Vaheldumisi päikest ja pilvevarju pakkunud 7. augusti lõuna paiku Tormise sünnikodusse Kõrveaiale saabujaid tervitas juba kaugusest šamaanitrummi kumin käsikäes putukaburdooniga. Kuigi suure osa nooruspõlvest elas tulevane helilooja hoopis Märjamaal Kivi-Vigalas, siis metsatuka ja põldude rüpes paiknevatele Kõrveaia radadele astudes kangastusid suuresti sellele mõtlematagi vaat et hetkega muu hulgas Tormise muusikasse kirjutatud looduskillud. Aga need sääsed …

Külalisi tervitas audioklipiga muusikateadlane Tiia Järg ning kontserdil kõlas Tormise looming pikaaegse kunstilise teekaaslase Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses. Soovijatele oli avatud ka vaba lava, kus sai esitada kõikvõimalikus vormis peegeldusi Tormise loomingu teemadel, alates tangost kuni tuttava koorilauluni. Helilooja sünnipaigas Kuusalus toimetava Kolga-Kuusalu Kammerkoori dirigent Taavi Esko osutas oma kõnes tõsiasjale, et mäletab hällilast eelkõige lihtsa kujuna. Kõige sümpaatsemas mõttes kodukootud sünnipäeval polnud suuri rahvamasse ega mastaapset vaatemängu, vaid Tormise tuuma teatud mõttes kontsentraat.

Tormise seekordse sünniaastapäeva puhul toimus alates möödunud aasta kevadest Veljo Tormise Virtuaalkeskuse projektijuhi Iti Tedre juhtimisel ellu puhutud veebikaudne austusavaldus – võistulaulmine, mida laiendati ajapikku muusikalistelt etteastetelt kõigi kunstivormideni.¹ Viieliikmeline žürii, kuhu kuulusid Taavi Esko, Jaagup Tormis, laulja-laulukirjutaja Mari Kalkun ning Rootsi kollektiivi Svanholm Singers dirigent Sofia Söderberg ja president, helilooja Henrik Dahlgren, märkis saabunud ning hinnatud teoste arvuks ligi 90. Kiiduväärt on asjaolu, et sisukorjega suudeti äratada aktiivset huvi (puhtalt uudise levimine ja levitamine ei garanteeri ju tingimata osalust) ka Eestist märksa kaugemal ning nii olid Kõrveaiale auhinnatseremooniale preemiaid saama kutsutud teiste seas külalised nii Taiwanist kui ka Saksamaalt. Mitmel juhul (EFK, +koor) olid esile toodud tööde hulgas tingimata mitte selle konkursi, vaid hoopis muude projektide raames loodud muusika- ja videosisu. See annab omamoodi tunnistust Tormise pärandi püsivusest kooride repertuaaris ning näitab, et tema loomingust ammutatakse inspiratsiooni kalendriaastast olenemata. Kuigi Kõrveaial tutvustati videomontaažina just muusikalisi võistlustöid, siis oleks kahtlemata huvitav teada, kas ja milliseid teisi kunstivormidega mänginud teoseid konkursitulle visati.

Kõrveaia tallu oli helilooja sünniaastapäeval saabunud ka Austraalias elav elektroonilise etnomuusika pioneer Olev Muska, kes vahendas mängulisel muigel oma kokkupuuteid Tormise ja tema muusikaga. Sellest kõneleb ka kohapeal lühidalt esitletud värske Eesti-Austraalia kultuurilooline raamat „Veljo Tormis ja Olev Muska. Kiri-uu teekond“, kus leiduvaid värvikaid kollaažikatkendeid sai kohapeal ekraanil vilksatamas näha. Veidi kahju on sellest, et Muska põhiline meedium, muusika, ei jõudnud aga sel üritusel kuigi palju kõlada. Äsja plaadifirma Glitch Please alt välja antud vinüül „New Estonian Waltzes“, kus kohtuvad elektroonilise pärimusmuusika kui žanri omamoodi aluspalad ja värskemad lood, oleks Tormise igikestvat pärandit rõhutavale sündmusele sobinud suurepäraselt ka pikemas vormis ning pakkunud oma võrratult vigurdavate helimaastikega Kõrveaial kõlanu keskele veel ühe kihistuse.

Hiljuti kõlas meedias kergel muretoonil esitatud küsimus, kas Eesti suurim folgipidu ehk Viljandi pärimusmuusika festival, millega on omal ajal teiste seas seotud olnud ka Veljo Tormis, vajaks ehk sisulist värskendust ning uute suundade tutvustamist.² Muska paiguti happemaiguliselt hüpnotiseerivate kujundite muusika (loitsivate korduste meister oli loomulikult Tormiski) ning ka näiteks +koori võistulaulmisele esitatud Tormise ja Massive Attacki heliilma sümbioos ei ole kumbki küll sugugi tänavuse hooaja trend, vaid juba varem hargnenud juurtega omaette materjal, ent arvestades, kuivõrd suuri laineid on sel laulupeosuvel löönud näiteks produtsent Markus Kuusingu „Tuljaku“ töötlus, siis näiteks Muska muusikast oleks menukat folgireivi-ainest võtta ilmselt omajagu.

