Eestis pole minu teada veel uuritud, kas linnaruum kaug- ja hübriidtöötajate elustiili toetab ning sedagi, millised vajadused on jäänud täitmata. Kuna aga kaugtöötajate osakaal Harjumaal ja Tallinnas¹ on niivõrd suur, võtsin nõuks kui mitte sellele küsimusele vastus leida, siis vähemalt avada arutelu. Intervjueerisin selle eesmärgiga Tallinna ning naabervalla kaugtöötajaid, puudutasin vestluse käigus nii nende isikliku elamispinna, koduümbruse kui ka teenuste ning liikumise aspekti. Kodukontori töötajate vajadused joonistuvad välja elamispinna võimaluste ja puuduste pinnalt. Seega alustasin arutelu kodus töötaja töötingimustest, liikusin edasi koduümbruse ning lõpuks linnaruumis liikumise olukorra käsitlemiseni. Ka siinses kirjutises lähtun samast loogikast ning kutsun heitma pilku kõigepealt kaugtöötaja kodusesse sfääri.

Oma tuba

Kontoritöötaja saab töötada peaaegu kõikjal, kus on tagatud võrguühendus ning võimalik sülearvutiga istet võtta. Mida suurem on aga kodukontoris töötamise osakaal, seda olulisem on töö­rahulolu ja tervise seisukohalt luua töötamiseks võimalikult head tingimused. Kodus töötamine on seotud harjumuste, pereseisu ja suhetega märksa rohkem kui töö puhul väljaspool kodu, seega kerkib esile probleeme, mis nõuavad individuaalseid lahendusi. Näiteks, uuringute kohaselt muretsevad kaugtöö tegijad vabal ajal tööasjade pärast neli korda sagedamini kui tavatöötajad ning teevad tööd oma vabal ajal viis korda sagedamini.² Pole ka ime: kui veebikoosolekul näiteks laps kaadrisse tulla soovib või töölaud magamistoas töömõtted ka uneaega kaasa toob, võivad kaks seni ruumiliselt lahutatud maailma omavahel ebameeldivalt puntrasse sattuda. Seni on räägitud töö- ja pereelu ühendamisest. Kas nüüdseks on jõutud punkti, kus on vaja need uuesti lahutada?

Kaugtöötajate kogemuse järgi on parim tasakaalustav komponent spetsiaalselt töötamiseks eraldatud ruum. Nii on võimalik vaikus ja privaatsus ajal, mil ülejäänud pere on koju jõudnud, ning anda märku, et ehkki pereliige viibib füüsiliselt kodus, jõuab ta sinna oma mõtetega siiski alles tööpäeva lõppemisel.

Intervjuude käigus selgus, et kodus töötamiseks eraldatud kontoriruumiga on välditud, et igapäevane olme hakkab ennast meelde tuletama ja töötegemist segama. Seda, et tööpäeva jooksul tekib korduvalt tahtmine näiteks silma riivav musta pesu hunnik ette võtta, mainisid muuseas nii naised kui ka mehed. Jällegi lahendab olukorra see, et saab ukse kinni tõmmata ning olla kabinetis ainult tööülesannetega – mis pole silma ees, see ei sega.

Loomulikult on mõnel kas loomupäraselt või aastatepikkuse harjumuse tulemusel tekkinud oskus segajaid ignoreerida ja teha tööd näiteks kodus pereliikmete kõrval või linnaruumis lausa ühissõidukites. On selge, et kõigilt kaugtöötajailt seda eeldada ei saa ning seega on võimalik, et kinnisvaraturul saavad lähiaastatel avatud planeeringute asemel, mis kodukontoris töötamist ei soosi, mõnevõrra populaarsemaks liigendatuma ruumilahendusega elupinnad. Soov ruumis eralduda on ainult rõhutanud, kui õhkõrnad on piirid töö- ja eraelu vahel. Tööruumi kolimisel koju on iga kodukontoris töötaja ülesanne need piirid olemasolevaid vahendeid kasutades taasluua.

Kodukontor väljaspool kodu

Kodukontoris töötav inimene pole tingimata kaitstud segajate eest – tervitus puurivale naabrile ja muruniitjatele! –, samuti võib teinekord kodukontori varustus olla puudulik. Sellisel juhul minnakse otsima paremaid töötingimusi koduümbrusest. Korteri remondi tõttu suundus Mustamäel töötav inter­vjueeritav näiteks TTÜ raamatukogusse, kus vaiksem tööruum, samuti kasutas ülikooli avalikus kasutuses tööruume teine intervjueeritav, kelle eluruumi sisustus osutus pikemaajaliseks kodus töötamiseks liiga ebamugavaks.

Töötatakse ka kohvikutes, ehkki negatiivsete aspektidena mainiti selle kulukust ning avaliku võrguühenduse turvariske. Vähesed kaugtöötajad mainisid kaugtööbüroode (co-working space) kasutamise kogemust, ehkki tunnistasid selle võimaluse olulisust nendele, kel pole näiteks pereliikmete aktiivsuse tõttu võimalik kodus tööle keskenduda.

Tallinna kaugtööbürood on enamjaolt kesklinnas, mis pole aga suuremaks abiks äärelinnas või Tallinna naabervaldades töötavatele inimestele – kesklinna kaugtöökontorisse minek on juba sama mis tööandja kontorisse minna. Samuti on kaalukeeleks (kaug)tööpinna maksumus. Kaugtööbüroosid kasutavad peamiselt vabakutselised ja ettevõtjad, kes moodustavad kokku peaaegu 60 protsenti alternatiivset tööruumi pakkuvate ettevõtete klientuurist. Nüüdseks on paindlik töökorraldus kättesaadav ka varasemast suuremale hulgale palgatöölistele, kelle eelarve ja prioriteedid võivad aga olla teistsugused.

