Veneetsia XIX arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kuraatorid Keiti Lige, Helena Männa ja Elina Liiva on Itaaliast tagasi, jagavad Sirbi lugejatega oma muljeid ning räägivad hoonete renoveerimise kitsaskohtadest.

Biennaal ja Eesti paviljon on nüüdseks juba mõnda aega avatud olnud. Mis muljetega te Veneetsiast lahkusite?

Keiti Lige: Viimased päevad olid väga intensiivsed. Sellest kõigest väljatulek võtab nüüd aega, nagu võtab aega ka see, et üldse aru saada, mida tegime ja mis kogu ettevõtmine meile tähendab.

Helena Männa: Me oleme paviljoni ideed aasta otsa üles ehitanud ja selle sees intensiivselt elanud. Viimased nädalad ehitasime koos meeskonnaga ja panime makette kokku. Ja nüüd ühtäkki me ei saagi sinna enam minna … See on väheke ebareaalne ja naljakas … nagu laps oleks maha jäänud.

Elu läheb aga edasi ja tore on näha, kuidas tudengid vabatahtlikena seal edasi toimetavad ja meie lugu edasi räägivad.

Elina Liiva: Väga tore oli kuulda tagasisidet. Soojalt võtsid meid vastu nii biennaali külastajad kui ka kohalikud elanikud. Veneetsias ei lubata maju soojustada, talviti on seal kodud niisked ja külmad ning paljud on otsinud võimalusi, kuidas olukorda muuta.

Ma arvan, et see, mida me Veneetsiasse tegema läksime, selle me ka ära tegime. On olnud nii positiivset kui negatiivset tagasisidet. Ja seda me ju tahtsimegi: püstitada probleem, suunata soojustamise ja renoveerimise üle mõtlema ja arutama. Igal juhul võib tulemusega rahule jääda.

Meie ekspositsiooni tõid välja nii veebiajakiri Designboom kui Guardian. Milline see negatiivne resonants siis on olnud?

Männa: See tagasiside polegi nii väga negatiivne olnud, aga elanikes tekitas palazzo katmine valgete fiibertsemendist soojustuspaneelidega teravaid tundeid. Veneetsias on soojustamine keelatud ning mitu korda kuulsime mööda jalutajatelt imestust, kui koledaks on see maja nüüd tehtud. See oli siiras reaktsioon, sest sealses keskkonnas on ajalugu ja pärandit alati teadlikult väärtustatud. Hoone fassaadile asetatud soojustus mõjus n-ö plaastrina, provokatsioonina, mis tõmbas tähelepanu ja ehk tekitas ka mõne küsimuse.

Guardianis imestas Oliver Wain­wright, et teil õnnestus saada luba maja soojustuspaneelidega katta. Kuidas see teil korda läks?

Lige: Maja otsing oli pikk. Käisime esimest korda Veneetsias maja otsimas septembris. Esimese nõusoleku idee teostamiseks saime biennaali korraldajatelt. Seejärel läksime maja elanikelt luba küsima. Majal, mille lõpuks installatsiooni jaoks leidsime, on viis omanikku. Nad tegid koosoleku ja arutasid meie ettepaneku läbi. Eks see nägi välja nagu ühistu koosolek, mida oma väljapanekus ka käsitleme. Nii tekkis täiesti ootamatu, samas tore ühendav lüli maja ja Eesti paviljoni sisu vahel.

Kui omanikelt oli jah-sõna käes, siis edasi aitas meid Itaalia partner – arhitekt, kes võttis omavalitsuselt vajalikud kooskõlastused.

Liiva: Meil oli väga palju abi kohalikust arhitektist ja asjaajajatest, kes aitasid taotleda kõik load, dokumentatsiooni korrastada ja ka aru saada, mida Veneetsias üldse lubatakse, mida mitte. Esimene katse kohe ei õnnestunudki, projekti paluti teha mõned muudatused. Näiteks panna soojustuspaneelid ainult esimesele korrusele.

Lige: Me ei saanud sellega kuidagi nõustuda, see tähendanuks, et installatsiooni tuleb vähendada. Joonistasime uue variandi, kus ülemistel korrustel on paneele vähem. See sobis.

