised
Ühe väljatõstena on mainitud koostööd arhitektidega. Selle ladusus tuleb hästi välja kõigil juhtudel. Muidugi ei puudu üks erilisi õnnestumisi – Kimbelli kunstimuuseum (1966–1972, arhitekt Louis Kahn), mida kuraator peab kahe suurkuju 18aastase ühistegevuse kõrghetkeks. Saale katavad iidseid silindervõlve meenutavad, vaid kümne sentimeetri paksusest betoonist tsükloidkoorikud, kuhu on peale tavalise armatuuri lisatud kolm järelpingestustrossi. Seda, mis on nn vorsti sees ehk antud juhul koorikus, saab vaadelda enne betoneerimist tehtud pildilt.
Salki bioloogiauuringute instituudi puhul (1959–1965, arhitekt Louis Kahn) on eriti muljetavaldav hoonete muutmine maavärinale vastupidavamaks tänu sünteetilisest kummist ehk neopreenist puksidega sõlmedele, mis lubavad majadel värina korral veidi liikuda. Richardsi meditsiiniuuringute laborikompleksi (1957–1965, arhitekt Louis Kahn) juures oli aga üpris uudne senisest kärmemat ehitamist võimaldav betoonelementide kasutamine.
Ent Kahn polnud muidugi ainus Komendandi koostööpartner. Üks värvikamaid töid (seda kohtab ka näitusel) on koos arhitekt Moshe Safdiega Montréali maailmanäituse „Expo 67“ tarbeks tehtud futuristlik elamu Habitat 67, mille moodulid oleksid justkui juhuslikult üksteise peale asetatud.
Kuraator on mõtisklenud selle üle, kuidas sünnib uus teadmine, ning leidnud, et tähtsal kohal on uurimis- ja teadustöö ning pedagoogika. Ta märgib, et Komendant soovitas arhitektidel õppida inseneriaineid, inseneridel aga tudeerida esteetikat ja arhitektuuriajalugu. Innustav on Komendandi mõte, et unistuste elluviimiseks on vaja teoreetilisi alusteadmisi, aga mõnikord pole teooriaid olemaski ja sel juhul tuleb need ise välja mõelda.
Ehitamisest ja ajastust tõukunud kujundus
Näituse kujundaja Maria Helena Luiga on ehitanud otstarbeka omailma ehk ruumi, kuhu saab saginat täis alalt sisse astuda ja natuke rahulikumalt näitust uurida. Tänu värvivalikule ning ise mastaabis eksponaatidele on üldmulje dünaamiline ning seejuures meeldivalt organiseeritud. Veidi meenutab raamistik (või on need abstraheeritud tellingud?) ja ristkülikute kasutus De Stijli esteetikat, täpsemalt Gerrit Thomas Rietveldi, Theo van Doesburgi ning nende võitluskaaslaste tegemisi.
Tavapärase „moodsamat“ (või lihtsalt düsfunktsionaalset) graafilist disaini (Brit Pavelson) saatva tüütusena on probleemkohaks etiketid. Need pole nimelt järjekordselt piltide juures, vaid need tuleb eemal paiknevalt skeemilt tuvastada. Kirjad on siiski hästi loetavad ning graafika üldmulje erk, haakudes sellisena 1960. aastate modernistliku värskuseihaga.
Vahest võiks väljapanek tudengeid veidike kannustada pingutama – võid olla pärit külakesest, ent jõuda töökusega eriala tippu.
