Tänavuse Pritzkeri preemia pälvis Tšiilist pärit arhitekt Smiljan Radić Clarke. 1979. aastal USAs samanimelise perekonna asutatud preemiat kutsutakse uhkeldavalt arhitektuurimaailma Nobeli auhinnaks. Dünamiidi patenditulu asemel tuleb selle rahastus Hyatti hotelliketi pidamisest ja auhinnaraha on seega kümme korda väiksem, 100 000 dollarit. Preemiate taga ei ole just pühakud ning selle maailma vägevaid raputanud Epsteini afäär pritsis soppa ka Hyatti fondi juhi Thomas Pritzkeri kuuereväärile. Ühel Ameerika rikkaimal inimesel tuli juhi kohalt tagasi astuda, suhtekorralduse ja sõltumatu žürii polster päästsid preemia hullemast mainekahjust. Seni arhitektuurimaailma perifeeriaks peetud Tšiili pani kaardile kümme aastat tagasi Pritzkeri preemia saanud ja samal aastal Veneetsia arhitektuuribiennaali kureerinud Alejandro Aravena, kes juhib juba mõnda aega ka kõnealuse preemia žürii tööd. Sama hästi oleks prestiižikas auhind võinud Tšiili uue laine arhitektidest minna ka näiteks Pezo von Ellrichshauseni büroole, mille arhitektuurimeedias populaarseid töid iseloomustab samuti toorus ja poeetilisus nagu ka Radići loomingut. Muide, juhtiva arhitektuuriplatvormi Archdaily asutasid samuti Tšiili pealinnas Santiagos kaks sealset arhitekti. Seega pole alles 1990. aastatel diktatuuri küüsist pääsenud riik arhitektuurivallas sugugi tundmatu, olgugi et Eestiga võrreldes ollakse seal elatustasemelt poole vaesemad.

Globaalse tähtsusega kohalik mees

61aastane Radić on metsikuvõitu mees nn globaalsest lõunast. Ta pole peale Tšiili eriti kuhugi mujale midagi püsivat kavandanud ja on oma tuntuse võlgu XXI sajandi üleilmsele pildiplahvatusele, kus kõik on vaid klõpsu kaugusel. Arhitektuurihuviline teab heal juhul tema 2014. aastal Londonis püstitatud Serpentine’i paviljoni, mida näeb nagu teisigi selle seeria objekte vaid ühe suve jooksul, ent mis garanteerib autorile kuulsuse palju kauemaks. Radićile tähendas see üleöö paari kõrgmoefirma kujundustellimusi, mille ta pragmaatilise inimesena ka täitis.¹ Metsik on muidugi üleolev epiteet, tähistades Radići allumatust etableerunud lääne arhitektuurimaailma parameetritele: metropolidest kaugel toimetades väldib ta suuremat tähelepanu, ei sõelu FOMO-sündroomist (fear of missing out ehk ilmajäämishirm) laetuna ülikoolide vahet, rääkimata klikke koguvatest väljaütlemistest või isegi kodulehest. Paradoks: ehkki tema ei näi maailma vajavat, vajab maailm tema metsikust ning Radići töid on avaldatud palju (nt tuntud monograafiline ajakiri El Croquis on teinud tema loomingust koguni kolm numbrit). Ehkki tema hoonete puhul öeldakse enamasti, et need ei ole pelgalt visuaalsed objektid, vaid nõuavad kehalist kohalolekut (kas pole see kõigi majade puhul nii?), pean tunnistama, et mul pole ühtegi neist õnnestunud kohapeal oma silmaga näha. Infokülluses ei jää me siiski millestki ilma, kujutised ja lood rulluvad katkendlikult silme ees lahti, nii et igaüks saab kokku panna oma pildi. Konstrueerin siis siin Radići tuntumatest majadest enda oma.

