Tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraator, arhitekt ja insener Carlo Ratti (snd 1971) on Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (Massachusetts Institute of Technology ehk MIT) professor, kes juhib ühtlasi sealset linnauuringute ja planeerimise uurimislaborit. Võib öelda, et tegemist on XXI sajandi ühe juhtiva arhitektuuri mõtestaja, arendaja ja disaineriga, kelle leiab mitmetest praegu maailmas oluliste inimeste nimekirjadest. Üks neist on näiteks Thames & Hudsoni „60 loojat, kes kujundavad tulevikku“ („60: Innovators Shaping our Creative Future“).
Praegusel Veneetsia arhitektuuribiennaalil on keskmes kuraatori mõte, et põleva maailmaga silmitsi seistes peab arhitektuuris rakendama kogu maailma tarkuse.
Kuigi austan kuraatorit väga, tundsin biennaalil, et praeguses nn põlevas maailmas ei saa üks arhitektuuribiennaal endale lubada keskendumist nii suures mahus vaid laboris loodud tehnoloogiauuendustele, kosmosetehnoloogiale ja tehisaru katsetustele. Biennaalil ringi käies kiusas mõte, et maailm meie ümber on ammu plahvatanud, samal ajal kui maailmast ära lõigatud valgetes kitlites valged mehed üritavad seda laboris ikka veel päästa kauge tuleviku vahenditega. Igatsesin just maailma tulekahjuga tõtt vahtida ning kiireid, käega katsutavaid lahendusi. Vastuseid küsimustele, milline on sõja mõju kliimale, arhitektuurile, inimestele ja kultuuripärandile. Mõned paviljonid sellist plaastrit veritsevatele haavadele siiski pakkusid ning järgnevas keskendungi neile.
Oma mures karjuva apoliitilisuse pärast ei olnud ma üksi. Nii erinevatele eksponaatidele kui ka WC-uste sisekülgedele olid külastajad jätnud sõnumeid nagu: „Vabastage Palestiina!“, „Vabastage Ukraina!“, „Peatage sõda!“. Tabavalt võttis puudujäägi kokku Arsenale peanäituse kaasava eksponaadi küsimus „Milline on eriala esindavate, valitsevate ja vormivate institutsioonide tulevik?“ ja üks vastus sellele: „Biennaal, millel on poliitiline selgroog“.
Liibanon. Liibanoni tagasihoidlikult mõjuv paviljon oli ehk kõige häälekam kogu biennaalil. Väljapaneku „Maa mäletab“ („The Land Remembers“) on kureerinud kollektiiv Collective for Architecture Lebanon ehk Edouard Souhaid, Shereen Doummar, Elias Tamer ja Lynn Chamoun.
Puust ja punaselt on valgetel linadel ära toodud faktid, mitut kooli, haiglat või eluhoonet on Iisrael alates 2023. aastast pommitanud, mitu tsiviilisikut tapnud. Veebiajakirjas Dezeen ilmunud intervjuust kuraatoritega võis lugeda, et ka üks nende meeskonna liige oli surnud vaid mõni nädal enne paviljoni avamist. Osama Farhat hukkus pommitamise tõttu 1. mail, kui Iisrael ründas meedikuid ja ajakirjanikke.
Seda imetlusväärsem on, et majanduslikele ja emotsionaalsetele raskustele vaatamata suudeti kokku panna sisukas ja mõtlemapanev näitus ökotsiidist. Hoolimata käsitluse pingestatusest on palestiinlased lähenenud teemale poeetiliselt: loodi fiktsionaalne ministeerium, mis tegeleb Maa tervendamisega ökotsiidi tagajärgedest, ning arhiivi loomisega. Maa seati esimesele kohale ning kutsuti arhitekte üles tegutsema. Sajad teisedki eksponaadid kogu biennaalil osutavad Maa ökosüsteemi hävitajatena tööstusele, põllumajandusele ja linnastumisele, ent Liibanon on toonud julgelt välja peamise põhjuse, seal aastakümneid kestnud sõja.
Paviljonis toonitatakse, et maju on lihtne taas ehitada, kuid teine asi on hävitada maa viljakus, võtta inimestelt toit ja vesi. Üks eksponaate on seal savitellised, millesse on segatud viljateri, et valmis hoone seintel saaks hakata kasvama nisu.
Armeenia. Peale ökotsiidi toob sõda kaasa ka kultuuripärandi hävitamise ning selle säilitamise, restaureerimise ja konserveerimise võimalikkuse küsimuse. Üks selle teema üle mõtlema panev paviljon on Armeenia oma. Laiemalt on vaadeldud Armeenia, kuid kitsamalt just Mägi-Karabahhi territooriumile jäänud kultuuripärandit, mis hävis või sai kahjustada 2020. aasta pommitamises, mil see langes Aserbaidžaani kätte. Nagu Liibanoni väljapanekus, on ka Armeenia paviljoni puhul alla neelatud valusad pisarad ning enda näitel tõmmatud tähelepanu küsimusele, kuidas säilitada kultuuripärandit sõdades ja kliimakriisis. Marianna Karapetjani kureeritud paviljoni väljapaneku pealkiri on „Tehisaru mikroarhitektuur. Iidsetest monumentidest uute mälestuste loomine“ („Microarchitecture Through AI: Making New Memories with Ancient Monuments“).