Lõpuks mõistsime, et omavalitsusel oli hirm, et täies ulatuses näeb installatsioon liiga nagu päris välja, sooviti, et see oleks kunstilisem.

Rummo: Takistused vormisid projekti väga palju ning ma arvan, et lõpuks tuli installatsioon niimoodi isegi parem välja. Riskimine ja ümbertegemine tulid kindlasti kasuks.

Veneetsia palazzo’le kinnitatud paneelid on tagasihoidlikud ja tasapindsed. Kui palju saab paneeli disainiga hoonele kvaliteeti ja ruumi juurde anda?

Männa: Kasutasime tehases toodetud paneele. Nii oli Veneetsias palju lihtsam, ja eks see on esimene kord, kui seal üldse midagi sellist tehti ja kraanaga paneele majale tõsteti.

Praeguse lahenduse juures tulevad kontrastid väga hästi esile. Valged säravad uued paneelid ajaloolise oranžikas­punase hoone fassaadil tõmbavad tähele­panu. Ka ühistu koosolekutel on väga palju inimesi väga paljude arvamustega ning selline hele ja neutraalne paneel on kompromiss kõikide maitsete ja soovide vahel.

Renoveerimine on tihti lihtsustamine. Ka hruštšovkadel ja paneelmajadel on detaile, mis peaksid alles jääma, nii nagu ka ajalooväärtusega hoonete puhul. On see siis telliseladu või aknaraamid. Seda iseloomulikku ilmet ei tohi renoveerimise käigus ära kaotada.

Lige: Ma juhendan EKAs stuudiot, kus katsetame koos tudengitega mahulist renoveerimist, mis lisaks energiatõhususele arvestaks ka tänapäeva elukvaliteediga. Küsimus pole isegi selles, kas teistmoodi lahendust tahetakse või mitte – head ideed takerduvad raha­puuduse taha.

Siit aitaksid edasi uued rahastusmudelid. Näiteks võiks renoveerida kvartalipõhiselt ning kui tekivad vahealad, mida keegi enda hallata ei taha võtta, siis arendaja saab sinna midagi ehitada, toetada kvaliteedipõhist renoveerimist. Toetada tuleks hoonetele paari korruse peale ehitamist.

Männa: Vaja on mõttemuutust, tõekspidamist, et kodu algab kaugemalt kui uksepiit. Siis tekib ka soov ümbritsevasse panustada.

Me oleme noored arhitektid ja paljuski hakkasime renoveerimisteemadega tegelema seepärast, et nägime, et keegi teine sellega ei tegele. Renoveerimises on väga palju potentsiaali, aga praegu ei ole arhitektid sinna väga kaasatud. Selle teema püstitamisega otsime endale ka kliente. Arhitekt ei saa hakata ühistu koosolekute korraldajaks või koordineerijaks. Meie võimuses on tõstatada teema ja algatada arutelu.

Hoonete soojustamine pole meile võõras teema. Lääne-Euroopas ollakse harjunud, et majadel on ühekordsed aknad, tuul puhub sisse ja kütet pole. Külmemate ilmadega tõmmatakse üks kampsun rohkem selga. Kui palju hoonete renoveerimise ja soojustamise teema Euroopa teisi nurki kõnetab?

Männa: Eks siinkohal tuleb meenutada ütlust, et pool Euroopat soojustab ja pool Euroopat jahutab. Ometi on Veneetsias talved raskemad kui meil: majad on niisked ja külmad, riided lähevad hallitama. Talve ja suve kontrast on palju suurem.

Lige: Avamisel tuldi ja öeldi, et soojustamise probleemiga samastutakse. Teise maailmasõja järgset arhitektuuripärandit, massehitust on ju igal pool: Itaalias, Rumeenias, Sloveenias jm. Ka Itaalias püüti mõned aastad tagasi hooneid riiklikult soojustada, aga kuna see ebaõnnestus, siis lõpetati programm kiiresti ära. Nii et küsimus, kuidas renoveerida, on aktuaalne kõikjal.