Kui Veljo Tormise kaasaegse ja õpilase Arvo Pärdi muusika on tihedalt seotud pigem kiriku kui n-ö oma paigaga, siis Tormise muusika võib leida oma koha võrdväärselt kontserdisaalis ja kodukuusikus. Tormise „Meestelaulud“ ja „Naistelaulud“ on algselt kirjutatud küll (teatri)lavale, ent olid igati sobiv valik ka Kõrveaia õhustikku ning kõrgete kuuskedega piiratud aianurka. Kõrveaiale püstitatud tagasihoidliku varjualuse alla koondunud kammerkoori esituses tõusis esile omapärane koduaia kammerlikkus, mida kontserdi­saali asetada ei mõtlekski. Olustikku sobituvalt oli koor ametliku esinemis- või rahvusliku riietuse asemel sootuks vabas ja kerges mustvalges vormis. Kui muusika dikteerib aga selgelt labajalavalsi, nagu „Tantsulaulus“, siis olnuks Tormise traditsiooniteadlikkust ja detailitundlikkust silmas pidades teretulnud ka selgem suund koreograafias.

„Meestelaulud“ ja „Naistelaulud“ kohtusid omavahel säärase põimikuna ajaloos esimest korda ning tunniajases kavas sai kuulda valitud osi mõlemast tsüklist. „Naistelaulude“ avaosa justkui sündiski ümbritseva loodusmiljöö embusest: linnulaul ja ritsikate sirin oli esiti fonogrammist ja tasasest foonist valjemgi. Akustilises plaanis kippusid pigem kõneregistris kirjutatud osad vabas õhus vahepeal veidi loodushelide keskele kaduma, kõrgemas tessituuris soolod läksid see-eest päikesena särama. Kahe kooritsükli omavahelist tasakaalu – või just vastandumist? – lahates tehti küllalt pikk sissejuhatus „Naistelauludega“, kuhu põimiti tasahaaval omakorda „Meestelaulude“ osi ning lõpuks kalduski kaalukauss teistpidi. Arhailise juurestikuga „Naistelaulud“ pakkusid enam sisekaemuslikke hetki, samal ajal kui „Meestelaulud“ tervitasid kuulajaid ekspressiivse ning sageli humoorika loomuga. Mõnusa, ent maitsekalt veidi üle võlli keeratud teatraalsuse hea näide oli tenorite Raul Miksoni ja Toomas Toherti esitatud „Ehalkäimise laul“.

„Naistelaulude“ ja „Meestelaulude“ ülesehitus võimaldas 25 laulja hulgast esile kerkida küllalt paljudel solistidel. Üks meeldejäävamaid oli sopran Marie Roos: „Naistelaulude“ II osa „Iluaeg“ on vaieldamatult kõige helgem kogu tsüklis ning särav sopranitoon kandis selle finaali suurepäraselt. Teatraalsust nautis täiel rinnal aga bass Henry Tiisma, kes sai mänguliste sooloosade kõrval üles astuda ka koorilauljatest, dirigendist ja koormeister Mai Simsonist koosnenud Tilgu bändis, kus elav maneer kontrabassistina tõi ta bändinurgas seismisest hoolimata tunnetuslikult laval esiritta. Veel väärib esiletoomist „Meestelaulude“ tsüklisse kuuluv „Ümberküla laul“, kus solistirollis oli bariton Kristjan-Jaanek Mölder, kes pakkus kammerkoori kontserdiosa lõpetuseks ühes simmani­tolmu üles keerutanud bändiga igati meeleoluka ja särtsaka finaali – säärase esituse järel oleks tahtnud veel mõnd Möldri karakteerset sähvatust näha.

Tormise virtuaalkeskuse ja kultuuriseltsi eestvedamisel korraldatud juubeliettevõtmine oli ehe ning helilooja näoga pidu, kus oli suures plaanis olemas kõik, mis sellisel puhul justkui olema peaks. Kingipakki oleks aga lähemal pilgul saanud poetada veel nii mõndagi põnevat. Päeva muusikalist raskuskeset kandis küll Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kuid Kõrveaiale oleks mahtunud veel nii vaba lava kandidaate, kaugel Austraalias sündinud elektroonilisi pärle, aga miks mitte ka veidi laiem valik juubilarile mõeldes sündinud teoseid.