Mõne nädala eest avati Põhja-Tallinnas uus lineaarpark. Pealtnäha paistab Putukaväil ristand lõputust jalakäijate tänavast ja kitsast pargiviilust. Tegelikult ühendab putukaväil asumeid, linnaruumi kihistusi, linlasi ja tegevusvõimalusi. Väikestest detailidest suurte taristulahendusteni on selge, et tegu pole tavalise rattatee või pargikesega, vaid inimmõõdet arvesse võtva teljega, mis loob avaliku ruumi kogemiseks harukordseid võimalusi.

Mis on lineaarpark? Lihtsaimas sõnastuses on lineaarpark pargitüüp, millel on rohkem pikkust kui laiust. Erinevalt tavalisest pargist ei paikne see kindlal alal, vaid järgib lineaarset joont läbi linna või linnaosa, ühendades eri asumeid. Tüüpiliselt kulgevad lineaar­pargid piki kanali-, jõe- või mereäärt (Londoni Lee Valley park), ajaloolist kaitsemüüri (Berliini Mauerpark), teed või taristukoridori. Maailma tuntuim lineaarpark, New Yorgi High Line’i park, on näiteks rajatud kasutuseta jäänud raudteekoridori. Ka vastavatud Putukaväila lõik on kunagine raudteekoridori ala, mis vabanes lõplikult piirangute alt selle tõttu, et Elering paigutas kõrgepinge õhuliinid maa-alusesse kaablisse.

Peale kuju on lineaarpark eriline ka funktsiooni poolest. Kui park on eelkõige sihtkoht või annab võimaluse patseerida, siis lineaarpark on ka aktiivset liikumist toetav transpordikoridor. Kuigi Putukaväila puhul on linnalooduse sildamisel pööratud erilist tähelepanu tolmeldajate heaolule, pole putukad siiski pargi peamine sihtgrupp. Putukaväil teeb siiski enim rõõmu jalakäijatele ja ratturitele.

Uus lineaarpark on küll vaevalt üle kilomeetri pikk, kuid toetab sellegipoolest autovaba liikumist Põhja-Tallinnas. Jala või rattaga saab Merimetsa ja Mustjõe kaudu isegi Haaberstini nii, et ületama ei pea ühtegi sõiduteed ja rada kulgeb läbi mitmesuguse maastiku. Tulevikus peaks Putukaväil kasvama 14 korda: läbima Tallinna kaheksast linnaosast kuut ja ulatuma Kopli kaubajaamast Hiiuni. Viimaks on pealinnas loota, et rajatakse aktiivseid liikumisviise toetav tervikliku kontseptsiooniga linnaruum.

Esimese kohtingu ülevus. Minu esimesed kokkupuuted Putukaväilaga olid pigem juhuslikud. Selle ehitamise ajal jäi tegemistest veidi skisofreeniline mulje. Näiteks tasandati Sõle tänava ja Merimetsa vahel kogu lokkav linnaloodus, mis oli juba pikemat aega putukate paradiis, väidetavalt arusaamatuse tõttu töö teostaja ja tellija vahel. Praeguseks on heas mõttes maltsane haljastus tasapisi taastumas. Putukaväilaga pani mind paari kutse sellest Sirpi kirjutada. Jätan esimese päriskohtingu puhuks kõrvale Euroopa rohelise pealinna aasta turundussprindi, europrojektide kohustuslikud liitreaalsuseksperimendid ja terendavatest kohalikest valimistest paratamatult tekkinud rohepesu eelarvamused. Sätin end välja.

Ristiku tänavalt pole Putukaväila eriti nähagi. Lineaarpargi ots on tänava kohal kõrguval raudteetammil, kuhu tuleb jõuda Angervaksa tänava kaudu või veidi kaugemalt Kopli tänava poolt. Laugetest kaldteedest üles jõudnud, on mulle avanev ruumikogemus rabav. Autode domineeritud tänavaruumist Putukaväila režiimi ümberlülitumine on silmapilkne: kuskil lõhnab õunapuu, pea kohal kõrgub kasutuseta roostekarva kõrgepingeliinimast, kaaslinlased olesklevad, mitte ei tõtta ühest kohast teise.

