Ühismeedia kihab, telefonid on punased, Roosiaias jt vastuvõttudel jutt ei vaibu, ametnikud on näost valged, sest ärimees Hans Alter on ostnud Tallinnas Kadaka teel maja, mida tuntakse Burmani villana, ja plaanib selle lammutada ning asemele ehitada oma firmale büroohoone. Tal on selleks õigus, aga kas see on kõige mõistlikum plaan?

Burmani villa on aiandusega tegelenud Kammalite pere eduka Sinika talu 1923. aastal valminud häärber, mille kavandas Eesti esimene kutseline arhitekt Karl Burman. Tallinna täitevkomitee määras 1980. aasta algul maja lammutamisele, aga siis tõusis avalikkuse vastuseis, mille taga olid Burmani uurija, kunstiakadeemia (siis veel ERKI) professor Leo Gens ja kodulinlane Madis Jürgen, kelle ajakirjanduslik tähelend sellest aktsioonist saigi alguse. Võimas Tallinna bussipark omandas hoone ja tegi selle korda, misjärel oli see populaarne ürituste koht, mida hea sõnaga mäletavad paljud. Muidugi ei hoolitud Nõukogude-aegse rekonstrueerimise käigus materjaliehtsusest ja algse ehitussubstantsi vähesus on olnud ka muinsuskaitse argument maja kaitse alt väljajätmisel. Ent kas kaitset väärib ainult ehitussubstantsi autentsus või on muinsuse väärtuste spekter laiem?

Üürimajad

Paljudele tundub, et arhitekte on palju, kes neil jaksab vahet teha, isegi teaduste akadeemias ei lennanud arhitektuurivaldkonna akadeemiku valimise mõte. Ent Karl Burman on eristamist väärt vägagi isikupärane arhitekt ja kunstnik. Karl Burmani (1881–1965) Tallinnas tegutsema asumine 1910. aastal oli oluline murdepunkt, kvalitatiivne hüpe Eesti ehituskultuuris. Sajandi esimesel kümnendil ehitasid esimesed eestlastest ehitusinsenerid, kuid Lenderi, Kangro jt inseneride majad olid enamasti lihtsakoelised kinnisvaraarendused. Tallinna reaalkooli vilistlane Burman tuli Peterburist ära sealset kunstiakadeemiat lõpetamata, mistõttu võibki vaielda, kus ta rohkem õppis: kas akadeemias, mis oli ülekaalukalt Venemaa parim, ehkki väga elitaarne kool, või töötades sealsetes tugevates arhitektuuribüroodes, millest tähtsaim oli teist põlve Peterburi rootslase Fredrik Lidvalli oma. Sealt vahest pärinebki Burmani majades tihti vastu kaikuv rootsipärasus.

Kui Burman oli Tallinna jõudnud, siis kirjutas kunstnik ja seltskonna­tegelane Ants Laikmaa Päevalehes, et tellige projektid talt, meie oma Lind­gren on saabunud. Ta pidas silmas tuntud soome arhitekti Armas Lindgreni, kes oli kavandanud selle hetke olulisemad eestlaskonna paleed, Tartus Vanemuise (hävinud) ja Tallinnas alles pooleli Estonia seltsimaja. Ehkki Tallinnas oli palju vähem raha kui Riias või Helsingis, rääkimata Peter­burist, tõid maailmasõja­eelsed tohutult kiire arengu aastad Tallinna linnapilti mitukümmend kivist nelja-viiekorruselist üürimaja. Mitmed neist kavandas Burman, sh 1912–1914 ühisbüroos Artur Pernaga. Burmani majadest tuntuim on kirjastaja ja raamatu­kaupmehe August Buschi suurkorteritega maja Tatari 21b, mille elanikkond on olnud kohe sinna asunud Laikmaa ateljeekoolist saadik väga esinduslik. Hästi tuleb Burmani eripära välja, kui võrrelda samal ajal ehitatud sakslase Jacques Rosenbaumi projekteeritud Roosikrantsi 15 ja Buschi maja. Kui Rosenbaumil on anfilaadi abil ühendatud ühesuurused toad rivis nagu latrid tallis, siis Burmanil ruum lihtsalt tantsib: iga tuba on ise kujuga, mitmesuguste ruumiüllatustega, korterid on vaheldusrikkad ja elava loomuga. Karin Hallas-Murula on hoogsat fassaadi silmas pidades öelnud, et siin üürimaja mängib villat. Üürimajade ehitus ehk tänapäeva keeli kinnisvaraarendus oli valdkond, mille kaudu linnaeestlased jõukaks said. Võib öelda, et Burman vormistas Eesti raha, millele sai toetuda iseseisvuse aja majandusedu.