Tugev habras arhitektuur

Hispaaniakeelse maailma kombe kohaselt nii isa (Radić) kui ka ema (Clarke) perekonnanime kandva mehe esivanemad on sisserändajad: ühed tulid Horvaatiast, teised Inglismaalt. Enda sõnul on tal tulnud Tšiilis ise juured alla ajada – ja see on andnud talle vabaduse. Ta lõpetas 1989. aastal Tšiili paavstliku katoliikliku ülikooli (nimetusele vaatamata tegutseb seal riigi parim arhitektuurikool) veel Pinocheti aja suletud oludes, ent vabanemine tõi kaasa totaalse kultuuripöörde – üsna sarnane meie kogemusega raudse eesriide tagant pääsemisel. Tšiili uue põlvkonna julget modernismi on peetudki reaktsiooniks Pinocheti aja õõnsale uushistoritsismile arhitektuuris. Pärast õpinguaastaid Itaalias Veneetsias, kus hariduslikke puudu­jääke korvasid muu hulgas Manfredo Tafuri ja teiste neomarksistide ajalooloengud, asutas Radić pärast 1995. aastal Santiagosse tagasi tulnult oma büroo. See on jäänud väikseks tänase päevani, projekteerimise kõrval tegutseb kodubüroos ka Hapra Arhitektuuri Fond (Fundación de Arquitectura Frágil), mis promob eksperimentaalset mõtet ja kogub ilmselt Tafurist inspireerituna materjale 1960. aastate radikaalsete rühmituste kohta, nagu Archi­gram, Super­studio, Ant Farm jt. Radići täis­puhutavate konstruktsioonide eeskujuks on olnud Cedric Price’i katsetav vaim. „Haprus“ on sõna, mida tema loomingu puhul enim kasutatakse: arhitektuur asub püsiva ja ajutise piirialal, kus elu tegelikult kulgebki. Radići sõnul on arhitektuuri olemus kahetine: „Ühelt poolt suured, massiivsed ja püsivad vormid, ehitised, mis seisavad sama päikese all sajandeid ja ootavad külaskäiku, ning teiselt poolt väiksed ja haprad ehitised, mille elu ei kesta kauem kui kärbse oma ja mis on tavamõistuse vaates püstitatud justkui ilma kindla eesmärgita. Selles pingeväljas püüame me pakkuda emotsionaalse kohalolu kogemuse, julgustada inimesi seisatama ja mõtlema maailma peale, mis meid sageli lihtsalt ükskõikseks jätab.“ Vahepealsuse tunne iseloomustab kõiki Radići töid, olgu neis kasutatud monoliitseid looduskive või õhukest kilet.

Pole raske aimata, et Radić töötab väikses mõõtkavas, tihti ka ise ehitaja rollis olles: suurema osa tema loomingust moodustavad eramud, paviljonid, väiksemad ärihooned ja kultuuriasutused. Esimese majakese ehitas ta Andides Vilchesisse oma naisele, skulptor Marcela Correale, kes on Radići loominguline partner paljude tööde juures. Aastate jooksul on paar püstitanud samale kinnistule mäenõlval palju eriilmelisi hooneid, sh peaaegu akendeta betoonist elamu nimega Poeem täisnurgale, mis kerkis 2010. aastal Tšiilit raputanud maavärinas hävinud eelmise kodu asemele. Haprus on niisiis ka osa kohalikest ebakindlatest oludest. Puude vahel musta kollina külitav maja meenutab mulle millegipärast hoopis vanameister Peter Cooki kummaliste tundlatega hilisloomingut. Üksildased monoliitsed majad koloniseerimas kaunist loodust on omamoodi Tšiili arhitektuuri bränd, ka Radići eramud on pildistatud hingematvate rakursside alt: ikka meri ja mäed, avarad betoonist terrassid ja suured klaasid. Ei midagi erilist, tahaks kõikenäinud küünik mus öelda. Tuttavlik on näha Marcela õele tehtud suvemaja, mis koosneb vastamisi tõstetud kahest A-raamist ehk telkmajast, universaalseimast sõjajärgse väikemaja tüübist. Või Talca vasest fassaadiga skulpturaalset eramut, mis valmis 2005. aastal, samal ajal eesti ehituskunstnike Muru&Pere loodud vaskmajaga Tabasalus – vahel on ideed lihtsalt õhus. Eramute suur osakaal XXI sajandi arhitektuuris, samuti idealiseeritud looduslähedus lähendab Tšiilit Eestiga; mõlema puhul tuleb põhjusi otsida riigis valitsenud uuest turumajanduslikust olukorrast.