2015. aastast on Jerevanis laserskaneerimise ja fotogrammeetria abil põhjalikult jäädvustatud 260 kultuurimälestist. Armeenia paviljonis näeb tufile graveeritud kultuurimälestisi: need pole üks ühele koopiad mälestistest, vaid tehisaru loodud sulam jäädvustatud materjalist. Tulem pani mõtlema säilitamise ja konserveerimise eetilisele ja emotsionaalsele poolele. Kuraator selgitas, et väljapaneku jaoks treenisid nad tehisaru sisse skaneeritud tuhande andmepunkti ja pildi peal. Treenitud mudel genereeris uued, mälestiste andmetele toetuvad arhitektuurielemendid. Näitusele on jõudnud kujuteldavad vormid, neid pole päriselt olemas, kuid füüsiline vorm tekitab siiski emotsionaalseid äratundmisi.
Niisiis on armeenlased keskendunud arhitektuuri emotsionaalsele poolele. Kui 100 000 Mägi-Karabahhi elanikku pidid aastal 2020 oma kodumaalt teadmata ajaks lahkuma, jäi kogu Armeenia kultuur ilma kinnitusest, et armeenlased on olnud selles piirkonnas juba aastatuhandeid – just kuuluvustunnet ja identiteeti need hooned ju kannavad. Kokkuvõtvalt saab vaid tsiteerida paviljonis öeldut: arhitektuur on anum, kus taaselustub mälu.
Ukraina paviljon. Peaasi et katus pea kohal, on eestlastel kombeks öelda. See vaatepunkt on biennaalil esil Ukraina paviljonis „Dakh (Дах): Vernacular Hardcore“, mille kureerisid Bögdana Kosmina, Michał Murawski ja Katerõna Russetska. „Vernacular“ märgib siin traditsioonilist ja vaatluse all on Ukraina traditsiooniline arhitektuur, mida on uuritud juba 50 aastat. Väljapaneku on koostanud kolm põlvkonda: paviljoni kuraator Bögdana Kosmina, tema ema Oksana ja vanaema Tamara. Üks näituse osa oli ka tehisintellekti genereeritud Tamara Kosmina teisik ehk nn doppelgänger, kes edastab infot traditsioonilise Ukraina ehituskultuuri kohta. Sõna „hardcore“ vihjab sõjarusudele, millest saab uute hoonete vundament.
Traditsiooniline ehitus tähendab kollektiivset lähenemist ning käepäraste materjalide kasutamist. Põhimõtet „ehitame naabritele ja siis naabrid ehitavad meile“ esindavad paviljonis vabatahtlikest koosnevad kollektiivid Livõi Bereh ja Kharpp, kes on alates 2022. aastast parandanud 900 kodu Põhja-Harkivi piirkonnas, eesmärgiga mitte püstitada igavene eluase, vaid aidata talv üle elada.
Ühiselt lähenemist on biennaalil näha mujalgi. Näidatakse, kuidas muuta arhitektuuri tavapärast tootmisliini tellija-arhitekt-insener-projekteerija-ehitaja ja anda ehitamine mittespetsialistide kätte tagasi: koos ehitamine, parandamine ja üksteise aitamine on tervendav kogemus.
Ukraina paviljoni installatiivne eksponaat oli kaasaskantavast katusest arhitektuurne vorm sümboliseerimaks turvalisust, mis on sõjatsoonis kerge kaduma.
Trots tehisaru vastu. Tõin välja Liibanoni, Armeenia ja Ukraina paviljoni, sest probleemi tõstatamise kõrval pakutakse seal ka lahendusi. Need on seotud tehisaruga ja pean tunnistama, et mul tekkis kohati selle vastu trots. Näiteks on kuraatorinäituse eksponaatide kokkuvõtvad tekstid loonud tehisaru. Kas siis autorid ei oska oma juttu kahe lausega kokku võtta? On ju teada, et iga päring tehisarult võtab tohutult energiat. Kas pole see mitte kahepalgeline, kui kliimakriis on biennaali keskne teema? Siin toodud näited on minu meelest biennaali pärlid. 50 protsenti biennaalist saaks aga kokku võtta valemiga: traditsiooniline ehitus + tehisaru + 3D-printimine = savist välja prinditud ürghütti meenutav torn. Edasi peaks küsima, kas tulevikulinnad on 3D-prinditud ja tehisaru nägu. Eks seda ole näha.