Sõle tänavani liikumiseks on Putuka­väilal kolm ruumikogemusega võimalust. Ratturitele on selgelt märgistatud lai eraldatud tee. Peamine jalakäijate tee kulgeb rattateega kohati paralleelselt, kuid aeg-ajalt leiab mitmeid rahulikke kohti, kus on pinke, laudu ja kiikesid. Sel palaval laupäeval on aga eriti kutsuv Paavli tänavaga külgnev pisem kruusarada. Puude varjus looklev rajake on rattateest ja promenaadist rahulikum ja mitmete intiimsete nurgakestega, kus on hea ka omaette olla. Rada ääristav võsa kasvab kord üle pea ja taandub ja tekivad pisemad piknikualad. Siia-sinna on jäetud oksahunnikuid, kus on putukatel ja väikeloomadel hea olla. Hetkeks kaob suunataju täielikult. Tagasi tuleb see alles siis, kui olen võsast jõudnud Paavli tänava nurgale, kus tänavatasandile viib istumiskohtadega ääristatud trepistik.

Esmakohting jätkub kasvavalt ülevas meeleolus. Putukaväila avalik ruum on lahkelt sisustatud ja täis mitmesuguseid võimalusi. Peale hästi paigutatud istumiskohtade ja selgete liiklemiskoridoride leiab siit malelauad, välijõusaali, avalikud tualetid ja mitmed joogiveekraanid. Pelguranna-poolses pargiosas on valikus veel mitmed mänguväljakud, koerte jalutusplatsid eraldi suurematele ja väiksematele lemmikutele, grillimiskohad, valgustatud rannavõrkpalliplatsid, tõstetud jalutusrajad ja kogukonnaaed.

Läbimõeldus paistab ka materjalide ja vormide valikust. Tolmeldajatele viitavad näiteks mesitarust inspireeritud kuuekülgsed tänavakivid ja istutuskastid. On siiski selge, et esimesel kohtingul jäi mõndagi nägemata. Peame kindlasti veel kohtuma.

Kained mõtted. Esimesed kohtingud kipuvad olema eufoorilised, aga kui kainelt järele mõelda, on Putukaväilas ikkagi üht-teist, mille üle nuriseda. Mõni mänguala justkui ei kutsu. Pelguranna pool on betoonist kollase kumm-materjaliga kaetud lamamistoolid, mis on ebamugavad ja määrduvad kiiresti. Koerte ala ääres ajab prügikast kakakottidest üle. Varjuline rada, mida eespool kiitsin, lõppeb treppidega ja lapsekäruga tuleks allasaamiseks teha väike ring. Veevõtukohad on kõrgusel, mis lausa kutsub koeri jalga tõstma. Putukaväilale on ette heidetud (Tallinna avaliku ruumi projektide puhul on see tavapärane), et pingid ja piknikukohad tõmbavad ligi lärmajaid, vandaale ja alkohoolikuid. Siiski, sellest kriitikast lähtuvalt peaks linn olema nagu foucault’lik panoptikon: valvuritorniga ringvangla, kus valvatavad käituvad hirmu pärast viisakalt, kuna nad on pideva jälgimise all. Ka pingi­kriitikute meelest on selline väljavaade ilmselt totter, kuid Putukaväila avaliku ruumi sotsiaalkultuuriline mõõde ja kasutajate potentsiaalsed konfliktid on sellegipoolest oluline probleemistik.

Põhja-Tallinna kriminaalne kuvand on keskklassistumise laines aegamisi taandunud. Uute elanike tõttu on aga muutunud ka ootused avalikule ruumile ja harjumused seda kasutada. Putukaväila endine tühermaine maastik täitis tolmeldajate kiirtee eesmärki ja toetas ka piirkonnale iseloomulikku reguleerimata ruumikasutust. Nüüd on korrastamata kohad kerkivate kallihinnaliste uusarenduste elanikele pinnuks silmas ja vähemalt tunnetuslikult ei tundu neile kutsuvad või paistavad olevat isegi ohtlikud. See, kuidas ja kas Putukaväil suudab luua tingimused uute ja staažikate põhjatallinlaste lõimumiseks, sõltub aga pigem elanikest endist kui ühestki pargi funktsioonist. Oluline roll on ka lineaarparki ääristavate kinnistute omanikel.