Te toote nii oma intervjuudes kui ka ekspositsioonis välja, et hoonete renoveerimine on töö ka inimsuhetega. Olete korteriühistu koosoleku näitlikustanud tragikomöödiana. Kuidas neid inimestevahelisi suhteid siis soojendada, nii et renoveerimisest asja saaks ning uus ruum oleks parem kui eelmine?

Liiva: Ühistu koosolek on praegu selline koht, kuhu tullakse arvamust avaldama või hääletama, aga mitte asju arutama. Ma arvan, et juba see annab kogu renoveerimise protsessile vale stardi.

Lige: Kõik renoveerimise osalised peaksid võtma suurema vastutuse. Olgu see siis linn või arhitekt. Arutlema tuleb julgustada.

Kui me renoveerimise teema üles võtsime, siis märkasime, et ega keegi ei taha sellega tegeleda, ikka loodetakse ja arvatakse, et küllap naaber teeb. Kõik taandub lõpuks kodutundele. Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodu piirid? Selle üle arutletakse väga vähe.

Liiva: Biennaali ekspositsioon on üks teema tõstatamise koht, kuid sellest on vaja veel enam rääkida, et renoveerimise potentsiaal jõuaks ka arhitektuurist välja­poole. Lõpuks peavad maja omanikud ja elanikud tahtma teistsugust lahendust.

Männa: Näiteks Veneetsias tulid meie juurde Leedu paviljoni kuraatorid ja paljud teisedki ning tahtsid renoveerimisest rääkida. On näha, et see teema kõnetab kõiki postsovetlikke riike.

Omajagu on kuulda olnud, et hoone renoveerimisprojekti koostamine pole arhitektile väga atraktiivne, sest see on väga tehniline ja igavavõitu töö.

Lige: See oli kindlasti üks meie käivitajaid. Tihti arhitekti ei kaasata, või kui, siis lõpufaasis, et ta valiks välja fassaadi värvi või paneelide paigutuse. Siin on arhitektuurilistel elementidel suur potentsiaal. Ka majadevaheline ruum on käsitlemata, see võiks ju olla koht, kus elanikud kohtuvad ja ühise kodu teemal arutavad.

Kui palju te ekspositsiooni ettevalmistamise käigus ühistute koosolekutel käisite?

Männa: Eks me kõik oleme sellise formaadiga kokku puutunud. Oleme kõik elanud nõukogudeaegsetes korter­majades. Mina näiteks käisin salakuulajana vanaema maja koosolekul.

Intervjueerisime ühistu juhte, kelle juhtimisel kortermajad renoveeriti. Näiteks ühe ühistu esinaine rääkis uhkusega, kuidas see keeruline protsess läbitud sai.

Kui palju te ise oma maja ühistu koosolekutest osa võtate?

Lige: Ma just kolisin paar kuud tagasi, kuid enne seda elasin kümme aastat Mustamäel üheksakorruselises nõukogudeaegses paneelmajas, kus on 250 korteriomanikku. Minu ühistu koos­olekud olid väga traumeerivad. Ühel koosolekul pole võimalik midagi, veel vähem süvitsi, arutada nii paljude inimestega. Koosolekul lihtsalt hääletati poolt või vastu. Polnud isegi võimalust tõstatada rattamaja, parkla muutmise või mõnd muud teemat.

Mustamäel, Õismäel ja Lasnamäel on noortele väga palju potentsiaali, aga praegune elukeskkond ei ole toetav ning nii jäädaksegi sinna ainult tudengiajaks, ja sellest on väga kahju.

Liiva: Mul on samasugune kogemus. Koosolekul minu arvamus lihtsalt ei lugenud. Ühistu esinaine otsustas ning keegi ei julgenud enam muid teemasid välja tuua või üldse midagi kahtluse alla seada.

Mustamäel paneelmajas elamine inspireeriski mind renoveerimise teemaga tegelema hakkama.

Männa: Mul on jällegi positiivne kogemus. Viimase aasta olen elanud kesk­linnas paneelmajas. Sealne ühistu esimees on väga entusiastlik, ta oskab elanike indu ja teadmisi rakendada ning asjad saavad tehtud.