Alternatiivset tööpinda võiksid pakkuda näiteks kohalikud raamatukogud. Kontorimööbli ja paari nõupidamise/koosolekuruumiga varustatud raamatukogud hajutaksid teenuse linnakeskmest välja ning kasutajatele lähemale, samuti on sellel lahendusel potentsiaali muuta alternatiivse tööpinna kasutamine kättesaadavaks kõigile. Kõrgkoolide raamatukogudes pakutakse seda teenust praegu näiteks tasuta.

Mida on kaugtöötajal veel oma koduümbruses tarvis? Intervjuudes kerkisid baasvajadustena esile toitlustus (nt toidupood) ja puhkealad (nt rohealad). Tallinnas on toidupoed enamasti kättesaadavad jalgsi või ühissõidukeid kasutades. Rohealade puhul tuleb mängu elukoha asukoht. Kodukontoris töötaja saab seal tööst välja lülituda ning puhata, need annavad põhjuse väljas liikuda ning võimaluse mõtteid korrastada. Rohealadel saab enamasti ka sporti teha, mis on istuva tööga kaugtöötajatele jällegi äärmiselt oluline. Mitme funktsiooniga rohetaristu kodu lähedal tagab kaugtöötajale elementaarse, et olla vaimselt ja füüsiliselt terve. Kui see kõik on olemas kodu lähedal, ei pea kodus töötajad selleks ka mujale minema.

Liikuda või mitte liikuda?

Info- ja kommunikatsioonivahendite kasutuselevõtu hoogustumise ning kaugtöö leviku algusaegadel leiti, et ärajäänud pendelrände arvelt saab vähendada nii ummikuid kui ka CO₂ heidet.³ Kaugtöötajate liikumismuster on osutunud aga keerulisemaks. Peale töörände ning esmavajaduste tõttu liigutakse veel isiklikel põhjustel, seda soosib ka paindlik töögraafik. Hilisemad uuringud on näidanud, et kaugtöötajate liikumises esineb tagasilöök (rebound effect): töö eesmärgil tehakse vähem autosõite, samal ajal aga kasutatakse autot muudeks käikudeks, mille suurenenud hulk nullib pendelrände ärajäämisest tuleneva positiivse keskkonnamõju.⁴

Seega kerkib küsimus, kuidas maksimeerida kaugtöö positiivset mõju (vähenenud pendelränne) ja minimeerida negatiivset mõju (autokasutus isiklikel eesmärkidel)?

Eri põhjustel liikumine on jällegi seotud tarbitavate teenuste ning nende asukohaga. Intervjueeritud kaugtöötajad on valinud teenused kas nende asukoha, kvaliteedi või sideme põhjal, mis on tekkinud teenusepakkujaga. Eelistused võivad kujuneda ka nende aspektide kombinatsioonina. Näiteks juuksuriga ollakse valmis n-ö kaasa kolima, kui viimane peaks asukohta muutma: veendumus töö kvaliteedis ning hea isiklik läbisaamine on olulisemad kui ajakulu juuksuri juurde minekuks. Eri taustaga inimesed tajuvad ka oma ajaressurssi erinevalt: lastega kaugtöötajad kalduvad rohkem oma liikumist optimeerima ning kodu või töökoha lähedal asuvaid teenuseid kasutama. Noored on perekondlike kohustuste puudumisest tulenevalt sõltumatud ning liiguvad rohkem ning kogu linna piires.

Prioriteetide ning valikute põhjal joonistus välja kolm peamist liikumisstsenaariumi. Esimese järgi on enamik kaugtöötajale vajalikest teenustest käepärast tema kodu lähiümbruses. Teise kohaselt on teenused koondatud kohalikku keskusesse, mis jääb kodust kaugemale. Kolmanda stsenaariumi puhul kasutatakse teenuseid üle terve linna või linna lähiümbruses.

See, et väärtustatakse teenuseid oma koduümbruses või ka nende kätte­saadavust terve linna piires, haakub 15 minuti linna kontseptsiooniga ning ka „Tallinn 2035“ arengustrateegias välja toodud paindliku ja mugava ühistranspordi arendamise eesmärgiga. Kui kaugtöötaja leiab sobivad teenused oma koduümbrusest, on tõenäolisem, et ta otsustab neid kasutada näiteks jalgsi või ühissõidukiga kohale minna. Kui aga soovitakse liikuda kaugemale ja võtta on mugav ning kiire ühissõiduk, siis on pendeldamine n-ö jätkusuutlikum.

Kaugtöötajale meelepärane linn

Paindlikku tööviisi peaks toetama linna­planeerimise võtetega. Näiteks kui arendada ja nüüdisajastada rohealasid, siis ei ole linlastel enam vaja loodusläheduse ja rahuliku elukeskkonna nimel linnast välja kolida. Võiks olla nii, et kõik Tallinna linnaosad on elamisväärsed ja nauditavad paigad. Kaugtöötajale sobiv sidus linnaruum, kus soositakse turvalist ja meeldivas keskkonnas jalgsi liikumist ning mitmekesiseid teenuseid, on ilma igasuguse kahtluseta peale kaugtöötaja ka teiste linlaste teenistuses ehk kokkuvõttes võidavad nendest muutustest kõik.

Artikkel põhineb kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Kodukontor ja linnaruum – kaugtöö mõju elamispinna ja selle ümbruse eelistustele“, juhendaja professor Tauri Tuvikene, retsensent vanemteadur Bianka Plüschke-Altof, uurimistöö juhendaja Kristi Grišakov.