Rändrahnud ja kilekotid

Radićit seob Eesti tajumaailmaga veel üks looduselement – rändrahn. Suur osa tema tuntumatest majadest kas toetub neile või on neid selle ümbrusse puistatud ja pole kindel, kas need tulid tema loomingusse tänu kive kasutavale Marcelale või kuidagi teisiti. Esimene oli 2007. aastal Santiagos avatud Mestizo restoran, kus mustaks värvitud betoonkonstruktsioon toetub kaheksale massiivsele kivirahnule. Kas raskus, mis maja maa külge ankurdab? Osutus loodusele kui suurimale arhitektile? Flintstonesi-esteetikast kantud kivid olid kandvas rollis ka arhitekti tähtobjektis, Serpentine’i paviljonis, mis koosnes fiiberklaasist õõnsast sõõrikust, sellest välja turritavast vaateaknast ja kividest kõige all: osa toetuseks, teised lihtsalt meeleolu kujundamas. Kõik see oli kokku pandud viisil, mis meenutas mõne näitemängu jaoks loodud butafoorset seadeldist, ajutiselt nooblisse parki maandunud kulissi – meedias võrreldigi seda hiiglasliku muna ja kiviaegse kosmoselaeva ristandiga. Võõristust Radić taotleski: „Folly ehk kindla otstarbeta paviljon moonutab aega, kohta ja ruumi, segades sellisena maagia müstikaga, lõbu fantaasiaga. Folly on alati mälestus millestki unustatust: mahajäetud onn, koobas, tempel või püramiid …“² Võimalik, et butafoorsus seostub tema püsituse kinnisideega: rasketele vormidele vaatamata mõjuvad tema majad ajutisena, võivad järgmise maavärina või tormi ajal koost laguneda. Seejärel saab aga tükid taas uut moodi kokku panna.

Sama ideed kannab ka Radići töödes tihti kohatav plastmembraan, mis võtab elegantsele metallkonstruktsioonile tõmmatuna efektseid vorme nagu Viki veinikoja kumer katus Millahues või volditud paberlaternat meenutav Bio Bio regionaalteater Cocepciónis. Eraldi rühma moodustavad Radići katsetused täispuhutavate kilepaviljonidega ehk n-ö inimesi täis kilekottidega, mis liiguvad rändtsirkusena ühest kohast teise, mõnelt peenelt Londoni katuselt Santiago äärelinnagaleriisse või parlamendi ette. Radić ei ole arhitekt, kellel oleks üks äratuntav käekiri. See ei ole kivi või plast, mis teda defineerib, vaid lähenemisviis: „Radić laseb arhitektuuril olla ebatäiuslik ja haavatav; pakub vaikseid varjupaiku maailmas, mida vormib ebakindlus, ent vajaduseta olla tähelepanu võitmiseks kuidagi kõvahäälsem või vaatemängulisem.“³ Kaunilt kirja pandud žürii hinnangus – soovitan ülistava kõrgstiili näitena lugeda – räägitakse veel inimhinge algeid puudutava kunsti tähtsusest rasketel aegadel ning arhitektuurist kui individuaalselt kogetavast varjupaigast. Radić on öelnud, et mingit sõnumit ei tasu tema töödest otsida. Ja tõepoolest, ilma suurema sotsiaalse agendata peegeldavad need seda, mis laadi objektid on parajasti arhitekti töölauale tulnud: neid leidub eramutest butiigikujundusteni välja, midagi üldrahvalikku kahjuks mitte. Tundub ootuspärane, et ajal, mil sotsiaalsed ja poliitilised probleemid on koondunud enneolematuks tormipilveks, pühitsetakse USA miljardäri auhinnagalal eskapismi ja puhast esteetikat. Nii et populaarsust ja atraktiivseid visuaale vajavad preemiad ei ole mõeldud liiga keeruliste küsimuste esitamiseks või hädaabi­arhitektuuri esiletõstmiseks? Radićil ei pruugi ju sõnumit olla, sest tähelepanu­majandus tundub neist küllastunud olevat, ent ka vaikimine on sõnum.