Villad

Suurte üürimajade kõrval oli Burmanile oluline žanr villa. Selle lipulaevaks sai rahvusromantiline Kalevi seltsimaja hoone Pirital (1912). See noorte Tallinna eestlaste peamine hängla oli ka tähtis spordi ajaloos, siinsamas sündis jões meie ujumissport jne. Toona oli sport tõesti populaarne ja alles vaeste ning vähese haridusega eestlaste üks olulisemaid eneseteostuse võimalusi. Ümarpalkidest toekas ja sees uhkete nn eesti stiilis pannoodega hoone hävis Teises maailmasõjas ja praegu asub samal kohal silla kõrval Kalevi jahtklubi.

Juugendi ja uusklassitsismiga tembitud rootsipäraselt kainemat rahvusromantismi esindavad tema villad: kuulsa fotograafi Rieti maja Viljandis (1914), korduvalt filmides kasutatud nn linakaupmehe elamu Pukas (1914), riigivanem Kuke maja Nõmmel Õie tänaval (1923) ja ka Pärnul on au omada üht Burmani maja aadressil Ringi 22 (1924), mis nüüd on eeskujulikult korda tehtud. Etnograaf Heiki Pärdi on käibesse toonud Burmani ja Perna talu näidisprojekti. See on Eesti esimene professionaalsete arhitektide projekteeritud talu, kuigi selles pigem villa moodi majas ette nähtud elulaad jäi üsna kaugele ka jõuka talu elust. Aga oli ju Burman linnainimene, pealegi eestistunud sakslane. Tema suurtalude ritta asetub ka praegu ohus Sinika talu ehk Burmani villa, mille villalikkus niipalju ei üllata, sest Tallinna-lähedane aiandusettevõte polnud ka päris tavaline talu.

Ruumikunstnik

Eesti ajal oli juba arhitekte rohkem ja kesksed Riias õppinud arhitektid viljelesid Burmani lopsakusest minimalistlikumat traditsionalismi, mis manifesteerus riigikogu hoones. Burman kaotas oma meeletu populaarsuse, kuid jäi oluliseks tegijaks ja töötas mitme uue asutuse juures. Mõned aastad oli ta raudteevalitsuses ja siis kerkisid toona moodsa aedlinna Järve raudteejaam ning raudteelaste elamud, millest tuntuim on väikeste puumajade rea lõpus tohutu suur, 23 korteriga Tehnika 16 (1924). Tema käe all valmisid hiiglaslike puitehitistena laululavad: üks 1923. aasta laulupeoks Kadriorus ja teine 1928. aasta laulupeoks praeguse laululava kohal. Nüüd ehitatakse maju Tallinna hipodroomile, aga aastal 1923 hakkas rahvast sinna juhtima Burmani kavandatud vägev värav.

Eesti Panga Viljandi maja (1927, taastatud pärast sõda lihtsustatult) oli suunda näitav hoone. Sümmeetriline kõrge katusega kolmekorruseline pangamaja väljakuga selle ees – suurema mõjukuse saavutamiseks – sümboliseeris uut võimu, uut elu sakslaste juba kössi jääva vanalinna kõrval. Arhitektide tollal kavandatud Eesti Panga maakonna majad, kuhu paigutati vahel ka telegraaf ja telefoni keskjaam, kehastasid uue ühiskonna moodsust, turvalisust ja stabiilsust.

Nagu kõigil arhitektidel on ka Burmanil teostamata jäänud, eriti võistlusprojekte. Ent 1930. aastatel koostas ta ka iseseisvaid fantaasiaprojekte, nagu Toompea nõlval riigikogu kõrvale mõeldud Eesti kunstimuuseumi hoone või Aleksander Nevski katedraali ümberehitus Eesti panteoniks. Need näitavad teda suurelt mõtleva ruumikunstnikuna, kes ei piirdu ainult eelarve piires konkreetsete tellimuste täitmisega.

Ajaloo rikkalikkus

Kui tulla tagasi Burmani villa lammutamis­mõtte juurde, on hoiatav näide vastaskrundil juba juhtunu. Seal oli kenas Eesti-aegses majas kesk imelist õunaaeda armastatud restoran Umami. Nüüd on krunt rahaks tehtud ja asemel ilmetud betoonist korterelamukastid häbiks kogu Eesti kinnisvaraarenduse sektorile. Mõni võib mõelda, et kas need väiksed majad peavad ikka seisma ühe linna suurima ristmiku kõrval. Õnneks on Burmani villa haljastusega puhverdatud ja seal olles liiklus niivõrd ei sega. Linnaruumiliselt aga ongi oluline, et säiliks vaheldusrikas mitmekihilise ajalooga maastik, kus uue aja banaalsete tööstus-, äri- ja eluhoonete vahel on ka midagi enamat. Keskkond on ka ristmiku kõrval rikkam, kui seal tervitab meid hinnatud arhitektuuriklassiku juba ükskord surma­suust päästetud villa. Kuna praegu on kohalikeks valimisteks platvormide koostamise aeg, siis võib arvata, et Burmani villal on šanssi teemana üleval püsida ja eks siis näe, kes oma valiku teinud linna- või muinsuskaitsejuhtidest ellu jäävad. Uue omaniku ees on õnneks veel mitu valikut, kuidas Eesti ajalukku minna.