Paavli kultuurivabrik, näiteks, on avanud oma värava ka Putukaväilale. Minu jalutuskäigu ajal toimus seal parajasti raske muusika tasuta üritus. Keskpäevasesse parki voolas välja neetidega kaetud üleni musta riietatud metal’i–fänne, sealhulgas mitmed välismaalased. Mõnele möödujale võisid need seltskonnad mõjuda eemaletõukavalt. Ka mina kohmetusin hetkeks, kui värava ees hakkasid minuga inglise keeles rääkima kahemeetrised rootslastest metal’i-mehed. Nad küsisid, kas mulle death metal meeldib? Vastasin, et nii ja naa. Selle peale öeldi, et sündmus on tasuta, tule aga sisse! Põiklesin, et mul on praegu tööaeg. Nemad ei tahtnud aga järele anda. Pakuti isegi, et teevad õlle välja.

Usutavasti lahtuks linnaruumi kaaskasutajate enamik eelarvamusi sama lihtsalt, kui kaitsepositsiooni asemel oldaks veidi lahkema olekuga. Siiski tasub teadmiseks võtta, et kindlasti on mõni, kelle raske muusika õllepurkidega seltskond oleks sellest Putukaväila osast tõrjunud. Kogu Putukaväil sobib pigem aktiivsele, noorele, isegi sportlikule siht­rühmale. Seetõttu tuleks ehk ka küsida, kes jäävad Putukaväilast eemale.

Linnaplaneerimise vaatest on Putukaväila puhul peamine puudus siiski see, et see saab ühel hetkel otsa. Ka trammiühendus Pelgurannaga vajab lahendust,¹ kuid lineaarpargi terviklik teostamine on tähtsamgi. Valminud lõik ei tohi jääda erandlikuks fragmendiks.

Kuidas edasi? Lineaarparkidel on linnaplaneerimises oluline roll siduda kokku katkendlikud linnaruumistruktuurid. Rohelised liikumiskoridorid on ka turvaline ja nauditav alternatiiv autokesksusele. Lineaarparkide tugevustes peitub ka võimalik nõrkus: range joone järgimisel sõltub ruumi kvaliteet ja mõju ümbruskonnast. Läbimõtlemata ristumised tänavate ja ehitistega võivad lineaarparki suurel määral killustada. Kui seesuguses pargis nähakse eelkõige rattateed või trammikoridori, pole sel enam suurt elanike aktiviseerimise ja looduskeskkonna potentsiaali. Roheprojektides nagu Putukaväil peitub alati ka oht jääda pelgalt maine­kujundusprojektiks.

Putukaväil väärib kindlasti terviklikuna realiseerimist ja on Tallinna rohepoliitika ning rattastrateegia oluline osa. Peale planeeritud osiste väljaehitamise vajab eraldi tähelepanu ka rohekoridoride omavahel seostamine. Arhitekt ja Telliskivi seltsi liige Toomas Paaver on siinjuures toonud välja Reisijate tänava rolli Putukaväila ja vanalinna bastionivööndi ühendajana.² Euroopa rohelise pealinna tuules läbis 2022. aastal ideekavandivõistluse ka Lasnamäe klindile planeeritud lineaarpark. Tükati on klindi loodusrada ka arendatud, kuid arutelud terviklahenduse üle paistavad olevat praegu vaibunud.

Lineaarparke ei tuleks käsitleda mitte pelgalt üksikobjektide või sümboolsete projektidena, vaid sidusa võrgustiku ja üldise linnaplaneerimise põhimõttena ühendamaks linnaosi ja elanikke. Nii planeerides moodustavad Putukaväil ja teised kavandatavad rohekoridorid linnaruumi selgroo. Mina ootan aga juba järgmist kohtingut Putukaväilaga.