Järgmises ruumis võib võtta istet televiisori ees, mil justkui puuduks signaal ja mille ekraanil on näha vaid hallisäbrulist virvendust. Tõeline katkestus, kui meenutada, kuidas kunagi sai antenniga ümber pildikummuti võimeldud, et ikka seda heitlikku signaali tabada. Nendel momentidel muutus õhkkond toas närviliseks, kuna häiritud sai ülekanne, mis seni oli suutnud haarata ja hoida vaataja tähelepanu. Näitusesaalis mõjub virvendus pigem uinutavalt või hoopistükkis hüpnotiseerivalt: hall rahutu joonemeri paneb silmad tarduma. Vastasseina videos, kus rand on mattunud lumme ja hülgehall katab nii taevalaotust kui merepinda, on samuti suudetud tabada teatud staatilisust. See kulminatsioon pakub vaatajale kergelt humoristliku noodi hallis võtmes. Kukkumine, mille järel keha lõtvub ja jääb lebama lumele. Limiit on täis, emotsionaalse taluvuse piir ületatud, silme ees lõputu hallus … Rammestus. See peadpööritav tunne kõige seiskumisest üheksainsaks momendiks ja pilk, mis viivuks kõikeunustavalt taevasse põrnitseb.
Kõnealuse näituse puhul tahangi esile tõsta tervikliku lahenduse, kuna kõik tööd hakkavad lõpuks üksteist kõnetama ja saavutavad hästi toimiva koosluse, mis äratab vaatajas tuttavaid emotsioone ja paneb edasi mõtisklema. Ei saa ka mainimata jätta, kui tabavalt hästi haakus Maarja Nurga tööde väljapanekuga Anna Hõbemäe näitus „Maastikud” Tallinna Linnagaleriis (suleti 27. I). Hõbemäe pakkus joovastavat ja jõulist värvielamust, mis mõjus oma ebamaisuses siiski lähedasena. Nende näituste omavaheline sünergia andis kokku ühe võimsa laengu. Mõlemad noored kunstnikud on tuule tiibadesse saanud muuseas Tartu ülikooli maalikunsti osakonnas.
